Mõõkade äss. Reeli Reinaus

Jakob. „Üldiselt.”

      „Kas sul ei ole midagi paremat teha?”

      Hanna vajutas huuled kriipsuks ja jäi Jakobile oma tõsise, ei, pigem hirmuäratava pilguga otsa vaatama. See peab ometi mõjuma, sisendas ta endale.

      Jakob ei olnud ilmselgelt tüdruku niisugust reaktsiooni oodanud. Poiss hammustas mõtlikult huulde, justkui kaaludes, kas seda vestlust õnnestub veel kuidagi päästa.

      „Ma lihtsalt mõtlesin küsida, et…”

      „Unusta ära!”

      Hanna oli lõiganud Jakobi lause katki ja lipsanud minema veel enne, kui poiss end üldse koguda jõudis.

      Ta oli Jakobist kerge vaevaga lahti saanud. Või kas ikka oli? Ühe hiljuti kuskilt loetud teooria järgi pidavat inimestele hakkama meeldima just need inimesed, kellele nemad ise meeldivad.

      Ja just praegu lebaski Hanna oma voodil ja mõtles, kas ta tõesti võiks Jakobile sellise peletisena meeldida? Või plaanis poiss arstiks saada ja tundis seepärast huvi teda tabanud paanikahoo vastu? Talle meenusid lood arstidest, kes olid juba lapsena hiiri ja konni lahanud, sest kihk uute teadmiste järele oli nii suur.

      Olgu, kuidas oli, Hanna ei kavatsenud poisile seda rõõmu kinkida. Esiteks ei olnud ta päriselt selline peletis ja teiseks plaanis ta oma paanikahoogudega midagi ette võtta.

      Kuigi tal polnud vähimatki aimu, mida ta selleks tegema pidi. Ainuüksi sellele mõtlemine teda ei aidanud. Samuti ei aidanud vähimalgi määral see, et ta kinnitas endale, et ta on tugev ja saab sellega hakkama. Et ta saab oma eluga hakkama.

      Kuid ei elu ega paanika ei allunud tema tahtele. Just siis, kui ta juba uskus, et seda enam ei juhtu, tuli järjekordne hoog ja niitis ta jällegi jalust.

      Ja iga kord tundis Hanna surmahirmu.

      6

      Järgmisel hommikul, või pigem keskpäeval, pärast silmi avavat ööd ärgates ei tajunud Olivia enam pooltki sellest selgusest, mida ta mäletas end tundnud olevat. Kuigi maailm ei paistnud õnneks ka siiski päris selline, nagu see varem oli olnud. Joovastus oli küll möödas, kuid mälestus sellest oli alles, nagu kummaline veendumuski, et kõik läheb hästi, et ta on õigel teel. Teadmine, et kusagil oli see poiss, kes oli kuidagi kogu selle protsessi käima lükanud. Ise seda aimamata.

      Kusagil oli see poiss ja tema tõeline elu. Just see veendumus tõukas Olivia voodist välja ning andis talle energiat. Ta pidi tegutsema, sest see poiss ja uus elu ootasid teda.

      Esmaspäeva hommikul oli Olivia palju kauem kui tavaliselt oma riidekapi ees seisnud. Ta valis hoolega, enne kui ühe lihtsa A-lõikega musta seeliku ja helelilla džempri kasuks otsustas. Isegi juuksed jättis ta lahti, mitte ei pannud hobusesabasse nagu harilikult. Sisemine muutus nõudis ka väliseid muutuseid, ehkki ta käitus vaid oma vaistu järgides. Ta lihtsalt tundis, et vajab oma ellu mingit värskust, mis aitaks tal olla otsusekindel. Sest seda läks tal täna tarvis.

      Ta pidi teada saama.

      Olivia süda peksis, kui ta veidi närviliselt jalalt jalale tammus. Käsi, mis hoidis õlakoti sanga, muutus higist kleepivaks. Kurat, et tal siin nüüd ka nii kaua praadida tuli! Kõik teised olid klassist välja valgunud ja juba ka Olivia silmist kaduda jõudnud, kuid poiss, keda tema ootas, arutas ikka veel midagi matemaatikaõpetajaga.

      Oliviat valdas lisaks närvilisusele kärsitus. Ta lihtsalt pidi teada saama, ning seepärast ei tundunud ükski võte talle liiga räpasena. Isegi mitte see, mida ta kohe kasutama asus.

      Ta oli terve päeva selleks jutuajamiseks hoogu võtnud, kuid ikka viimaks kartma löönud. Ent nüüd ei saanud ta enam taganeda. Pealegi, ta oli ju märganud, kuidas poiss teda päev otsa vaadanud oli. Ehkki, kui aus olla, siis ei olnud ta ainus. Ka paljud teised olid Oliviat uurivalt silmitsenud ning paar ta klassiõde olid lausa küsinud, kas ta kavatseb täna peale kooli kuhugi minna. Ma sain ilmutuse, oleks ta soovinud lausuda, kuid naeratas selle asemel hoopis äraolevalt. Ta teadis, et seda lausa õhkus temast – uut ja puhast energiat.

      Artur oleks klassist väljudes Oliviaga peaaegu kokku põrganud. Tüdrukut märgates naeratas poiss laialt ja Olivia naeratas talle vastu. Ainult selle vahega, et kui Artur naeratas seepärast, et tal oli hea meel tüdrukut näha, siis Olivia naeratus tähendas, et tüdruk tundis juba sisimas, et poiss oli lõksus. Olivia tegi seejärel näo, nagu oleks ta jäänud lugema teadetetahvlit koridori seinal, ning kõndis siis koos Arturiga garderoobi poole.

      „Kuhu sa reedel kadusid?” küsis Artur, endale mustapunaseruudulist salli kaela kruttides.

      „Kuhugi ei kadunud. Pidu sai läbi ja me võtsime Lennaga takso.”

      „Ma otsisin sind. Ma mõtlesin, et…”

      Artur otsis sõnu, kohendas pisut närviliselt prille. Olivia teadis, et ta meeldis poisile. Koguni nii palju, et Artur tema juuresolekul tavaliselt veidi puterdama ja kogelema hakkas. Nagu ka nüüd.

      „…ma oleksin võinud su koju saata,” sõnas poiss lõpuks.

      Tõenäoliselt oli Artur taibanud, et viimane aeg oli haarata härjal sarvist. Ta oli reedese peo ajal tüdrukut piiranud, kuid Olivia oli teinud kõik, et ei peaks temaga kahekesi jääma. Ta poleks iial arvanud, et kõigest kaks päeva hiljem otsib tüdruk ise tema tähelepanu.

      Olivia naeratas. „Seda on hea teada.”

      Tüdruk nägi, kuidas poiss sellest tõdemusest peaaegu silmanähtavalt julgust juurde sai. Võib-olla ta mõtles, et see, mis peol toimus, oli vaid juhus. See, et Olivia teda peaaegu vältis. Kuid ei, see ei olnud juhus. Olivia oli Arturi huvi tajunud juba päris selle õppeaasta algul ja teinud seejärel kõik, et ta ei peaks poisiga kusagile kahekesi jääma. Mitte et Arturil midagi viga oleks olnud. Ei, sugugi mitte. Artur oli oma sportliku kehaehituse, helepruunide juuste ja silmipimestava naeratusega nende klassi üks ilusamaid poisse. Arturi mustade raamidega prillid lisasid talle veel ka natuke salapära. Ainult et ilu on teaduspärast vaataja silmades ning seepärast pidas Olivia poissi küll objektiivses mõttes kenaks, kuid muid emotsioone Artur temas ei tekitanud.

      Koos kodu poole jalutades jõudsid Olivia ja Artur peagi ühe väikese kohviku ette ning poiss peatus. Olivia aimas, mida Artur järgmiseks ütleb. Ja kui Arturil ei jätku selleks mingil põhjusel julgust, siis teeb ta seda ise.

      „Kas sa tahaksid…?” alustas Artur ja viipas kohviku poole. „Ma mõtlesin, et võtaks midagi süüa ja…”

      Artur ei suutnud ka seda lauset lõpetada, kuid Olivia tuli talle poolele teele vastu.

      Tüdruk naeratas oma kõige säravamat naeratust ja noogutas.

      „See on hea mõte.”

      7

      Ema võttis ta rajalt maha, niipea kui poiss majauksest sisse sai.

      „Hei, Jakob, ma just ootasingi sind!” hõiskas ema ja hüppas diivanilt püsti, mingit naisteajakirja käest heites. „Mul on üht pilti vaja. Meil tuleb töö juures Marjul sünnipäev ja ma mõtlesin, et võiks talle kinkida mõne sinu tehtud fotodest. Me prindiksime selle fotolõuendile. Talle meeldivad hirmsasti loodusfotod ja muu selline värk,” vadistas ema.

      „Ja sul on seda kohe vaja?”

      Jakob ohkas. See oli nii ema moodi – tulla mingi oma ideega lagedale niipea, kui ta oli vaevu jõudnud jala ukse vahelt sisse pista.

      „Tegelikult küll,” tunnistas ema. „Aga söö enne. Ma ootan nii kaua. Ma mõtlesin, et saan siis kohe täna õhtul selle faili Photopointi viia ja…”

      „Seda saab ka netis teha. Sa ei pea kuhugi minema.”

      Jakobil oli küll kõht hirmus tühi, kuid ta tahtis selle fotoasja enne kaelast ära saada. Teda ajas alati koledasti närvi, kui ema talt mõnda pilti nurus. Ja veel rohkem ajas teda närvi see, mis hiljem järgnes. See, kuidas ta Jakobit oma töökaaslastele ülevoolavalt kiitis. Kui andekas ta poeg ikka on ja kui suur tulevik teda ootab. Võib-olla oligi tal täielik õigus seda teha, sest ta oli nii mõnegi enda teenitud tuhande Jakobi fotovarustuse alla magama pannud, aga ikkagi