Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron. Платон

saadate siis mööda magades, kui teie pärast muretsev jumal teile just mitte mõnda teist ei saada. Et ma aga tõepoolest olen niisugune, nagu jumal sellele linnale kinkida võis, seda [b] mõistate järgneva põhjal. Ei ole ju tavalise inimese moodi, et ta kõik oma toimingud hooletusse jätab ja juba nii palju aastaid talub, et kodused asjad on laokil, alati aga on väljas teie huvides, läheneb igaühele üksikult nagu isa või vanem vend ja veenab vooruse eest hoolt kandma. Kui ma sellest kõigest mingit mõnu tunneksin või oma manitsuste eest tasu võtaksin, siis oleks sel veel mingi mõte. Nüüd näete ka ise, et mu süüdistajad, kes mind kõiges muus nii häbematult on süüdistanud, siiski nii kaugele [c] pole läinud, et oleksid suutnud ette tuua üheainsagi tunnistaja, kes oleks tõendanud, et ma ükskõik millal olen kas võtnud või palunud mingit tasu. Mina aga võin oma sõnade õigsuse kinnituseks tuua piisava tunnistaja – oma vaesuse.

      Võib-olla tundub imelik, et ma jagan nõuandeid ainult eraviisil, käin ringi ja topin oma nina kõigesse, kuid teie ja rahva ees avalikult esineda ning linnale nõu anda ei söanda. Põhjus on selles, millest olete mind sageli ja korduvalt [d] kuulnud kõnelevat: mulle on midagi jumalikku või imepärast ilmutatud; Meletos kirjutas sellest pilkavalt oma kaebekirjaski. Seda tuli mul ette juba lapsepõlves: kostab mingi hääl, mis alati püüab mind kõrvale kallutada sellest, mida kavatsen tegema hakata, kuid iial pole ta mind millekski keelitanud. Seesama hääl keelabki mind poliitikasse sekkumast, ja minu arvates toimib väga hästi, et keelab. Võite kindlad olla, ateenlased, et kui ma oleksin juba ammu hakanud poliitikaga tegelema, siis oleksin ka ammu juba hukkunud, poleks ei teile ega endale mingit kasu [e] saanud tuua. Ja ärge olge minu peale pahased, kui ma tõtt räägin: niisugust inimest ei ole olemas, kellel õnnestuks puutumatuks jääda, kui ta teile või mõnele muule rahvahulgale õiglaselt vasta hakkaks ja kõike riigis toimuvat ülekohut [32] ning seadusevastasust takistada püüaks. Paratamatult tuleb ülekohtu vastu võidelda, kui aga niisugune inimene üürikest aegagi tahab elada, peab ta eraisikuks jääma ega tohi avalikku ellu sekkuda.

      Esitan selle kohta kaalukad tõendid, mitte sõnad, vaid need, mida te kõrgemalt hindate, – teod. Kuulake, mis minuga juhtus, ja te veendute, et ma surmahirmu tõttu õiglusevastaselt kellelegi järele ei anna, ja kuna ma seda ei tee, siis ka hukkuda võin. Jutustan teile raske ja võib-olla ka igava loo, kuid see on tõsi. Ma ei ole iial, ateenlased, [b] selles linnas ühtki ametit pidanud, kuid nõukogus ma olen olnud. Tookord oli meie füüli kord istungeid pidada ja siis tahtsite teie ühe hääletamisega kõik kümme strateegi, kes polnud merelahingus hukkunuid matnud, süüdi mõista, ja seadusevastaselt, nagu te hiljem ka ise aru saite. Siis tõrkusin mina prütaanidest16 ainsana ega tahtnud seadusevastaselt talitada ning hääletasin vastu. Oraatorid olid valmis mind kohtu alla andma ja süüdistust tõstma, te ise [c] nõudsite seda ja karjusite, mina aga mõtlesin, et ohust ei tule hoolida, vaid peab olema seaduse ja õiguse poolt, ning vangla- ja surmahirm ei pane mind teiega ühel nõul olema, sest teie kavatsused polnud õiglased. Kõik see leidis aset tookord, kui oli veel rahvavalitsus. Hiljem tuli võimule oligarhia, ja 30 türanni kutsusid ükskord mind ja veel neli kodanikku tolosesse17 ning käskisid meil Salamiselt siia tuua surmamõistmiseks salamislane Leon. Samalaadseid ülesandeid andsid nad ka paljudele teistele, soovides nõnda võimalikult paljusid süüdistustesse mässida. Ka [d] seekord tõestasin ma mitte sõnade, vaid tegudega, et ma, üsna lihtsalt öeldes, surma millekski ei pea, ning et ebaõiglaste ja jumalavallatute tegude vältimine on mulle kõige olulisem. Sest too valitsus, nii võimas, kui ta ka oli, ei suutnud mind sedavõrd kohutada, et ma midagi ebaõiglast teinud oleksin. Kui me tolosest lahkusime, sõitsid teised neljakesi Salamisele ja tõid Leoni kohale, mina aga läksin koju. Võib-olla oleks mind selle eest surma mõistetud, [e] kui seda valitsust poleks varsti kukutatud. Nende sündmuste kohta võivad paljud tunnistust anda.

      Kas te tõepoolest arvate, et ma oleksin suutnud nii paljude aastate kestel puhtalt läbi tulla, kui oleksin avalikust elust osa võtnud, ja teinud seda nõnda, nagu on kohane korralikule inimesele, – oleksin õiglastele appi läinud ja pidanud seda kõige olulisemaks, nii nagu sünnis? Ammugi mitte, ateenlased! Ja ka ükski teine inimene ei oleks [33] seda suutnud. Ometi olen ma kogu oma elu kestel jäänud sääraseks, olgu siis avalikus elus, kuivõrd olen seal tegutsenud, või isiklikes asjades; iial ei ole ma kellegagi õigusevastaselt ühes mestis olnud: ei nendega, keda minu laimajad mu õpilasteks nimetavad, ega kellegi teisega. Õigupoolest ei ole ma iial kellegi õpetaja olnud. Kui aga keegi, olgu noor või vana, on soovinud kuulata, kuidas ma kõnelen ja oma tööd teen, siis ei ole ma selleks takistusi teinud, Ei ole ju ka nõnda, et kui ma raha saan, pean [b] oma vestlusi, kui aga ei saa, siis ei pea; ühtviisi võib nii rikas kui vaene mulle küsimusi esitada, ja kes soovib, võib vaadata ja kuulata, mida ma räägin. Ja kas keegi neist seetõttu paremaks muutub või mitte, see pole õiglane, et mina selle eest vastutust pean kandma, sest mitte kunagi pole ma tõotanud midagi õpetada, ega ole ka õpetanud. Kui keegi väidab, et ta on minu käest midagi eraviisil õppinud või kuulnud, mida teised kuulnud pole, siis võite kindlad olla, et see inimene ei räägi tõtt.

      [c] Miks mõnele meeldib minu seltsis palju aega mööda saata? Te olete seda juba kuulnud, rääkisin teile kogu tõe, ateenlased: nimelt on neil meelt mööda kuulata, kuidas ma läbi uurin neid, kes ennast targaks peavad, kuid seda tegelikult ei ole. Sest see pole kaugeltki ebameeldiv. Nõnda toimida, nagu ma juba ütlesin, on mulle ülesandeks tehtud jumala, ennustuste ja unenägude kaudu ning igal muul viisil, kuidas vaid jumalik ettemääratus saab inimesele peale panna kohustuse midagi teha. See pole üksnes tõde, ateenlased, vaid selleks on ka kerge tõendusi tuua: [d] sest kui ma ühtesid noorukeid hukka ajan, teised aga juba olen hukka ajanud, siis peaksid ju need, kes juba vanaks on saanud ja taipavad, et ma nende nooruses olen oma nõuannetega palju halba teinud, siia tulema mind süüdistama ja karistama. Kui nad ise tulla ei tahtnud, siis peaksid ometi mõned nende omastest – isad, vennad või teised sugulased – mäletama, et olen nende lähedastele kurja teinud. Tõepoolest ongi paljud neist siin, nagu ma näen.

      [e] Kõigepealt Kriton, mu eakaaslane ja minuga ühest deemosest18, Kritobulose isa; sfettoslane Lysanias, Aischinese isa; samuti kefisoslane Antiphon, Epigenese isa; aga nood siin on need mehed, kelle vennad nõndamoodi hulk aega minu juures mööda on saatnud – Nikostratos Theosdotidese poeg ja Theodotose vend; Theodotos ise on surnud, nii et tema ei saanud venda paluda; see siin on Demodokose poeg Paralios, kelle vend oli Theages; samuti [34] on siin Aristoni poeg Adeimantos, kelle vend Platon on see siin, ja ka Aiantodoros, Apollodorose vend. Võin teile nimetada veel paljusid teisigi, kelle hulgast oleks Meletos oma kõnes kõigepealt mõnda pidanud tunnistajana mainima: kui ta aga seda tegemata on unustanud, on nüüd paras hetk – annan talle selleks võimaluse – ja kui tal on kedagi, kutsugu siia. Aga te leiate, ateenlased, et kõik on just vastupidi: nemad on valmis aitama mind, oma hukutajat, kes nende omastele nii palju kurja on teinud, [b] nagu kinnitavad Meletos ja Anytos. Neil, keda ma hukka olen ajanud, võiks veel põhjust olla mind aidata, kuid nende omastel, kes ise pole rikutud ja on juba elatanud mehed, missugune muu põhjus võiks neil olla minu abistamiseks kui üksnes kindel ja õiglane veendumus, et Meletos valetab, mina aga räägin tõtt.

      Ent küllalt sellest, ateenlased! See on peaaegu kõik, mida ma enese kaitseks öelda võin, ja võib-olla räägiksin ma veelgi rohkem samalaadset. Võimalik, et mõni teie [c] hulgast saab minu peale pahaseks, kui ta meelde tuletab, kuidas ta ise mõne protsessi – minu omast palju kergekaalulisema – pärast kohut käies kohtunikke pisarsilmil palus ja anus, kõik oma lapsed kohtusse tõi, samuti teised sugulased ja hulgaliselt sõpru, et niimoodi rohkem kaastunnet äratada; mina aga ei kavatse teha mitte midagi säärast, kuigi mõistan, et viibin äärmiselt ohtlikus olukorras. Võib-olla nõnda mõeldes tundub mõnele teie hulgast, et ma olen riivanud tema enesearmastust, ja sellest pahandatuna [d] hääletabki ta nüüd meelehärmis minu vastu. Kui keegi teie hulgast nõnda mõtleb – loomulikult ei taha ma arvata, et see nii on – , aga kui see tõepoolest sedaviisi peaks olema, siis on minu arvates sobiv tollele vastu öelda: “Ka minul, mu kallis, on sugulasi. Sest ega minagi ole, nagu Homeros ütleb, “kivist tekkind või tammest”19, vaid olen ilmale tulnud inimestest, nii et ka minul, ateenlased, on perekond ja pojad,

16

Prütaan – füüli (hõimluskonna) istungitest osavõtja.

17

Tolos – valitsushoone linnaväljakul.

18

Deemos – ringkond, maakond Vana-Kreekas. Sokratese vana sõber Kriton on tema vestluspartner samanimelises dialoogis Kriton (vt. allpool), kus ta püüab veenda Sokratest vangist põgenema. Kritonit mainitakse ka Phd. 59 b (vt. ka m. 17) ja Euthd.

19

Odüsseia XIX, 163. Homerose eeposte tsitaadid antakse siin ja edaspidi A. Annisti tõlkes (Ilias, 1960, Odüsseia, 1963). – Toim.