Sirelitüdrukud. Martha Hall Kelly

talle, matka.”

      „Isa läks sind otsima,” sõnas ema pisarate äärel.

      „Ta on kindlasti sidesõlmes,” ütles Zuzanna. „Ma lähen ja otsin ta üles.”

      „Ära mine,” keelasin. „Mis siis, kui lennukid uuesti tulevad?” Mu rinnus sähvatas terav valu, nagu oleks mind rünnanud elektriangerjas. Need vaesed naised, kes põllul lebavad…

      „Lähen ikka,” teatas Zuzanna. „Tulen varsti tagasi.”

      „Luba ma tulen kaasa,” palusin. „Neil läheb kliinikus minu abi vaja.”

      „Miks sa küll nii rumalaid tükke teed? Isa on väljas sinu pärast.” Zuzanna tõmbas kampsuni selga ja sammus ukse poole. „Neil ei ole haiglas sinu abi vaja. Sa ei tee niikuinii muud, kui kerid sidemeid. Jää siia.”

      „Ära mine,” anus matka, kuid Zuzanna tormas välja, alati tugev, just nagu isa.

      Matka läks akna juurde ja kummardus klaasikilde korjama, kuid mõtles ümber, sest tema käed värisesid liialt, ja tuli minu juurde tagasi. Ta silus mu juukseid, suudles mu laupa ja kallistas mind kõvasti ning kordas viskava plaadi kombel aina ja aina: „Ja cię kocham.”

      Ma armastan sind.

___

      Magasime sel ööl matka’ga tema voodis, mõlemal üks silm lahti, oodates, et isa ja Zuzanna sisse astuksid. Psina, kes oli rohkem koer kui kana, magas meie voodi jalutsis, pea ühe udusulise tiiva alla peidetud.

      Ta ärkas kaagatusega, kui isa lõpuks siiski koju jõudis, tükk aega enne koitu. Isa seisis magamistoa uksel, tviidkuub tuhaga kaetud. Tema nägu oli alati kurb just nagu verekoeral. Need kortsud ja rippuvad nahavoldid olid näha juba tema beebipiltidel. Aga sel ööl, kui köögilamp tema näole varju heitis, nägi ta välja kurvem kui iial varem.

      Matka ajas end voodis istuli. „Ade?” Ta lükkas teki pealt ja jooksis isa juurde ning nende siluetid paistsid köögilambi taustal mustadena. „Kus Zuzanna on?”

      „Ma pole teda näinud,” vastas isa. „Kui ma Kasiat kusagilt ei leidnud, läksin sidesõlme ja võtsin oma dokumendid, et need väljas ära põletada. Seal oli infot, mis sakslasi huvitaks. Nimed, aadressid. Sõjavarustuse nimekirjad. Varssavi sidesõlm on nende käes ja nad on telegraafiliini läbi lõiganud, mis tähendab, et meie oleme järgmised.”

      „Mis töötajatest sai?” küsis matka.

      Isa heitis pilgu minu poole ega vastanud sõnagi.

      „Me usume, et Saksa väed jõuavad nädalaga kohale. Suure tõenäosusega alustavad nad siit.”

      „Siit?” Matka tõmbas hommikumantli kõri ümber koomale.

      „Nad tulevad mind otsima. Ma võin neile kasulik olla.” Isa naeratas, kuid tema silmad jäid süngeks. „Nad tahavad sidesõlme endale, et selle kaudu omadega ühendust pidada.”

      Keegi ei tundnud sidesõlme nii hästi kui isa. Ta oli juhtinud selle tööd nii kaua, kui ma mäletasin. Kas tal on salajast informatsiooni? Isa on patrioot. Ta ennem sureb, kui räägib neile midagi välja.

      „Kuidas nad teavad, kus me elame?”

      Isa vaatas matka’t nagu last. „Halina, nad on seda juba aastaid plaaninud. Loodame, et kui nad mu kinni võtavad, läheb neil mind niipalju vaja, et mind elus hoida. Anna mulle kaks päeva. Kui sa minust siis midagi ei kuule, võta tüdrukud ja minge lõunasse.”

      „Britid aitavad meid,” ütles matka. „Prantslased…”

      „Mitte keegi ei tule, mu arm. Linnapea evakueerub ühes politseinike ja tuletõrjebrigaadiga. Praegu peame ära peitma kõik, mille vähegi peita saame.”

      Isa võttis kummutisahtlist matka ehtekarbi ja viskas selle voodile. „Pese ja kuivata alustuseks ära kõik plekkpurgid. Peame maha matma kõik väärisasjad…”

      „Aga me pole ju midagi valesti teinud, Ade. Sakslased on kultuursed inimesed. Hitler on nad lihtsalt ära kaetanud.”

      Matka ema oli puhas sakslanna, isa pooleldi poolakas. Isegi äsja ärganuna oli ta ilus. Õrn, aga mitte habras, loomulik blond.

      Isa haaras tal käsivarrest. „Sinu kultuursed inimesed tahavad meid hävitada, et nad saaksid siia sisse kolida. Kas sa ei saa sellest aru?”

      Isa hakkas korteris ringi kõndima ja meie kõige väärtuslikumaid esemeid kaanega metallkarpi koguma: matka meditsiiniõe kutsetunnistus, nende abielutunnistus, matka perekonnast tulnud väike rubiinsõrmus ja ümbrikutäis perepilte.

      „Võta hirsikott. Matame selle ka maha.”

      Matka tõmbas kraanikausi alt välja riidest koti.

      „Arvatavasti käivad nad end varjavaid Poola sõdureid otsides kõik majad läbi,” ütles isa vaikse häälega. „Nad on kehtestanud uued seadused. Poola riiki ei ole enam. Poola keelt ei tohi rääkida. Kõik koolid pannakse kinni. Tulevad komandanditunnid. Neid saab eirata vaid roosa passiga ja meil ei tohi olla relvi, suusasaapaid ega ettenähtud normist rohkem toitu. Keelatud asjade varjamine on karistatav…” Isa heitis uuesti pilgu minule ja jäi vait. „Nad võtavad ilmselt kõik, mida tahavad.”

      Isa võttis kummutisahtlist vana hõbedase revolvri. Matka taganes, et sellest kaugemale saada.

      „Ade, mata see maha,” ütles ta, silmad suured.

      „Meil võib seda vaja minna,” vastas isa.

      Matka pööras isale selja. „Relvast ei sünni midagi head.”

      Isa kõhkles, kuid pani siis relva karpi. „Kasia, mata maha oma gaidivorm. Natsid ründavad skaute – nad tulistasid Gdanskis skaudipoiste salka.”

      Mind läbistas külmavärin. Teadsin, et isaga pole mõtet vaielda, ja toppisin oma kallimad asjad – Pietriku kantud villase salli, mis lõhnas veel tema järele, matka õmmeldud uue punase velvetist tuunika, gaidide vormisärgi ja kaelaräti ning foto, millel me Nadiaga lehma seljas ratsutame – plekkpurkidesse. Matka pakkis kokku ühe komplekti sooblikarvadest Kolinsky pintsleid, mis olid kuulunud tema emale, ja lisas need ühte purki. Isa tilgutas purgikaante äärtele sulavaha.

      Sel ööl valgustasid meie tagaaeda, seda paari pelgalt umbrohu najal püsti seisva puuplanguga piiratud maalapikest vaid tähed. Isa astus roostes labidale, et see maasse suruda. See lõikas kergelt läbi tihke mulla, nagu oleks maapind kook, ja isa kaevas sügava augu, mis meenutas imiku värsket hauda.

      Olime peaaegu lõpetanud, kuid isegi tihenevas hämaruses oli näha, et matka oli jätnud sõrme kihlasõrmuse, selle, mille ema oli talle pärandanud, kui isa oli liiga vaene, et talle sõrmust osta. See oli nagu kaunis lill, mille südamikus olevat suurt briljanti ümbritsesid sügavsinised safiirist õielehed. Kui matka pimedas kätt liigutas, säras sõrmus nagu närviline jaanimardikas. „Briljant on fassettlihviga – kaheksateistkümnendast sajandist, kui teemante lihviti nõnda, et need küünlavalgust peegeldaksid,” selgitas matka alati, kui inimesed tema sõrmust imetlesid. Ja see peegeldas tõesti, särades nõnda, nagu oleks see elus.

      „Miks sa sõrmust maha ei matnud?” küsis isa.

      Jaanimardikas kadus matka selja taha, et end kaitsta. „Seda ei saa ma matta,” vastas ta.

      Lastena olime teed ületades Zuzannaga alati selle üle kakelnud, kumb meist saab hoida matka sõrmusega kätt. Seda ilusat kätt.

      „Kas me pole juba piisavalt palju asju matnud?” küsisin. „Me jääme siin seistes veel vahele.”

      Siin pimedas seismine ja vaidlemine tõmbaks meile ainult tähelepanu.

      „Ise tead, Halina,” vastas isa. Ta kühveldas mulda meie varanduse peale. Lükkasin kätega auku mulda juurde, et asjaga kiiremini ühele poole saada, ja isa tallas maapinna siledaks. Siis luges ta samme tagasi majani, et mäletaks, kuhu me varanduse matsime.

      Kaksteist sammu