Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

jäi, saatsid sõdurid meid teise hooneni. Ema palus neilt kuulivesti.

      „Andke üks kuulivest,” ütles ema. „Lapsele!”

      Aga sõdurid ei andnud. Ütlesid, et endalgi vähe. Ajasid endale kolm tükki selga. Kartsid väga.

      Me jooksime üle tee, pugesime akende kaudu teise majja. Aga seal oli väljapääs kinni aetud. Välja ei saa. Tuleb kolmandalt korruselt alla hüpata. Tagasi ei saa minna – tulistatakse jällegi. Ma hüppasin ja kukkusin suure katkiste telliste kuhja otsa. Lõin jalad ära ja kriimustasin käsi ka.

      Minu järel hüppasid kõik: tädi Asja hüppas ohates, ema hüppas vandudes, memm ja taat hüppasid alla, kui olid risti ette löönud.

      Vanaisa Boris püüdis tädi Asja poja õhus kinni.

      15.03

      Mansur käis meil. Tõi jahu, et kakukesi teha. Tema pere läks meie juurest ära. Tulistamine veel käib, aga mitte nii tugev. Nad elasid meie pool, kui tulistati tugevasti.

      Mansuril on sõber. Ta elab naabermajas. Nad käivad alati koos. Neil on pika heleda patsiga sõbratar. Ta on kuueteistkümneaastane. Ma ei kannata teda!

      Tädi Marjam tuli, siis sõitis ära. Mõned naabrid on tagasi tulnud. Teise korruse naaber Ramzes tassis kogu korteri vaipu täis, ei pääse läbigi.

      Aga tädi Varja, Mansuri ema tuli ja hakkas rääkima, et kõik on halvasti. Tema mees sõitis ammugi minema, jättis ta lastega maha. Sõitis komandeeringusse ega tulnudki tagasi. Leidis teise naise. Ema ennustas kaartidega ja ütles talle, et mees tuleb ükskord tagasi. Tuleb oodata!

      Ma kirjutasin luuletuse:

      Kogu elu unistan ma –

      nagu muinasloos –

      et ma ujun tüüne ookeani voos.

      Olen vaba.

      Olen prii.

      Näha tahan salasaart –

      on lehed ererohelised seal

      ja laine laksub randa.

      Kõik on sõbrad, on rahu Maa peal!

      18.03

      Ema läks lolliks. Öösel tulistati kõvasti. Mul oli tattnina käes ja ma pillasin selle maha. Plahvatus!!! Purk kukkus käest ja hakkas veerema. Põrand ja diivan läksid põlema. Aga vett pole.

      Me käime vett toomas kaevult. Kaugelt. Seal tulistab snaiper tihti jalgadesse. Vett on majas üks ämbritäis. Ema kallas ämbri põrandale tühjaks. Tekkis suits. Aga põrandad haisevad ja põlevad edasi. Võtsime tädi Marjami ämbri, kallasime veel. Tulekahju! Korter oleks peaaegu maha põlenud. Ma ehmusin. Ema andis mulle peksa. Aga täna hommikul tiris mu peegli ette ja lõikas mu juuksed maha. Mul olid juuksed üle õlgade. Kastanpruunid. Ta ajas mu kiilaks. Ütles:

      „See on karistus! Tuleb olla tähelepanelik! Sa rikkusid mul parketi ära!”

      Parketil põles ära ainult üks lipike. Aga ema ei andestanud. Andis peksa ja lõikas juuksed maha. Ma istusin ja nutsin peegli ees. Lõug värises. Mul oli ennast vastik vaadata. Siis tuli tädi Valja. Ahhetas:

      „Lena, kas sa oled peast segi läinud?!”

      Ja ütles mulle:

      „Miks sa meie juurde ei jooksnud? Oleksime su ära peitnud!”

      Nüüd panin suure räti pähe. Muidu hakkavad lapsed naerma ja mind narrima.

      19.03

      Me käisime vett toomas. Toru on kaugel aedade taga, kus on Neftjanka jõgi. Oli lapsi, naisi. Kõik olid ämbritega, mannergutega. Seal tulistatakse vahel kõvasti automaatidest, me viskume maha ja lamame.

      Ema pole tattnina pärast andeks andnud. Kui lapsi oli palju, astus ta minu juurde ja tõmbas mul räti peast. Ütles:

      „Vaat, kuidas ma teda karistasin! Nüüd on ta kiilakas ja hirmus, sest oli hooletu ja tuli sattus põrandale!”

      Kõik lapsed naersid. Hakkasid rääkima „Peakolu kiilakas, anna tükk piirakat” ja naersid. Aga mina seisin ja nutsin. Ja tundub, et mul on parem surra kui elada. Miks ma elan?

Polja

      20.03

      Täna on sünnipäev. Ma sain kümneaastaseks!

      Ma olen suure rätiga ja näha on ainult nägu, nagu matrjoškal. Ema astus minu juurde, kallistas mind ja ütles:

      „Läksin vist liiale. Võta!”

      Ja toppis mulle natuke raha.

      „See on jäätise jaoks!” ütles ta.

      Ja läks asju ajama. Aga mina istun ja mõtlen, et mul pole seda raha vaja. Mul pole midagi vaja. Ta ei armasta mind. Keegi ei armasta.

      Tulid tädi Valja ja Aljonka. Tõid vana aprikoosimoosi. See on kingitus.

      02.04

      Käisime konservitehases. See on kaugel. Tuleb jalgsi astuda oma neli tundi. Mina, ema, Aljonka ja tädi Valja. Sealt saab kabatšokipüreed. Säilivusaeg on möödas. Aga süüa kõlbab, kui läbi praadida. Kõik tassivad ja söövad. Seal on tuhandeid purke!

      Läksime sinna läbi majade ja aedade. Seal oli sadu inimesi ja ajakirjanikke. Välismaalased. Nad rääkisid arusaamatus keeles. Ema ütles, et nad on Inglismaalt ja Prantsusmaalt. Need onud andsid mulle ja Aljonkale komme!!! Ehtsaid! Šokolaadikomme! Ja läksid ära. Nad pildistasid midagi. Aga meie pistsime kohe kõik kommid suhu ja sõime ära. Oi, kui maitsev!

      Ema ja tädi Valja võtsid palju purke kabatšokipüreed. Me hakkame seda pannil praadima!

      Aga hirmus oli ka. Kui me sinna läksime, siis on üks tee, kus sõidavad autod. See tee on konservitehase lähedal. Seal lamas inimene. Mitte inimene, vaid selline must luustik. Natuke riideid. Koerad olid näo ja käed nahka pannud. Aga keskosa polnud päris ära söödud. Kõrval oli põlenud tank. Rohkem laipu polnud.

      Ema ja tädi Valja keerasid pea kõrvale ja läksid mööda. Aga mina ja Aljonka jäime seisma. Meie vaatasime. Ma nägin tema roideid. Need oli nii imelikud ja riidetükid olid nagu külge kleepunud. Ema ja tädi Valja hakkasid meie peale karjuma.

      Komberdasime edasi. Pärast ütlesin Aljonkale:

      „Äkki hakkab ta liigutama?”

      Aljonka hakkas kriiskama.

      Me ei tahtnud sama teed tagasi minna, aga läksime ikka. Ja mina ei ehmatanud jällegi. Vaatasin. Lamab. Kõik kõnnivad mööda, aga tema lamab. Koer astus ligi, nuusutas. Ajasime ta kepiga minema.

      Otsustasin ta Tankistiks nimetada. Ta hukkus, põles tankis surnuks. Ta on venelane. Kus on tema sõbrad? Miks ta lamab keset teed?

      06.04

      On vast hirmus uni! Nägin unes Tankisti. Ta on justkui surnud – üleni must, põlenud –, aga elus! Ja liigutab. Roomab kuhugi. Ma karjusin. Ajasin ema üles. Ema jagas jälle kuklavopse.

      09.04

      Käisime Berjozkas. Seal oli järjekord. Anti karp punase ristiga. Humanitaarabi.

      Ma tõin koju. Vaatan – juust. Ma tahtsin nii väga juustu!!! Lõikasin tükikese. Närisin. Ja ptüi … See oli seep.

      Mina tahtsin süüa, mõtlesin, et juust. Ema tegi konservi lahti. Lihakonserv. Sõime seda purgist lusikaga.

      11.04

      Tolm. Lehkab millegi arusaamatu järele. Tulistatakse. Ikka see sõda.

      Käisime jälle konservitehases.

      Sööme kabatšokipüreed. Vastik, roiskunud. Aga tädi Valja praeb seda võiga, ja pole viga. Võib kakukese sisse kasta ja süüa. Ma ootasin, millal me Tankistist mööda läheme.

      Ema ja tädi Valja läksid kiiresti mööda. Ja Aljonka koos nendega. Mina tassisin pappi, et ta sellega kinni katta. Leidsin karbi, lõhkusin laiali, et oleks pikk papp.