Cinder. Marissa Meyer

ja tegi sassis töölaual androidile ruumi. Ta vahetas töökindad vähem räpaste puuvillaste kinnaste vastu ja keeras boksiukse oma selja taga uuesti kinni. „Kui Adri küsib, siis meie putka pole pagari omale ligilähedalgi.“ sõnas ta Ikole, kui nad olid suuna lifti poole võtnud.

      Iko tuluke vilkus. „Selge.“

      Liftis olid nad üksi. Alles siis, kui nad kaheksateistkümnendal korrusel liftist välja astusid, muutus maja justkui mesitaruks – koridorid olid täis kulli mängivaid lapsi, mööda ukseääri hiilivaid kodu- ja külakasse, ukseavadest kostus lakkamatut ekraanide surinat.

      Nende korteri uks oli pärani. See oli nii ebatavaline, et Cinder pidi enne sisenemist igaks juhuks numbrit kontrollima.

      Elutoast kostis Adri kime hääl. „Peonyl peab olema sügavam dekoltee. Ta näeb välja nagu vanamutt.“

      Cinder piilus ümber nurga.

      Adri seisis, üks käsi holograaf-kamina simsil. Tal oli seljas krüsanteeme täis tikitud hommikumantel, mis sobis kohutaval kombel kokku tema selja taga seinale kuhjatud võltsantiiksete paberlehvikutega. Ta nägu oli kaetud nii paksu puudrikihiga ja huuled maalitud nii kirkaks, et ta nägi ka ise võlts välja. Ta oli end üles löönud nagu kavatseks välja minna, ehkki tegelikult lahkus ta korterist haruharva.

      Kui ta ka märkas Cinderit uksel kõõlumas, ignoreeris ta teda.

      Võltsleekide kohale kinnitatud tahvel näitas parasjagu laadaplatsil toimuvat. Pagari putka oli tehtud maatasa. Püsti seisis veel vaid kaasaskantav ahi.

      Pearl ja Peony seisid keset tuba, pealaest jalatallani siidi ja tülli mähitud. Peony hoidis oma tumedaid juukseid üleval ja üks Cinderile tundmatu naine askeldas tema dekoltee kallal. Kui Peony naise õla tagant Cinderit silmas, lõid ta silmad särama ja üle ta näo levis lai naeratus. Summutatud kilkega osutas ta kleidile.

      Cinder saatis talle laia naeratuse vastu. Noorem kasu-õde nägi oma hõbedaselt sätendavas, tulevalgel kergelt lavendlikarva kleidis välja nagu ingel.

      „Pearl.“ Adri osutas näpuviipega vanema tütre poole. Too hakkas otsekohe keerutama, paljastades mööda selga alla jooksva pärlinööpide rea. Tema liibuva pihiku ja volangidega seelikuosaga kleit oli samasugune nagu Peonyl, ainult kuldselt sätendavast riidest. „Võtame pihast ikka rohkem sisse.“

      Surunud nõela läbi Peony kaeluse, silmas naine ukseavas seisvat Cinderit, kuid keeras pilgu kähku kõrvale. Astunud sammu tagasi, võttis ta suunurgast kimbukese nööpnõelu ja kallutas pea mõtlikult viltu. „See on juba väga liibuv. Me tahame, et ta saaks tantsida ka, eksole?“

      „Me tahame, et ta leiaks endale abikaasa,“ vastas Adri.

      „Ei-ei,“ naeris õmblejanna närviliselt, sikutades kangast Pearli piha ümber. Cinder oli kindel, et Pearl oli oma kõhu niigi viimseni sisse tõmmanud – tema ribid paistsid juba praegu läbi kleidi. „Ta on abiellumiseks veel liiga noor.“

      „Ma olen seitseteist,“ teatas Pearl naisele altkulmupilku saates.

      „Seitseteist! Näete? Laps alles. Praegu on aeg lõbutseda. Kas pole nii, tüdruk?“

      „Lõbutsemise eest ei maksa keegi,“ sõnas Adri. „Sellelt kleidilt ootan ma tulemusi.“

      „Ärge muretsege, neiu Linh on kaunis nagu hommikukaste.“ Torganud nööpnõelad suhu tagasi, keskendus õmblejanna taas Peony dekolteele.

      Adri tõstis pilgu ja märkas samuti viimaks Cinderit – pilgu järgi oletades küll esmajoones tema poriseid saapaid ja laigulisi tööpükse. „Miks sa turul ei ole?“

      „See pandi täna varem kinni,“ teatas Cinder, visates paljuütleva pilgu nurgas helendavale ekraanile. Adri ei pannud seda mõistagi tähele. Ükskõiksust teeseldes viipas Cinder koridori poole ja teatas: „Ma siis lähen ja kasin end veidi, et oma kleidi prooviks valmis olla.“

      Õmblejanna vakatas. „Veel üks kleit, Linh-ji? Ma ei toonud selle jaoks materjali.“

      „Oled sa hõljuki magnetrihma ära vahetanud?“

      Cinderi naeratus kustus. „Ei. Veel mitte.“

      „Noh, kuni see katki on, ei pääse meist keegi ballile või kuidas?“

      Cinder surus ärrituse alla. Sama vestlust olid nad möödunud nädalal pidanud juba kaks korda. „Uue magnetrihma jaoks on mul vaja raha. Vähemalt 800 univeri. Kui kogu mu teenistus otse sinu arvele ei läheks, oleksin juba uue ostnud.“

      „Ja ma peaksin uskuma, et sa ei raiskaks kogu raha kergemeelsetele mänguasjadele?“ Adri saatis kõõrdpilgu Iko poole, ehkki tegelikult kuulus Iko ju talle endale. „Lisaks ei saa ma endale lubada korraga nii magnetrihma kui ka uut kleiti, mida sa kannad ainult ühe korra. Nii et sul tuleb hõljuki parandamiseks mingi muu moodus leida või ise endale ballikleit soetada.“

      Cinderi ärritus ägenes. Ta oleks tahtnud öelda, et Pearl ja Peony võiksid ballile minna odavamates poekleitides, mitte kallites disainkleitides. Või et nemadki kannavad oma kleite ainult ühe korra. Või et kuna tema oli selles peres ainus, kes raha teenis, oleks õiglane, et tema saaks otsustada ka selle kulutamise üle. Aga kõigest sellest poleks olnud vähimatki abi. Seaduse järgi kuulus Cinder koos oma teenitud raha, mõne eseme ja isegi äsja paigaldatud uue jalaga Adrile täpselt samamoodi nagu majapidamis-android. Adrile meeldis seda Cinderile meelde tuletada.

      Nii suruski ta viha alla enne, kui Adri väiksematki vastuhaku lõhna jõudis tunda.

      „Võib-olla õnnestub mul magnetrihma osas vahetuskaupa teha. Küsin naaberpoodidest.“

      Adri turtsatas. „See kasutu android sobiks vahetuseks küll.“

      Iko sukeldus Cinderi jalgade taha varju.

      „Tema eest ei saaks väga palju,“ sõnas Cinder. „Keegi ei taha nii vana mudelit.“

      „Ega vist ei taha tõesti. Äkki peaksin teid mõlemaid lihtsalt varuosadeks müüma.“ Adri sirutas käe ja sikutas Pearli pooleliolevat kleidikäist. „Mul on ükskõik, mismoodi sa selle hõljuki korda teed. Peaasi, et sa teed seda enne balli. Ja odavalt. Muidu hoiab see rämpsuhunnik lihtsalt parkimiskohta kinni.“

      Cinder surus käed tagataskutesse. „Kas sa tahad öelda, et kui ma teen hõljuki korda ja suudan endale kleidi hankida, võin seekord tõesti kaasa tulla?“

      Adri tõmbas suunurgad kergelt krimpsu. „Oleks ime, kui sa suudaks leida endale selga midagi, mis suudab varjata su“ – ta saatis pika pilgu Cinderi saabaste poole – „eripärasid. Aga jah. Kui sa hõljuki korda teed, võid vast ballile tulla.“

      Peony saatis Cinderile hämmastunud poolnaeratuse. Vanem õde sööstis aga ema kallale. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt! Tema? Meiega koos?“

      Cinder surus õla kõvasti vastu uksepiita, püüdes niimoodi Peony eest oma pettumust varjata. Pearli solvangud ei lugenud midagi. Cinderi silmanurgas oli plinkinud oranž tuluke – Adri polnud oma lubadust tõsiselt mõelnud.

      „Nojah. Ma lähen ja püüan siis ühe magnetrihma leida,“ sõnas ta nii siiralt, kui suutis.

      Adri viipas talle käega, keskendudes taas Pearli kleidiäärele. Mine juba, tähendas see.

      Cinder heitis veel ühe pilgu õdede luksuslikele kleitidele ja taganes toast välja. Ta oli vaevu saanud selja keerata, kui Peony kiljatas.

      „Prints Kai!“

      Cinder tardus. Katkuteated olid katkestatud, algas otseülekanne palee pressikonverentsilt. Prints Kai kõneles trobikonnale ajakirjanikele, nii inimestele kui androididele.

      „Pane kõvemaks,“ kamandas Pearl õmblejannat eemale lükates.

      „…uuringud on jätkuvalt meie peamine prioriteet,“ sõnas prints Kai, hoides kõnepuldi servadest kinni. „Meie teadlased töötavad väsimatult, et leida vaktsiin haigusele, mis on juba röövinud ühe mu vanematest ja ähvardab röövida ka teise, kümnetest tuhandetest kodanikest rääkimata. Täna on olukord kriitilisem, kui iial enne, sest üks haigusepuhang leidis just aset siinsamas meie