Cinder. Marissa Meyer

tek-kida. Ta ei jaksanud ära oodata, et saaks sellest Peonyle rääkida. Prints isiklikult! Mõelda vaid! Naerupahvak pääses ta seest. See oli võimatu. Lausa uskumatu. See oli…

      „Oh taevake.“

      Cinderi naer kustus. „Mis on?“

      Iko osutas ühe kombitsa sõrmega ta otsaesisele. „Õliplekk.“

      Cinder võpatas ja asus kähku kulmu nühkima. „Sa teed nalja.“

      „Vaevalt, et ta seda väga tähele pani.“

      Cinder lasi käel langeda. „Ja mis tähtsust sel ongi? Tule aita mul parem jalg paika panna enne, kui veel mõni kuninglik kõrgus läbi suvatseb astuda.“ Ta tõstis tühja pahkluu teise põlve peale ja hakkas ühte värvi juhtmeid kokku ühendama, mõtiskledes ise, kas prints oli midagi märganud.

      „Sobib nagu rusikas silmaauku, kas pole?“ küsis Iko, hoides peos kruvisid, et Cinder saaks neid ükshaaval ette puuritud aukudesse keerata.

      „See on väga ilus, Iko. Aitäh. Ma loodan vaid, et Adri ei märka. Ta lööb mu maha, kui kuuleb, et kulutasin kuussada univeri uue jala peale.“ Ta keeras kinni viimase kruvi ja sirutas siis oma uue jala välja, kõverdas varbaid ning tegi jalaga ringe. Jalg oli pisut kange ja moodsama juhtmestikuga ühildumine võtab ka kindlasti paar päeva aega, aga vähemalt ei pidanud ta enam ringi liipama.

      „See on suurepärane,“ nentis ta jalule tõustes. Vana jalg oli Iko pihtide vahel. „Selle vana kolaka võid sa ära…“

      Kõlas läbilõikav karjatus. Cinder võpatas, kui see ta audioliidesest läbi tuiskas. Ta keeras end sinnapoole, kust karje tulnud oli. Laadamelu vaikis. Vahepeal peitust mängima hakanud lapsed piilusid arglikult oma peidikuist välja.

      Karjunud oli pagar Sacha Chang. Cinder ronis nõutult toolile, et üle rahvamassi paremini näha. Sacha seisis oma putkas klaasist leti taga, mis täis isuäratavaid magussaiu ja lihapirukaid. Ta jõllitas oma väljasirutatud käsi.

      „Katk!“ hüüdis keegi. „Tal on katk!“

      Väljakut haaras paanika. Emad haarasid lapsed kaenlasse ja tormasid käsi nende näo ees hoides Sacha putkast eemale. Poemüüjad tõmbasid oma aknakatted mürtsudes kinni.

      Sunto karjatas ja jooksis ema poole, kuid too vehkis kätega. Ei! Ei! Hoia eemale! Naaberpoodnik võttis poisil käest kinni ja tormas koos temaga minema. Sacha hüüdis pojale midagi järele, kuid ta sõnad kadusid ümbritseva lärmi sisse.

      Cinderi süda hakkas kloppima. Nad ei saanud joosta – Iko oleks kaoses jalge alla trambitud. Ta hoidis hinge kinni, haaras putka metallist ruloost ja sikutas selle kiiresti alla. Pimedus neelas nad endasse. Vaid üksik päikesekiir pääses ukse alt sisse. Tsementpõrandalt kerkiv palavus lämmatas.

      „Cinder?“ sosistas Iko, robothääles mure. Ta pani oma sinise sensori helendama, et putkasse veidigi valgust tuua.

      „Ära muretse,“ ütles Cinder toolilt alla karates ja laualt õlist lappi haarates. Karjed vaibusid. Tundus, et nad on maailmas ihuüksi. „Ta oli täitsa teises väljakuotsas. Meist piisavalt kaugel.“ Ometi lipsas ta päris tagumisse putka nurka riiulite alla ja kattis nina ning suu kaltsuga.

      Seal nad ootasid, Cinder hingamas võimalikult tasakesi, kuni viimaks kõlasid häirehõljuki sireenid. Need tulid ja viisid Sacha endaga kaasa.

      Teine peatükk

      Häiresireenid polnud veel hajunud, kui väljakule mürises juba uus masin. Vaikust lõhestasid rasked sammud. Keegi karjus käsklusi. Keegi vastas kurguhäälel.

      Cinder viskas märsi selga ja hiilis üle tolmuse põranda, lükkas eest määrdunud laualina ning pistis näpud kitsasse pilusse põranda ja ruloo vahel. Põsk vastu sooja põrandat, piilus ta välja ning nägi väljaku teises servas kolme paari kollaseid saapaid. Eriolukordade operatiivüksus. Ta sikutas rulood veidi ülespoole ja vaatas, kuidas gaasimaske ja kollaseid kanistreid kandvad mehed Sacha Changi putka sisemuse mingi vedelikuga üle pihustasid. Isegi teisel pool väljakut pani selle hais Cinderi nina kirtsutama.

      „Mis toimub?“ päris Iko ta selja tagant.

      „Nad pistavad Chang-ji3 putkale tule otsa.“ Cinderi pilk eksles mööda väljakut, mille ühes servas seisis säravvalge hõljuk. Peale kolme mehe polnud väljakul kedagi. Cinder keeras end selili, Iko helendav sensor paistis talle otse silma. „Läheme, kui leegid välja löövad. Siis nad ei pane meid tähele.“

      „Kas me oleme hädas?“

      „Ei. Aga mul pole tõesti mingit tahtmist täna karantiinimeestega jännata.“

      Üks meestest karjus jälle midagi, järgnes sammukõmin. Cinder pööras pead ja kissitas pilust välja. Putkasse lendas tõrvik. Peagi segunes bensiinihais kõrbeva saia lõhnaga. Mehed astusid paar sammu tagasi, nende siluetid joonistusid leekide taustal selgelt välja.

      Cinder kargas jalule ja haaras prints Kai androidi kaelapidi kaenlasse. Teise käega tõmbas ta ruloo vaikselt üles. Siis roomas ta nii märkamatult, kui suutis, uksepilust läbi, silmad meeste selgadele naelutatud. Iko järgnes talle ja vuras tuhatnelja järgmise putkani, kuni Cinder ruloo taas alla lasi. Koos lidusid nad mööda lettidest, mille paanikas omanikud olid sulgemata jätnud, kuni jõudsid esimesele kitsale tänavale turu taga. Must suits kattis taeva. Mõne sekundi pärast vuhisesid katuste kohal kümned hõljukid, kõik teel väljaku poole.

      Cinder kahandas sammu alles siis, kui oli turuäärsed väikesed tänavad selja taha jätnud ja tundis end piisavalt turvaliselt. Päike oli nii madalal, et läänes kõrguvate pilvelõhkujate vahelt paistis seda vaid viir. Õhk väreles augustipalavuses. Majade vahelt aeg-ajalt valla pääsevad tuulehood ei jahutanud ka sugugi, vaid keerutasid üksnes rentslist prügi üles. Väljakust nelja kvartali kaugusel hakkas taas ilmnema elumärke – jalakäijad sosistasid, pead koos, laadapäeva katkupuhangust. Ekraanid majaseintel näitasid otsepilti Uus-Pekingi suitsevast kesklinnast ja allservas jooksval uudisteribal kerkis katku nakatunute arv iga sekundiga – ehkki vaid ühe inimese haigestumine oli saanud ametliku kinnituse.

      „Kõik need meesaiakesed,“ mõmises Iko üht pagariputkast võetud lähiplaani vaadates.

      Cinder hammustas põske. Kumbki neist polnud turupagari menukeid iialgi maitsta saanud. Iko ei tundnud maitseid ja küborge Sacha Chang ei teenindanud.

      Kõrged büroohooned ja laiad ostukeskused tegid tasapisi ruumi räpastele kortermajadele, mis olid ehitatud nii üksteise otsa, et moodustasid lõppematu klaasist ja betoonist seina. Kunagi joosti selle linnajao avaratele eluruumidele tormi. Ajaga oli kortereid muudetud aina väiksemaks – üha rohkem inimesi tuli ühele ruutmeetrile ära mahutada – ja nukramateks. Nüüdseks oli korrusmajast saanud üks otsatu koridoride ja trepikodade labürint.

      Selle sipelgapesa trööstitus ununes hetkeks, kui Cinder oma tänavale keeras, sest sekundi murdosaks paistis betooni vahelt kaugel kaljuserval oma uhkes üksinduses hiilgav Uus-Pekingi palee. Selle kuldsed tornitipud helkisid õhtupäikeses oranžilt ja aknad puistasid viimaseid kiiri linna peale tagasi. Külluslikult kaunistatud katuseviilud, kuristikule ohtlikult lähedale kippuvad tornid, ümarad tipud taeva poole küünitamas. Cinderil kulus tavalisest pikem viiv, et see kõik endasse haarata – ta mõtles kellelegi, kes viibis ehk tolsamal hetkel seal nende müüride vahel.

      Muidugi oli ta paleed ennegi näinud. Ja teadnud, et seal elab üks teatav prints. Ent nüüd tundis ta temaga hoopis teistsugust lähedust ja see täitis ta imeliku rahuloluga. Ta oli printsiga kohtunud. Prints oli tulnud tema putkasse. Prints teadis Cinderi nime.

      Tõmmanud sisse pika sõõmu niisket linnaõhku, keeras Cinder viimaks otsa ringi. Nüüd tundis ta end lapsikult. Kaugel seegi enam, kui ta hakkab Peony kombel printsi poole õhkama.

      Phoenixi Torni sissepääsu ees võttis Cinder kuningliku androidi teise kaenla alla. Ta lehvitas seinal rippuva ID-skanneri ees vabanenud käe rannet ja kuulis ukse kolksatust.

      Iko läks oma kombitsaid kasutades kolinal trepist alla keldrisse – hämarasse koopasse, kus pisikesi hoiuruume

3

Aasiamaades kasutatav vanemale naisele viitav viisakas nime järelliide. Toimetaja märkus.