Sirelitüdrukud. Martha Hall Kelly

kes oli teel apteegist kodu poole, kohtus meiega hunnikute juures. Sel päeval paistsid kortsud tema näos sügavamad. Ta oli veetnud diivanil raske öö.

      Võtsin laualt albumi ja lappasin selle lehti, seal olid kellegi mustvalged rannapuhkusel tehtud fotod.

      „See on vääritu,” ütles isa. „Ja te kaks nimetate ennast veel kristlaseks?”

      Muidugi oli isa niisuguse käitumise vastu. Miks oli ta üldse peatunud ja meiega rääkima tulnud? Viskasin albumi meie hunnikusse.

      „Anton, võta ometi natuke vabamalt,” ütles Mutti.

      Tõmbasin raamitud lõuendite kuhja alt välja ühe kahest maalist, mis kujutasid mäletsevaid lehmi. See oli hästi tehtud, võib-olla isegi meistriteos. Traditsiooniline Saksa kunst. Just see, mida propagandaministeerium sobilikuks pidas ja mis võiks igal kultuursel naisel olemas olla.

      „Mida sa sellest arvad, Mutti?”

      Mutti näitas lehmadele ja hakkas naerma. „See oled ju sina, Kleine Kuh.”

      Kleine Kuh oli hüüdnimi, mille olin emalt saanud. Väike mullikas. Lapsena oli tal pruun lehm ja mina olevat tema moodi. Olin juba ammu leppinud sellega, et pole sama kaunis ja blond kui ema, aga see hüüdnimi näris siiski hinge.

      „Ära kutsu Hertat nii,” pahandas isa. „Ühtki tüdrukut ei tohiks nimetada lehmaks.”

      Mul oli isa toetuse üle hea meel, hoolimata sellest, et ta rikkus seadusi ja kuulas välismaiseid raadiosaateid ja luges kõiki välismaiseid ajalehti, mille vähegi kätte sai. Võtsin kaks maali ja panin meie hunnikusse.

      „Kus kõigi nende asjade omanikud nüüd on?” küsisin, kuigi oskasin vastust üldjoontes aimata.

      „Ilmselt koonduslaagris,” vastas Mutti. „Ise on süüdi. Nad oleksid võinud ise kõrvale tõmmata. Inglismaale minna. Nad ei tee tööd; selles ongi kogu probleem.”

      „Juudid teevad tööd,” vastas isa.

      „Jah, muidugi. Aga mis tööd? Nad on advokaadid. See pole tegelikult töö. Nad peavad küll vabrikuid, aga kas tööd teevad seal nemad? Ei. Ma töötan enne kümnel kohal korraga kui nende heaks.”

      Mutti tõmbas kuhjast välja hommikumantli ja hoidis seda üleval. „Anton, kas see läheks sulle selga?” Meil isaga polnud tarvis näha varrukale tikitud hõbedast K-d, teadmaks, kes oli selle endine omanik.

      „Tänan, ei,” vastas isa ja Mutti läks hunnikuid silmitsedes edasi.

      „Isa, kas oled ikka kindel?” võtsin hommikumantli ja hoidsin seda isa nina all. „See on kena.”

      Isa astus sammu tagasi. „Mis sinuga küll juhtunud on, Herta? Kuhu on kadunud minu õrna südamega tütar, kes oli esimesena valmis abivajajatele raha koguma? Katz oli mees, kellelt sa oleksid võinud palju õppida.”

      „Ma ei ole muutunud.” Oli selge, et isa ei toeta mind, et ma isegi ei meeldi talle eriti, aga kas tal oli vaja see nii otse välja öelda?

      „Katz oli kaastundlik mees. Arst, kes ei oska armastada, on nagu mehaanik.”

      „Mina olen ka kaastundlik. Kas sa tead, mis tunne see on, kui suudad oma paljaste kätega muuta inimese elu?”

      „Hitleri ajal ei saa sinust iial kirurgi. Kas sa ei saa sellest aru? Sinu põlvkonna esindajad on kõik põikpäised.”

      Ma ei tahtnud seda küll tunnistada, kuid isal oli kirurgia koha pealt õigus. Olin üks meditsiinikooli vähestest naistudengitest ja mul oli niigi vedanud, et sain dermatoloogiat õppida, rääkimata kirurgiast, milles olin saanud vaid kõige algelisema väljaõppe.

      „Me kõik peame ohvreid tooma, aga Saksamaa muutub just tänu minu põlvkonnale. Sinu põlvkond jättis meid suurde vaesusse.”

      „Hitler saab olema meie kõigi surm, ta lihtsalt võtab, mida tahab…”

      „Ole tasa, isa,” ütlesin. Isast oli väga ettevaatamatu avalikus kohas midagi niisugust öelda. Ta rääkis isegi parteijuhtide kohta anekdoote. „Hitler on meie lootus. Ta on lühikese ajaga ära kaotanud slummid. Ja ta peab võtma. Saksamaa ei saa õitseda, kui tal pole ruumi laieneda. Keegi ei anna meile meie kaotatud maad lihtsalt niisama tagasi.”

      Paljud vanemad ei tahtnud oma lastega vaielda, sest kartsid, et lapsed ütlevad neist lahti, kuid minu isal niisugust hirmu ei olnud.

      „Ta tapab Saksamaa, et toita omaenda edevust.”

      „See sõda saab paari nädalaga läbi. Küll sa näed,” vastasin.

      Isa rehmas käega ja pööras mulle selja.

      „Isa, mine otse koju ja puhka enne pärastlõunast kohvi.”

      Isa jalutas minema ja oleks äärepealt mööduva trammi ette astunud. Tal oli kahtlemata vaja üks uinak teha. Vähk pidas tema kehas pidu. Kas Katz oleks suutnud aidata tal elada? Oli tulutu selliste mõtete peale aega raisata. Asusin hunnikutest meditsiiniraamatuid otsima.

      Mutti ruttas minu juurde. „Leidsin roosilõhnalise seebi… ja röstri.”

      „Mutti, kas sina ei muretse isa pärast? Varsti keegi kaebab ta peale. Ma tunnen seda.”

      Mu vanemad olid küll mõlemad sakslased ja nende puhas saksa vereliin ulatus 1750. aastasse, kuid mu isa ei suutnud varjata oma vastumeelsust valitseva partei suhtes. Ta asetas ikka veel meie aknale Mutti uue punase parteilipu kõrvale traditsioonilise Saksa trikoloori, kuigi Mutti tõstis selle alati küljeakna juurde. Haakristiga lippude meres, millega olid ehitud kõik majad, ei hakanud see kellelegi silma, aga oli vaid aja küsimus, kui keegi ta üles annab.

      „Ja, Feind hört mit, Herta,” ütles ema. Vaenlane kuulab pealt.

      Ta tõmbas mu endale lähemale. „Ära sellepärast muretse, Kleine Kuh. Keskendu tööle.”

      „Mul lubatakse töötada ainult dermatoloogina…”

      Mutti surus sõrmed mu käsivarde. „Lõpeta. Sa töötad peagi koos kõige paremate ja targematega. Sa jõuad tippu.”

      „Keegi peab isa ohjes hoidma.”

      Mutti pööras pea ära. „Mida inimesed küll ütlevad, kui meil on kodus niisugused asjad?” lausus ta, raputades pead röstri poole oma käes.

      Maksime väljavalitud asjade – röstri, albumi, maalide ja naaritsakrae eest, kusjuures viimasel olid küljes ka klaasist silmadega pead, ning seesuguse luksuseseme nimel oli Mutti valmis riskima isegi täidega. Sõdurid andsid meile kauba peale veel ühe arsti raamitud kutsetunnistuse, mille ema lubas asendada oma aaria päritolu tõendava sertifikaadiga, ja riidest jooksukingad minule. Kõik see läks meile maksma ainult kümme marka. Meil oli harva saia, mida röstida, ja emal polnud nii palju raha, et minna kohtadesse, kus seesugust naaritsat kanda, kuid naeratus tema näol oli seda kõike väärt.

      Mul oli uute jooksukingade üle hea meel, sest pidin järgmisel nädalal minema Düsseldorfist poolepäevase rongisõidu kaugusel männimetsas asuvasse Õielaagrisse kasvatajaks. Seda pidas Usu ja Ilu ühing, mis oli BDM-i, Bund Deutscher Mädeli ehk Saksa tüdrukute liidu, natsipartei neidusid liitva noorteühenduse tütarorganisatsioon. Usu ja Ilu ühing oli mõeldud vaid vanematele tüdrukutele, valmistamaks neid ette koduseks eluks ja emaduseks. See ööbimisega retk pidi aitama noorematel organisatsiooniga liituda ja minu kui rühmajuhi ülesanne oli kanda hoolt oma metsamaja tüdrukute eest – mis polnud lihtne töö.

      Rühmajuhtidele jagati päevaülesanded ja mind saadeti kunstimajja, mis oli täielik möödalaskmine, sest minu arvates oli amatöörlike akvarellmaalide kallal plätserdamine ja lõtvade näpunööride punumine täielik ajaraiskamine. Pealegi polnud minu anded kuidagi seotud kunstimaailmaga. Arvestades minu põhjalikke meditsiiniteadmisi, oleksin ma pidanud juhtima laagri kliinikut, aga inimesel tuleb teha seda, mida on teha vaja. Vähemalt avanes majakesest vaade järvele, kust peegeldusid ümbritsevate puude punased ja oranžid toonid.