Sirelitüdrukud. Martha Hall Kelly

ei lausunud sõnagi, kui ta raamatu minule ulatas. Näis, et mõned juudid olid lahked jagama.

      „Kui olete selgeks õppinud kõik, mis siin kirjas, tooge tagasi ja ma annan teile uue,” lausus ta.

      Ma ei puudutanud raamatut. Mida inimesed ütleksid, kui kuuleksid, et võtsin juudilt raamatu vastu?

      „Herr doktor, te olete liialt lahke,” vastas isa.

      „Ma lausa nõuan, et te selle vastu võtaksite,” ütles Katz, kes hoidis ikka veel raamatut mu nina all.

      Raamat näis olevat raske, nahkkaaned nii pehmed, kullaga trükitud. Kas ma tõesti sain laenuks võtta midagi niisugust? Ma tahtsin seda. Isegi mitte selleks, et lugeda. Õpikuid oli mul küllaga. Inetuid kasutatud raamatuid, mille servad olid teiste märkmeid täis kritseldatud ja mille lehtede vahel oli leivapuru. See raamat oli iludus. Sellega oleks end kena näidata, astuda klassi ja visata see nagu muuseas oma lauale. Mutti läheks endast välja ja pahandaks isaga, et too mul raamatu võtta lasi, aga see oleks laenamist väärt.

      Võtsin Katzilt raamatu ja pöörasin pea ära.

      „Ta on sõnatu,” selgitas isa. „Ja ta on kiire lugeja. Ta toob raamatu varsti tagasi.”

      See oli kasulik raamat, kohati palju üksikasjalikum kui meie kooliõpikud. Vähem kui nädalaga olin läbi lugenud peatükid põletikest ja kudede taastamisest kuni lümfisüsteemi vähini välja. Tekst ja värvipildid andsid mulle paremat aimu isa seisundi kohta. Epitelioom. Sarkoom. Kiiritusravi.

      Kui olin saanud Katzi raamatus läbi viimase peatüki „Amputeerimine ja proteesid” ning harjutanud paari seal kirjeldatud uut haava sulgemise tehnikat, jalutasin juutide juurde raamatut tagastama, lootes saada uut.

      Kui ma kohale jõudsin, olid eesuksed pärani lahti ja SS-i mehed tassisid kõnniteele pappkastide viisi raamatuid, Katzi musta arstipauna ja valge punutud titevankri, mille rattad keerlesid õhus. Keegi klimberdas Katzi klaveril üht saksa rahvaviisi.

      Surusin raamatu tugevasti vastu rinda ja läksin tagasi koju. Katz ei tule sellele enam kunagi järele. Nendest arreteerimistest teadsid kõik. Enamasti toimusid need öösiti. Kurb oli näha, kuidas kellegi asjad niimoodi ära võeti, kuid juute oli hoiatatud. Nad teadsid, missugused on füüreri nõudmised. See oli küll kahetsusväärne, aga ei midagi uut ja sündis Saksamaa hüvanguks.

      Ei möödunud nädalatki, kui nägin uut, viie poja ja ühe tütrega perekonda oma kohvreid ja linnupuuri sinna majja tassimas.

      Ema töötas rõõmuga oma venna Heinzi lihapoes, mis asus teisel pool silda Oberkasseli jõukas linnaosas, ja ta oli minulegi seal tööd saanud. See oli väike pood, kuid Heinz täitis lihaga iga viimase kui sentimeetri. Ta riputas poe ette sinke ja pikki ribitükke nagu sokke pesunöörile ja sättis välja terved sead, jalad laiali, kõht lõhki lõigatud, läikiv sisikond välja roogitud ja kõrvale pandud.

      Algul ajas see vaatepilt mul südame pahaks, aga meditsiinitudengina, keda huvitas kirurgia, hakkasin ajapikku nägema ilu ka kõige eriskummalisemates kohtades. Nülitud rinnakorvis, mis oli jahmatavalt elevandiluukarva. Vasika raiutud pea, mis oli nii rahulik, nagu magaks ta, must ripsmekaar puhkamas niiskel karval.

      „Ma ei lase ühelgi looma osal raisku minna,” ütles Heinz sageli. „Kasutan ära kõik peale nende kisa.” Ta keetis päevad läbi pliidi peal sea siseorganeid, kuni aknad läksid uduseks ja pood lõhnas korraga nii hapult kui ka magusalt, nagu ainult üks lihapood lõhnata sai.

      Mida rohkem juute linnast lahkus, seda vähemaks jäi kvaliteetseid lihapoode ning meie äri õitses iga päevaga aina enam. Ühel pärastlõunal oli Heinzil oma kahes reas leti ette kogunenud kundedele edastada kasulik uudis.

      „Daamid, te peate minema peaväljakule. Seal müüakse ladusid tühjaks. Kuulsin, et Frau Brandt sai sealt endale siidvoodriga sooblinahast kasuka. Kiirustage.”

      Keegi ei öelnud, et müügiks olid juutidelt võetud asjad, kuid me kõik teadsime seda.

      „Kui hirmus, et nad inimestelt niimoodi asjad ära võtsid,” ütles Heinzi naine Tante Ilsa, kes hoidis nii palju kui võimalik poest eemale. Kui ta siiski tuli, tõi ta mulle alati purgi oma maasikamoosi, mida olin kunagi kiitnud. Ilsal oli mantel tihedalt ümber tõmmatud, mis sest, et oli suvi, ja ta jäi vaid paariks minutiks. „Patt on sobrada teiste inimeste asjades, nagu oleks omanikud surnud.”

      Tante Ilsa maksis kinni suurema osa mu meditsiinikooli õppemaksust. Ta oli lahke palvetajaritsikat meenutav naine, pikk ja õrn ning oma keha kohta liialt väikse peaga. Ema oli jätnud talle suure summa raha ja ta käis sellega väga vabalt ümber, ükskõik kui palju Onkel Heinz temaga ka tõreles.

      Heinz naeratas ja tema tillukesed seasilmad kadusid lihava näo voltide vahele.

      „Oh, ära muretse, Ilsa. Tõenäoliselt ongi nad juba praeguseks surnud,” ütles ta.

      Kliendid pöörasid minekule, aga ma teadsin, et onul on õigus. Kui Ilsa ette ei vaata, võib ka tema märkimisväärne varandus lõpetada seal, kus oli lõpetanud juutide oma. Tema kaelas rippuv kullast rist polnud mingi kaitsja. Kas Ilsa teadis, mida Heinz külmkambris tegi? Vahest teadis ta seda instinktiivselt nagu vasikas, kes muutub tapapäeval rahutuks.

      „Ilsa, sa nutsid, kui juudi-Krysteli pood kinni pandi. Minu oma naine, juudisõber, käib konkurendi juures poes. Vaat see on lojaalsus, nicht?”

      „Tal on need kanapojad, mis mulle meeldivad.”

      „Need olid tal, Ilsa. Kui see jutt liikvele läheb, mõjub see mu ärile halvasti. Nii oled sa varsti Pranger’i1 nimekirjas.”

      Olin juba näinud Tante Ilsa nime Pranger’i nimekirjas, linna peal levitatavas avalikus nimekirjas, millest oli diagonaalis üle tõmmatud must jutt ja kuhu kanti need saksa naised, kes käisid juudi poodides, kuid hoidsin keele hammaste taga.

      „Krysteli naine siin küll ei käi,” jätkas Heinz. „Jumal tänatud. Ja Frau Zatesiga on ka kõik. Tahab kapsast, aga ainult poolt. Kes ostab pool kapsast? Ma lõikan selle pooleks, ja kes siis teise poole ära ostab? Mitte keegi, vaat kes.”

      „Miks peaks ta ostma terve, kui vajab ainult poolt?” imestas Ilsa.

      „Mein Gott, ta teeb seda meelega. Kas sa ei taipa?”

      „Võta pöial kaalu pealt ära, Heinz, või sul ei ole varsti enam ühtegi klienti.”

      Jätsime Heinzi ja Ilsa nääklema ja läksime Mutti’ga peaväljakule. See, et Mutti’l oli aega ostlema minna, oli haruldane, sest ta ärkas iga päev kell pool kuus, et rõivaid parandada, enne kui käis maju koristamas või läks poodi tööle. Tänu füüreri majandusimele oli tal pärastlõunal vähem töötunde, kuid päeva lõpus paistis ta olevat ikka sama väsinud nagu alati. Kui me üle tänava läksime, võttis ta mul käest ja ma tundsin tema karedat nahka. Mul oli ema tualettruumide pesemisest ja nõude küürimisest punaseid ja nahka ajavaid käsi valus vaadata. Neid ei raviks terveks isegi lõpmatu hulk lanoliinsalvi.

      Inimesed kogunesid väljakule vaatama, kuidas Wehrmachti sõdurid majapidamistarbeid suurtesse hunnikutesse loobivad ja paremad asjad laudadele laotavad. Mu pulss kiirenes, kui ma otstarbe ja soo järgi sorditud kuhjadele lähenesin. Kingad ja kotid. Kastide viisi odavaid ehteid. Kasukad ja kleidid. Kõik polnud just viimase moe järgi tehtud, kuid sobrades võis leida parimate firmade tooteid võileivahinna eest. See tõstis Mutti tuju ja ta hakkas asju meie jaoks hunnikusse kuhjama.

      „Vaata, Chanel,” ütlesin punast kübarat kergitades.

      „Ei mingeid kübaraid,” vastas Mutti. „Kas tahad täid saada? Ja miks sa tahad oma kaunid juuksed kinni katta?”

      Viskasin kübara tagasi hunnikusse ja tundsin komplimendist heameelt. Mu õlgadeni ulatuvad juuksed polnud küll lumivalged, kuid õiges valguses oleks võinud neid nimetada meeblondideks, mis oli hea, sest heledaid juukseid tahtsid endale kõik saksa tüdrukud ja vesinikuga blondeerimine polnud soositud.

      Möödusime

1

Pranger – saksa keeles häbipost. – Siin ja edaspidi toimetaja märkused.