Mõõkade äss. Reeli Reinaus

pool peo teinud. Hanna oli joonud tookord rohkem kui tavaliselt. Rõõmust ja kurbusest. Rõõmust, et töö oli üllatavalt lihtne, ja kurbusest, sest ta oli oma pikaaegsest kallimast äsja lahku läinud. Tüdruk teadis, et ta poleks pidanud sinna peole üldsegi minema. See oli nagu noa keeramine värskes haavas. Aga ju tal oli siis seda nuga vaja, sest just tema oli nende suhte lõpetanud. Salamisi oli ta lootnud peol poisiga rääkida, kuid poiss polnud end isegi näole andnud.

      Hanna oli peol küll joonud, aga kohe kindlasti mitte nii palju, et tal oleks võinud selline mälukas tekkida. Ja see pani teda omakorda mõtlema, et see ei saanud olla ainult alkoholist. Keegi pidi olema midagi ta joogi sisse seganud.

      Ainult et tal polnud aimugi, kes. Ja millal? Ja millal juhtus kõik edasine?

      Esimene asi, mida ta mäletas, oli linnulaul. See ületas oma intensiivsuselt isegi peavalu, mis oli teine asi, mida ta tajus. Silmi avades oli ta algul näinud ainult rohelist. Hanna oli ärganud pingil keset mingit parki. Ja tal polnud siiani vähimatki aimu, kuidas ta sinna sattus. Või mis üldse viimase kuue-seitsme tunni jooksul juhtus. Viimane asi, mida ta tookord meenutada suutis, oli see, kuidas ta esikus kingi jalga pani. Esimese hooga arvas tüdruk tookord, et ju ta oli koduteel veidi puhata tahtnud, pingile istunud ja sinna magama jäänud.

      Tal oli peol joodud alkoholist süda ikka veel nii paha, et mõte enda liigutamisest ei tulnud kõne allagi, seepärast oli Hanna hetkeks lootnud, et äkki jääb ta uuesti magama ja ärkab siis palju parema enesetundega. Kuid siis oli teda tabanud kummaline aimdus, et midagi oli valesti. Halvav hirm koos kohutavate fantaasiapiltidega mähkis ta endasse ja tüdruk ei osanud pärast isegi arvata, kui kaua see tunne kestis.

      Hanna taipas, et midagi oli juhtunud, selle järgi, et ta randmed valust tulitasid. Lähemal vaatlusel selgus, et neil olid sügavad vorbid ning kohati oli käenahk koguni verele hõõrdunud. Siis tundis ta valu ka suus ja avastas keelega kobades põse sisekülgedelt mõned haavad. Ilmselt oli ta ise oma suu katki hammustanud. Hirmust. Või paanikast.

      Jäljed randmete ümber viitasid aga sellele, nagu oleks teda kuskile kinni seotud. See oligi kõik, mida ta teadis toona ja ka praegu, viis kuud hiljem. Rohkem vastuseid tal ei olnud. Olid küll imelikult reaalsed unenäod, kuid Hanna polnud lõpuni kindel, kas neid usaldada.

      Hanna ei läinud tookord politseisse. Tal poleks neile midagi öelda olnud. Ta ei mäletanud midagi. Ja vaevalt, et ka politsei oleks mingeid muid tõendeid leidnud. See, või need, kes olid teda kinni hoidnud, ei olnud teda vägistanud.

      Vahel ta mõtles, et ehk toimus midagi palju hullemat.

      10

      Väljas oli ebameeldivalt jahe. Poisi sõrmed olid külmast pisut kanged, kui ta kaamera sätteid muutis, ehkki tema oli neist kõige paksemalt riides. Tüdrukud kandsid ainult õhukesi läbipaistvaid kleite, sukki ja kingi. Janil oli must ülikond. Jakob lubas neile, et teeb nii kiiresti, kui saab, ometi kulus uute kaadrite tegemiseks neetult kaua aega.

      Jakob oli kõik kolm kodust leitud termost kuuma teed täis valanud ja lootis, et sellest piisab. Et tema südamele ei jääks tüdrukute kopsupõletik või mõni muu külmetushaigus. Jani pärast ta endalegi üllatuseks eriti ei muretsenud.

      Poiss märkas, et Doris oli viskit kaasa võtnud ja ka Janil oli põues plasku. See hoidis neid vähemalt tegevuses ja andis petlikku soojust. Jakob tahtis fotod enne tehtud saada, kui joodud viski Jani ja tüdrukute nägudelt peegelduma hakkab. Selleks polnud üldsegi palju vaja. Ta teadis, et lähikaadrid reedavad isegi väikese tarbitud alkoholikoguse: läikivad silmad, pisut fookusest väljas pilk, lõtvunud näolihased, võibolla ka näo punetus, kuigi üldiselt oli see juba teine level, mida treenimata silm märgatagi ei osanud, kuid mida professionaali fotodelt mitte kunagi leida ei oleks tohtinud.

      „Pidage veidi hoogu, kaua enam ei lähe,” manitses Jakob Oljat, Dorist ja Jani, kes paistsid arvavat, et saavad peagi õhtule. Või oli neil tõepoolest nii külm.

      „Võtke ikka teed ka. Muidu ma pean need termosed sama targalt koju tagasi tassima,” lausus poiss, ema piknikukorvis seisvate termoste poole viibates.

      „Aga teega koksi võib teha või?” küsis Jan.

      Jakob ohkas. „Tehke, kui tahate. Aga kui te pärast nagu parmud välja näete, siis ma ei saa teile tänase eest maksta.”

      See oli sisuliselt ähvardus ja see mõjus. Jan keeras demonstratiivselt termose lahti ja valas endale, Oljale ning Dorisele kruusitäie teed. Neil oli parajasti väike puhkepaus, sest järgmised pildid pidi Jakob tegema ainult Mariast.

      „Ütle, kui on valus,” sõnas ta, pingutades kanepist nööri Maria randmete ümber.

      „Ma ei teadnudki, et sulle sidumismängud meeldivad,” muigas Maria.

      Tüdruku kuum hingeõhk puudutas ta kaela. Jakob oli Mariale nii lähedal, et pidas targemaks silmsidet tüdrukuga vältida. Ta ei olnud mitte kunagi aru saanud, kas Maria õrritas teda niisama või tõepoolest flirtis temaga. Igal juhul muutis Maria teda alati kohmetuks, sest ta ei teadnud, mida tüdruk mõtles. Kuigi poiss ise lootis, et tüdruk teadis, mida tema mõtles – seda, et nende suhe oli sada protsenti professionaalne. Jakob pildistas Mariat ja maksis talle selle eest.

      Aga võib-olla oli ta lihtsalt rumal? Võib-olla Maria siiski ainult narris teda? Tüdruk oli temast kolm aastat vanem ja õppis Tallinna Ülikoolis filmi. Nad olid kohtunud ühel sünnipäeval, õigemini pärast seda. Maria oli oma vennale järele tulnud ja Jakob oli tänu joodud alkoholile piisavalt julge, et Mariat endale modelliks kutsuda. Loomulikult oli Maria algul arvanud, et poiss teeb lihtsalt nalja, aga Jakob oli järgmisel päeval saatnud talle mõned oma varasemad tööd näha ning tüdruk oli poisi üllatuseks ja rõõmuks nõustunud.

      Maria sõbranna, heledate õlgadeni juuste ja portselanvalge nahaga Doris, õppis kunstiakadeemias maali ning just Maria oli see, kes tüdrukut Jakobile tutvustas. Jakobi kolmas naismodell, kolmest tüdrukust kõige kõhnem, punase pea ja täidlaste huultega Olja, oli ühes kesklinna kohvikus ettekandja ning käis õhtuti mingitel kunstikursustel. Just seal kohvikus oligi Jakob Olja ära rääkinud. Mida täpsemalt Jan tegi, seda Jakob isegi ei teadnud. Jani, kes oli Olja boyfriend, oli tüdruk ise kaasa kutsunud. Jakob oli küll sellest kuuldes kartnud, et Jan on mingi suvaline ossist puujalg, aga ta eksis. Jan oli pikk, kõhn ja ääretult fotogeeniline. Jakob oleks teda geiks pidanud, kui ta poleks teadnud, et Jan Oljaga sebib. Poisi liigutused olid nii plastilised, nagu oleks ta eluaeg tantsuga tegelenud. Et Jan hoopis jalgpalli mängis, sai Jakob teada alles siis, kui Janil ühel päeval ilmatuma sinikas õla peal laius.

      Marial oli seljas õhukesest valgest kangast kleit, millest tüdruku ihu läbi paistis. Just nii palju, et peibutada vaataja kujutlusvõimet, ja nii vähe, et tegu poleks pornoga. Tegu polnud isegi mitte erootikaga, kuigi mõni võis ehk Jakobi pilte selleks pidada. Jakobile meeldis mõelda, et ta teeb lihtsalt kunsti. Praegu olid sellised fotod aina popimad – pildid märksõnadega, nagu „ürgne”, „müstiline” ja „spirituaalne” segatud metsiku looduse ja tükikese palja ihuga müüsid internetis mühinal. Kuigi selliste fotode tegemiseks läks siiski vaja mõningast annet ja fantaasiat. Ja Jakob uskus neid enesel olevat.

      See oligi tema salajane elu, millest ta polnud senini ühelegi oma sõbrale ega tuttavale rääkida julgenud. Jakobi ema arvas endiselt, et ta käib nädalavahetuseti rabades ja metsades loodust pildistamas. Ema ei oleks osanud uneski näha, et just praegu sätib tema poeg ühe tüdruku kleiti nii, et kõvastunud rinnanibu fotol kanga alt paremini välja joonistuks.

      „Tee nüüd võimalikult ükskõikne nägu,” sõnas Jakob Mariale.

      „Ma ei saa ju, kui ma tean, et sa mind vaatad,” ütles tüdruk, kuid täitis siis käsku.

      Maria oli tema parim modell ja teadis seda ka ise. Lisaks sellele, et ta oli andekas, oli ta ka ilus. Mitte lihtsalt ilus, vaid just omapäraselt ilus. Kastanpruunide, veidi laineliste juuste, suurte siniste mandlikujuliste silmade ja selgete näojoontega. Kuid Maria ilule vaatamata ei olnud poiss mitte kunagi mõelnud tüdrukust seksuaalses võtmes. Jakob ei uskunud, et ta võiks kellessegi armuda ja teda siis poolpaljana pildistada. Ilmselt ei söandaks ta sellisel juhul tüdruku lähedalegi minna, rääkimata tema riiete kohendamisest.