Mõõkade äss. Reeli Reinaus

oli Jakob. Poiss, kellega nad olid juba kuu aega ühes klassis käinud, ent kellega ta polnud siiani veel ühtegi sõna vahetanud. Nagu ka enamiku teistega. Ta polnud isegi lasknud sellisel olukorral tekkida.

      „Ma märkasin, et sul sai vesi otsa. Pole küll päris sama, aga ehk sobib.”

      Jakob seisis ta ees, hoides väljasirutatud käes Aura maitsevee pudelit. Sildilt paistis midagi punakat, kuid Hanna ei näinud nii hämaras täpselt, millega on tegu.

      Tüdruk hammustas huulde, oskamata äkki midagi öelda. Jakob võiks pigem enda asjadega tegeleda, mõtles ta, poissi silmitsedes. Pealegi ei taha ta rohkem vett, olgugi et Jakob oli selle juba vastutulelikult lahti korkinud. Justkui ta oleks tüdruku joomist jälginud. Oodanud hetke, millal eelmine pudel tühjaks saab, et tulla siis uut pakkuma. Kuid see ei olnud võimalik. Tema ei olnud selline tüdruk, keda peol oleks jälgida tasunud. Enam mitte.

      „Ei, aitäh,” sõnas Hanna, sundides end poisile üldse vastama.

      Seejärel pööras ta Jakobile selja ja siirdus kööki, et Susaniga hüvasti jätta. Ta kinnitas endale, et Jakob oli lihtsalt viisakas. Kuigi sel ei olnud mingit tähtsust. Hanna teadis, et ta näeb nii kole välja, et ükski terve mõistusega poiss teda nagunii ei vaataks. Ja kui Jakob peaks seda siiski tegema, siis on ta kindla peale mingi veidrik.

      Susan oli köögis ning lobises Kristeli ja Mirjamiga. Ta oli ainuke, kellega Hanna nende klassist rääkis. Nad olid mõlemad uued ja sattusid seetõttu ühte pinki istuma. Nad olid sunnitud rääkima. Ja tegelikult Susan isegi meeldis talle. Tüdruk ei olnud selline eputis nagu teised ega püüdnud igal võimalikul juhul mingit filosoofilist või muud sügavasisulist vestlust käima tõmmata, et võimalikult tark välja paista. Susan ei näidelnud. Just sellepärast oli Hanna ka sellele peole tulnud, et see toimus just Susani kodus.

      „Ma hakkan minema,” sõnas Hanna pinginaabrile.

      Ta surus käed jaki taskutesse ja kõigutas end ebamääraselt kandadel. See tuli tal loomulikult välja, sest kohmetus, mida ta tundis, oli tõeline. Kristel ja Mirjam lausa jõllitasid teda ning Hanna adus, et nad olid tema kohalolu sellel peol vist alles nüüd avastanud. Ta tundis korraga nii kadedust kui ka enesehaletsust, see ajas südame pahaks.

      „Esmaspäeval näeme siis,” ütles Susan.

      „Jah, muidugi.”

      Just siis, kui Hanna oli tennised jalga pannud ja hakkas uksest väljuma, märkas ta uuesti Jakobit. Ja seejärel enda telefoni poisi käes. Ai pagan, kuidas ta sai nii uimane olla? Kas ta oli selle tõesti kuhugi unustanud?

      „Sa jätsid selle aknalauale,” sõnas Jakob, tüdrukule telefoni ulatades.

      „Aitäh!” Seekord oli Hanna tõesti südamest tänulik.

      „Kas sa lähed juba koju?” Hanna üllatuseks tammus Jakob veidi ebakindlalt jalalt jalale ja tema küsimus näis täiesti siiras.

      „Tundub nii.”

      „Ja sind ei ole võimalik ümber veenda?”

      Hanna raputas vaikides pead, viipas hüvastijätuks ja pages uksest välja. Tüdruk tänas mõttes jumalat, et ta nii kergelt pääses. Korraks oli ta isegi arvanud, et Jakob kavatses küsida, kas ta võiks teda saata. Või kujutas ta seda endale ette? Igal juhul oleks see olnud halb mõte.

      Susan elas Mähel, siit oli Hanna koduni ainult paar kilomeetrit. Õhtu oli soe ja ta oleks seda jalutuskäiku nautinud, kui kõik oleks teisiti olnud. Kui ta oleks vaid julgenud.

      Tüdruk plaanis kõndida järgmise tänavavaheni ja seejärel takso kutsuda, kuid pärast mõnda sammu avastas ta, et oli rahakoti koju unustanud. Ta soris taskus ja leidis veidi münte, kuid veendus kohe, et nendega ei jõuaks ta kuigi kaugele. Hanna kaalus, kas minna tagasi ja laenata Susanilt raha, kuid see tundus tobe. Mitte laenamine, vaid tagasiminek. Ta lohutas end sellega, et kell ei olnud veel hirmus palju ja inimesi liikus kindlasti veel piisavalt ringi. Mitte midagi ei olnud karta. Vähemalt mõistus kinnitas talle seda.

      Kuid juba paarsada meetrit hiljem haaras teda tunne, et keegi jälitab teda. Tänav ta selja taga oli küll tühi, kuid tunne ei lasknud temast lahti. Kas tookord juhtus kõik samamoodi? See oli ainuke mõte, mis ta peas keerles. Ja tal ei olnud sellele vastust.

      Hanna astus veel kümmekond ebakindlat sammu ja jäi siis seisma. Ta juba teadis, et nüüd see juhtub. Nüüd ja kohe.

      Ta vajutas käed rusikasse ja püüdis sügavalt hingata, kuid oli juba lootusetult hilja. Tüdruk tajus, kuidas ta pulss tõusis, kõrvus kohisema hakkas ja nägemine uduseks muutus. Ta pidi kiiresti maha kükitama, sest muidu oleks ta ilmselt minestanud. Hingata, hingata, hingata – oli kõik, mida ta endale sisendada suutis. Muul ei olnud enam tähtsust. Peaasi, et ta ei minestaks, et ta ei jääks tänavale lebama ja et ta süda ei plahvataks. Ta pidi ainult hingamisele keskenduma, seda aeglasena hoidma, ehkki see tundus võimatu. Ta hingetõmbed olid kiired ja lühikesed, keha läks üleni kuumaks, selg aga kattus külma higiga. Ta surus pea põlvedele ja küüned peopessa. Hingata, hingata, hingata…

      Hannal ei olnud aimugi, kui kaua see oli kestnud, kuid äkitselt adus ta, et ta polnud enam üksi. Keegi oli tema juures. Põlvitas ta kõrval. Kuid ta ei julgenud pead tõsta ja vaadata, kes see oli. Kes see oli ja kas ta oli tüdrukut jälitanud? Kas ta kavatses teda rünnata?

      Hanna tundis, kuidas uus paanikalaine ta kohe-kohe enda alla matab, kuid siis kuulis ta kedagi kõnelemas. Sõnad, mis kostsid algul arusaamatu helina, tungisid läbi selle udu ja vati, millesse ta mähitud oli, viimaks temani. Tal tekkis mulje, et keegi oli temaga püüdnud rääkida vist juba tükk aega.

      „Mis juhtus? Kas sinuga on kõik korras? Kas ma kutsun abi?”

      Hanna tõstis pea põlvedelt. Läks tükk aega, enne kui ta fokuseeris pilgu hämaras sellele, kes temaga rääkis.

      See oli Jakob. Poiss kükitas ta ees ja küsis vist juba kümnendat korda, mis juhtus ja kas Hannaga on kõik korras. Ent isegi siis, kui Hanna juba olukorrast aru sai, ei suutnud ta vastata. Esiteks pidi ta ikka veel korrapärasele hingamisele keskenduma ja teiseks ei osanud ta midagi öelda.

      Oh kurat küll, miks see pidi just Jakob olema?

      Viha oligi see, mis Hannal viimaks endast jagu saada aitas.

      „Kõik on korras. Mida sa teed siin?” pomises tüdruk, vaagides samal ajal, kas Jakob oli teda jälitanud.

      Või kas ta oli tunnetanud just Jakobi lähedalolu, enne kui see kõik juhtus? Nähes poisi näol ehmunud ilmet, loobus tüdruk sellest mõttest. Jakob oli ilmselt alles hetk tagasi siia jõudnud. Või oli ta teda siiski jälitanud ja Hanna kokkuvarisemisest ära ehmunud?

      „Ma mõtlesin ka koju minna,” lausus Jakob. „Ja lootsin, et äkki ma saan veel su tee peal kätte.”

      Mis sul viga on, tahtis Hanna poisilt küsida, kuid vajutas selle asemel huuled kriipsuks kokku. Ta isegi ei julgenud mõelda sellele, kui palju poiss oli näinud. Ometi oli see ainus asi, mille ümber ta mõtted keerlesid. Kui palju ta nägi ja kui paljudele ta sellest koolis räägib? Ja mis järeldusi ta nähtust tegi? Mida ta Hannast mõtles?

      „Mis sul juhtus?” Jakob oli endiselt ehmunud näoga.

      „Midagi ei juhtunud.”

      Tüdruk teadis, et poiss ei jää teda uskuma, kuid ta ei kavatsenudki midagi selgitama hakata. Ta ajas end puhtalt tahtejõu ning viha najal püsti ja hakkas edasi kõndima.

      Jakob saatis ta päris kodu ukseni. Hanna ei lausunud terve tee rohkem mitte ühtegi sõna. Poiss küll algul natuke vatras, kuid jäi pikapeale samuti vait, kui sai aru, et tüdruk ei kavatsegi rääkima hakata.

      Hanna pidi end tõsiselt kokku võtma, et poisile lõpuks head aega soovida. Oma südames oli ta Jakobile saatmise eest tänulik. Aga laiemas plaanis oli õhtu olnud muidugi täielik katastroof. Ta oli raha maha unustanud ja ilmselt saab esmaspäeval pool klassi teada, et ta on lisaks kõigele veel ka vaimselt ebastabiilne.

      Ja loomulikult ei tulnud Hannal sel õhtul und. Mõtted tegelesid intensiivselt äsja juhtunuga. Põhiline, mille üle ta pead murdis, oli see, kas ta oli tänaval kõndides