Cinder. Marissa Meyer

pärast esimest haiguspuhangut ühes kauges Aafrika Liidu linnakeses. Edusamme ei paistnud kuskilt. Samal ajal oli taud tõstnud pead sadades üksteisest võimatult kaugetes kolletes üle maailma. Sajad tuhanded inimesed olid haigestunud, kannatanud, surnud. Adri abikaasa oli nakatunud Euroopa-reisil – samal reisil, kus ta oli andnud nõusoleku hakata ühe üheteistaastase küborgi-orvu hooldajaks. Cinderil oli temast väga vähe mälestusi. Ühes neist veeti meest ära karantiini, Adri taustal märatsemas, kuidas too küll võis ta säärase asjandusega üksi jätta.

      Adri ei rääkinud oma abikaasast kunagi. Koduski ei meenutanud teda suurt miski. Ainsa märgi sellest, et ta kunagi elanud oli, võis leida kaminasimsilt, mis oli täis holograaf-tahvleid ja medaleid – auhindu rahvusvaheliselt tehnoloogiamessilt, kolm aastat järgemööda. Cinderil polnud aimugi, mille tema kasuisa oli leiutanud. Ilmselgelt mitte midagi suurejoonelist, sest surres jättis mees pere vaesusesse.

      Ekraanil astus keegi printsi juurde ja ulatas talle kirja. Printsi otsaesine tõmbus kipra. Ülekanne katkes.

      Nüüd näidati neile sinist ekraani, mille ees seisis laud. Laua taga istus üks naine. Tema näost polnud võimalik välja lugeda ühtegi emotsiooni, kuid tema lauale asetatud käte sõrmenukid olid täiesti valged.

      „Katkestame Tema Keiserliku Kõrguse pressikonverentsi erakorralise uudise tõttu, mis puudutab Tema Keiserliku Majesteedi Rikani tervist. Keisri arstidelt saabus ametlik kinnitus, et Tema Majesteedi letumoos on jõudnud kolmandasse staadiumisse.“

      Õmblejanna võttis nööpnõelad suust, kõlas sügav ahhetus.

      Cinder surus end tagasi vastu uksepiita. Tal polnud tulnud pähegi Kaile kaastunnet avaldada või kuningale paranemist soovida. Küllap pidas prints teda nüüd tundetuks. Täielikuks mühkamiks.

      „Palee teatel on tehtud kõik, et Tema Majesteet end mugavalt tunneks, ning et teadlased töötavad väsimatult vaktsiini leidmise nimel. Ehkki küborgide värbamine jätkub, on vabatahtlikud vastumürgi testimisele endiselt väga oodatud.“

      „Keisri haigus on tekitanud palju küsimusi 126. Rahufestivali toimumise kohta, aga prints Kaito kinnitas, et kõik ettevalmistused kulgevad plaanipäraselt, ja avaldas lootust, et festival pakub veidigi rõõmu muidu nii raskel ajal.“ Ankur peatus ja kõhkles, ehkki prompteris tekst jooksis. Siis ta nägu leebus ja ta häälde tekkisid soojad toonid. Ta lausus lõpetuseks: „Elagu keiser.“

      Õmblejanna pomises needsamad sõnad ankrule vastu. Ekraan läks uuesti mustaks ja lülitus seejärel tagasi pressikonverentsile. Seal polnud aga vaadata midagi – prints oli lahkunud ja kõik reporterid seisid oma kaamerate ees, püüdes kodukanalile olukorrast ülevaadet anda.

      „Ma tean ühte küborgi, kes võiks vabatahtlikult testimisele minna,“ sõnas Pearl. „Ei pea ju tingimata värbamist ära ootama.“

      Cinder vaatas Pearlile ülalt alla – ehkki Pearl oli temast aasta vanem, oli ta oma viisteist sentimeetrit lühem. „Hea mõte,“ vastas ta. „Ja seejärel võiksid sina tööle minna, et oma ilusa kleidi eest maksta.“

      Pearl sattus segadusse. „Nad maksavad vabatahtlike peredele hüvitist, et sa teaksid.“

      Küborgide värbamist oli ühe keiserliku uurimisrühma soovitusel alustatud aasta tagasi. Igal hommikul tõmmati loosirattast mitmete tuhandete seast välja ühe Ida Ühendriikides elava küborgi ID-number. Neid oli teadlaste laboriloomadeks toodud kohale isegi riigi kaugeimatest nurkadest Mumbaist ja Singapurist. See kõik pidi jätma mulje nagu oleks inimkonna üldise hüvangu nimel surra suur au. Tegelikult anti sellega rahvale taas selge sõnum, et küborgid ei olnud teistega võrdsed. Paljud neist olid saanud teadlaste lahketes kätes sõna otseses mõttes uue elu. Neil vedas, muidu oleksid nad niikuinii surnud, arvasid paljud. Seega oli ju vaid aus, et nemad ohverdavad oma elu esimesena.

      „Me ei saa Cinderit vabatahtlikuks saata,“ protesteeris Peony oma seelikusaba sikutades. „Ta peab enne mu tahvli korda tegema.“

      Pearl turtsatas ja keeras selja. Peony tegi õe selja taga nägusid.

      „Lõpetage nägelemine,“ nähvas Adri. „Peony, sa kortsutad oma kleidi ära.“

      Õmblejanna asus taas tööle ja Cinder taandus koridori. Iko oli temast juba kaks sammu eespool, et Adri seltskonnast võimalikult kiiresti pääseda.

      Cinder oli Peonyle tänulik, et kasuõde tema kaitseks välja astus, ehkki seda poleks vaja olnud. Adri ei saadaks teda iial vabatahtlikuks, sest see tähendaks pere ainsa rahateenija kaotamist. Adri ise polnud päevagi tööl käinud, selles oli Cinder veendunud.

      Aga peaks loosirattast tema number välja tulema, ei saaks keegi midagi parata. Viimasel ajal tundus niigi, et ebatavaliselt palju küborge sattus katsetele just Uus-Pekingist ja selle eeslinnadest.

      Iga kord, kui selleks juhtus olema teismeline tüdruk, tundus Cinderile nagu tiksuks ta peas üks kell.

      Kolmas peatükk

      „Sa lähed ballile!“ Iko kopsis oma kombitsaid justkui plaksutades kokku. „Me peame leidma sulle kleidi! Ja kingad! Ma ei luba sul nende kohutavate saabastega minna. Ja ehk ka uued kindad…“

      „Saad sa selle lambi siiapoole tuua?“ palus Cinder, ise samal ajal tööriistakasti ülemist sahtlit lahti sikutades. Ta kobas selles ringi, mutrid-poldid kolisemas. Iko veeres lähemale. Sinakas valgus ajas keldriboksi hämaruse laiali.

      „Sa mõtle vaid seal pakutavale toidule,“ ei jätnud Iko järele. „Ja kleitidele. Ja muusikale!“

      Cinder ignoreeris teda. Ta valis sahtlist välja peotäie tööriistu ning asetas need Iko magnettorsole.

      „Oh, taevake! Ja mõtle prints Kaile! Sa võid prints Kaiga tantsida!“

      See sundis Cinderi peatuma ja Iko pimestavasse valgusesse kissitama. „Miks peaks prints minuga tantsima?“

      Iko ventilaator undas, ta üritas head vastust välja nuputada. „Sest seekord pole sul õliplekki otsa ees.“

      Cinder neelas turtsatuse alla. Androidide loogika oli kohati erakordselt algeline. „Ma ei taha su tuju rikkuda, Iko, aga ma ei lähe ballile,“ sõnas ta ja virutas sahtli kinni, et järgmise kallale asuda.

      Iko ventilaator vaikis korraks, kuid käivitus siis kohe uuesti. „Vaste puudub.“

      „Esiteks kulutasin ma just kõik oma säästud uue jala peale. Aga kui mul raha olekski, siis miks ma peaksin raiskama selle kleidile, kingadele ja kinnastele. Mõttetu.“

      „Millele sa seda siis veel kulutada tahaksid?“

      „Kruvikeerajate täiskomplektile? Tööriistakastile, mille sahtlid kinni ei kiilu?“ Oma sõnade kinnituseks virutas ta õlaga täiest jõust vastu teist sahtlit. „Oma korteri sissemaksele, et ma ei peaks enam Adri ori olema?“

      „Adri ei kirjuta vabastamisdokumentidele alla.“

      Cinder avas kolmanda sahtli. „Ma tean. See maksaks niikuinii palju rohkem, kui üks loll kleit.“ Ta haaras paar mutrivõtit ning asetas need kastile. „Ja äkki peaks laskma endale nahka siirdada?“

      „Su nahal pole häda midagi.“

      Cinder saatis Ikole kõõrdpilgu.

      „Aa, sa mõtled oma terasosi.“

      Cinder lükkas ka viimase sahtli kinni, haaras õlakoti ja surus kõik tööriistad sinna sisse. „Mida muud ma su meelest… Ah, kuhu see tungraud jäi?“

      „Mis sa jonnid,“ manitses Iko. „Võib-olla õnnestub sul kleidi osas vahetuskaupa teha. Ma olen ammu tahtnud Sakura tänavale sellesse vintage-riiete poodi minna. Sa tead küll, millist ma mõtlen, onju?“

      Cinder tuhlas laua alla visatud tööriistade seas. „Vahet pole. Ma ei lähe kuhugi.“

      „On küll vahet. See on ball. Ja prints!“

      „Iko, ma remondin tema androidi. Ega me sellepärast kohe sõbrad ole.“ Printsi androidi mainimine süütas Cinderi peas tulukese. Järgmisel hetkel sikutas ta tungraua tolle roomikute alt välja. „Ja