Cinder. Marissa Meyer

häda Adril sellega peaks olema? Tal pole enam aeda. Tal pole rõdugi.“

      „Ma tahan öelda, et tegelikult pole tal plaaniski mind ballile lasta. Kuni ta leiab veel mõne asja, mida remontida saab, ei saa minu „kohustused“ iial otsa.“ Cinder surus kotti päris mitu tungrauda ja kinnitas samal ajal endale, et ta ei hooli sellest põrmugi. Põr-mu-gi.

      Ballile ei passiks ta niikuinii. Isegi, kui ta leiaks kingad ja kindad, mis tema ebardlikke kehaosi varjavad, ei püsiks ta sorgus juustes ükski lokirull. Meigi peale ei julgenud ta mõtlema hakatagi. Ta vaid istuks tantsuplatsi servas ja irvitaks kõigi printsi järgi õhkavate tüdrukute üle, püüdes iga hinna eest teeselda, et pole ise armukade. Teeselda, et see ei häiri teda.

      Ballil pakutav toit, samas, tegi ta uudishimulikuks.

      Ja prints ju tundis teda nüüd. Nii-öelda. Kai oli olnud ta vastu kena. Võib-olla ta isegi kutsuks Cinderi tantsule. Viisakusest. Rüütellikkusest, kui näeb teda nõndaviisi üksi seismas.

      See meeldiv kujutluspilt langes aga põrmu sama kiiresti, kui oli tekkinud. See oli võimatu. Sellest polnud mõtet isegi mõelda.

      Ta oli küborg ega lähe kunagi ballile.

      „Nüüd peaks vist kõik olema,“ sõnas ta pettumuse varjamiseks hoogsalt oma õlakotti kohendades. „Hakkame minema?“

      „Vaste puudub,“ vastas Iko. „Kui hõljuki korda tegemine ei veena Adrit sind ballile lubama, siis miks me prügimäele läheme? Kui temal seda magnetrihma nii kangesti vaja on, siis miks ta ise prügi sisse tuhnima ei lähe?“

      „Sest ball või mitte, aga sinu müüks ta võileivaraha eest maha kohe, kui talle ettekäände annaksin. Pealegi, kui nemad ballile lähevad, on kogu korter meie päralt. Kas see ei kõla mitte hästi?“

      „Lausa suurepäraselt!“

      Cinder asutas minekule… ja seisis ühtäkki vastamisi end üle ukseläve hiivava Peonyga. Tal oli ikka veel seljas hõbedane ballikleit, kuid selle kaelus ja alumine serv olid viimaks valmis. Dekolteele oli lisatud tibake pitsi, mis rõhutas veel eriti tõsiasja, et juba neljateistaastaselt olid tal tekkinud kurvid, millest Cinder unistadagi ei julgenud. Kui Cinderil oligi kunagi olnud potentsiaali naiselike vormide arenemiseks, siis tema kallal askeldanud teadlased olid selle rikkunud. Ta oli piitspeenike. Liiga kondine. Liiga poisilik. Liiga kohmakas oma raske kunstjalaga.

      „Ma kägistan ema ära,“ teatas Peony. „Ta ajab mu hulluks. „Pearl peab leidma abikaasa,“ „Mu oma lapsed söövad mul hinge seest“, „Keegi ei hinda minu pingutusi“ bla-bla-bla.“ Ta nipsutas ema ahvides õhus sõrmi.

      „Mida sa siin teed?“

      „Peidan. Ja tulin küsima, et äkki sa ikka vaataksid mu tahvlit.“ Ta tõmbas väikese ekraaniga seadme selja tagant välja ja ulatas Cinderile.

      Cinder võttis selle enda kätte, piieldes samal ajal Peony kleidiserva, mis põrandalt tolmurulle kogus. „Sa teed kleidi mustaks. Vot siis on Adri tõeline türann.“

      Peony näitas Cinderile keelt, kuid korjas seelikusaba siiski kaenlasse. „Mis sa siis arvad?“ päris ta paljastel päkkadel tippides.

      „Sa oled imeilus.“

      Peony keerutas ennast rahulolevalt, käkerdades kan-gast, nii et see hakkas hirmuäratavalt kortsu tõmbuma. Siis ta lõbusus kustus. „Ta oleks pidanud laskma ka sulle kleidi teha. See pole aus.“

      „Ma ei tahagi ballile minna.“

      Cinder kehitas õlgu. Peony hääles oli nii palju kaastunnet, et ta ei viitsinud vaielda. Tavaliselt suutis ta ignoreerida armukadedust, mida ta oma õdede vastu tundis – ehkki ta vaatas tihti kahjutundega, kuidas Adri neid poputas, imetles nende pehmeid käsi. Takkapihta oli Peony tema ainus inimesest sõber. Ometi värahtas ta sees miski, kui ta Peonyt selles kleidis nägi.

      Nii viiski ta jutu mujale. „Mis selle tahvliga on?“

      „Ajab mingit mula jälle.“ Peony lükkas tühjade värvipurkide pealt kola vähemaks ja valis tükk aega kohta, kuhu istuda. Viimaks leidis ta ühe natukenegi puhtama nurga ja hüppas sinna, kleit ümber jalgade lehvimas. Seal ta siis kõlgutas jalgu ja trummeldas kandadega vastu purke.

      „Sa oled jälle neid nõmedaid staariäppe alla tõmmanud?“

      „Ei.“

      Cinder kergitas kulmu.

      „Ühe keeleäpi. Ja seda oli mul kooli jaoks vaja. Ahjaa, enne kui ma unustan, Iko, ma tõin sulle ka midagi.“

      Iko veeres Peony kõrvale. Too tõmbas oma dekolteest välja sametist paela, küllap õmblejanna selja tagant pätsatud. Niipea, kui Iko seda nägi, lõi kogu tuba särama.

      „Aitäh,“ ütles android, kui Peony paela ümber ta peenikese randme sidus. „See on armas.“

      Cinder pani tahvli töölauale printsi androidi kõrvale. „Ma vaatan seda homme. Praegu peame minema Tema Majesteedi jaoks rihma otsima.“

      „Ahah. Kuhu te lähete?“

      „Prügimäele.“

      „Küll see saab tore olema,“ märkis Iko, hoides sensorit ikka veel oma uuel käevõrul.

      „Tõesti?“ päris Peony. „Kas ma võin ka tulla?“

      Cinder naeris. „Ta teeb nalja. Iko on viimasel ajal sarkasmi harjutanud.“

      „Mul suva. Peaasi, et ma ei pea seal umbses korteris kükitama.“ Peony lehvitas endale tuult ja nõjatus hajameelselt vastu metallriiulit.

      Cinder haaras temast õigel hetkel kinni. „Ettevaatust selle kleidiga!“

      Peony piidles kõigepealt oma kleiti, siis tahmaseid riiuleid ja raputas muretult pead. „Aga võin siis või? Kõlab põnevalt.“

      „Kõlab haisvalt ja räpaselt,“ sõnas Iko.

      „Kust sa tead?“ päris Cinder. „Sul ei ole lõhnasensoreid.“

      „Mul on fantastiline kujutlusvõime.“

      Cinder itsitas ja puksis oma kasuõde ukse poole. „Olgu, aga mine vaheta riided ära. Ja kiiresti. Mul on sulle üks jutt.“

      Neljas peatükk

      Peony virutas Cinderi õla pihta säärase obaduse, et too peaaegu vanade androidiroomikute kuhja len-das. „Kuidas sa võisid nii kaua vait olla? Sa oled kodus olnud ju vaid kui kaua? Nii neli-viis tundi!“

      „Ma tean, ma tean, palun vabandust,“ lausus Cinder õlga masseerides. „Ma ei leidnud sobivat hetke ega taht-nud, et Adri sellest kuuleks. Ma ei taha, et ta seda kuidagi ära kasutaks.“

      „Keda see ema huvitab? Mina tahan seda ära kasutada. Taevased tähed, lausa prints. Sinu putkas. Uskumatu, et mind seal polnud. Miks mind seal polnud?“

      „Sest sind mässiti parasjagu siidi ja brokaadi.“

      „Uh.“ Peony virutas ühele teel vedelenud esitulele jalaga. „Sa oleksid pidanud mulle sõnumi saatma. Ma oleksin kahe sekundiga kohal olnud, ballikleidis ja puha. Uh! Ma vihkan sind. Nüüd on see ametlik – ma vihkan sind. Näed sa teda uuesti? Muidugi näed, eksole? Ma võin kaaluda su vihkamise lõpetamist, kui mind siis kaasa võtad. Kuuled, jah?“

      „Leidsin!“ kõlas Iko hääl neist kümme meetrit eestpoolt. Tema prožektor valgustas välja muu kola sisse mattunud vana hõljuki.

      „Noh? Ja milline ta oli?“ päris Peony, hoides peaaegu hammastega kinni masina poole tormavast Cinderist – just nagu oleks tema kõrval seismine võrdunud Tema Kõrgeaususe enese kohalolekuga.

      „Ma ei tea,“ vastas Cinder. Ta avas hõljuki kapoti ja kinnitas kaane varda otsa. „Ah, suurepärane, seda polegi veel rüüstamas käidud.“

      Iko veeres Cinderi varjust välja. „Ta oli piisavalt viisakas, et mitte osutada Cinderi laubal olevale suurele õlilaigule.“

      Peony ahmis õhku. „Ei olnud nii!“

      „No