Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron. Платон

et noorsugu muutuks üha paremaks!

      – Seda küll.

      – Tule nüüd ja ütle siinviibijaile, kes teeb noorsoo paremaks. On ju selge, et sa seda tead, kuna sa selle pärast nõnda muretsed. Noorsoo hukutaja oled ju üles leidnud, minu, nagu sa ütled, oled mu toonud kohtunike ette ja esitanud süüdistuse; aga ütle ka, kes paremaks teeb, meenuta neile, kes ta on! – Näed sa, Meletos, sa vaikid ega tea mitte kedagi nimetada! Kas sul piinlik pole? Kas pole see küllaldaseks tõendiks mu sõnadele, et sa ei ole kunagi selle üle muret tundnud? Ütle siiski, tubli mees, kes noori paremaks teeb?

      – Seadused.

      – [e] Ma ei küsi mitte seda, mu armas, vaid kes see inimene on, sest eelnevalt peab ta ka neid seadusi tundma.

      – Nemad siin, Sokrates, kohtunikud.

      – Mis sa räägid, Meletos? Kas siis nemad on võimelised noorsugu kasvatama ja paremaks muutma?

      – Kahtlemata.

      – Kas kõik? Või ainult mõned neist ja teised mitte?

      – Kõik.

      – Hera nimel, sa kõneled hästi! Milline hulk inimesi on teiste kasuks tegutsemas! Aga kas need, kes praegu meid [25] kuulevad, teevad noorukid paremaks või ei tee?

      – Nemad samuti.

      – Aga nõukogu liikmed?

      – Jah, ka nõukogu liikmed.

      – Kuid, Meletos, ega siis ometi rahvakoosolekust osavõtjad noorsugu hukka aja? Või kas ka kõik need kuni viimseni teevad noori paremaks?

      – Ka nemad.

      – Paistab, et kõik ateenlased peale minu teevad noorukid headeks ja tublideks, mina aga üksi ajan nad hukka. Kas tahtsid seda ütelda?

      – Just seda ma ütlen.

      – Sa kirjutad minu arvele küll suure õnnetuse. Aga vasta mulle: kas sulle näib, et hobustega on samasugune [b] lugu? Kõik inimesed teevad neid paremaks, ainult üks rikub? Või on see just otse vastupidi; paremaks teha suudab neid vaid keegi üksainus või teevad seda väga vähesed, näiteks ratsastajad, aga kõik teised, kellel on hobuseid ja kes neid kasvatavad, ainult rikuvad neid? Kas pole see nõnda mitte ainult hobustega, Meletos, vaid ka kõigi teiste loomadega? Kahtlemata on see nõnda, olenemata sellest, kas sina ja Anytos sellega nõustute või mitte. Oleks ju suur õnn, kui noorukeid hukutaks vaid üksainus, kõik teised [c] aga tooksid neile kasu. Muide, Meletos, nüüd oled sa piisavalt näidanud, et noorukite eest pole sa iial hoolt kandnud, ja selgesti on ilmsiks tulnud sinu hoolimatus selles asjas; seni pole sul sellega, miks sa mind kohtusse kaebasid, mingit pistmist olnud.

      Ütle mulle veel, Meletos, Zeusi nimel: kas on parem elada õilsate või halbade kodanike keskel? Vasta, mu armas! Ma ei küsi sinult ju midagi rasket. Kas halvad ei tee halba, õilsad aga head just neile, kes alati on kõige lähemal?

      – Muidugi.

      – [d] Kas leidub kedagi, kes tahaks, et ümbritsevad inimesed talle pigem kahju kui kasu tooksid?

      – Loomulikult mitte.

      – Ütle siis, miks sa mind siia tõid – kas sellepärast, et ma noorukeid hukka ajan ja teen neid halvemaks tahtlikult, või et teen seda kogemata?

      – Sellepärast, et tahtlikult.

      – Kuidas nii, Meletos? Sa oled praeguses vanuses juba targem kui mina oma vanuses, sest sa tunned ära, et halvad [e] alati teevad halba kõige lähematele, head aga teevad head; mina aga olen jõudnud niisuguse võhikluseni, kus enam ei taipa, et kui olen kellegi oma lähedastest lurjuseks muutnud, varitseb mind ennast oht, et too mulle halba tegema hakkab. Ning sa ütled, et ma säärast kohutavat kurja teen tahtlikult? Selles asjas ei usu ma sind, Meletos, ja arvan, et ka ükski teine inimene ei usu. Ma kas ei aja [26] üldse noorukeid hukka, või kui ajan, siis mittetahtlikult, nii et sina valetad mõlemal juhul. Kui ma hukka ajan mittetahtlikult, siis niisuguste eksimuste pärast ei luba seadus kedagi siia kohtu ette kutsuda, vaid siis tuleb eraviisil õpetada ja manitseda. On ju täiesti selge, et kui ma aru olen saanud, lakkan ma mittetahtlikult tegutsemast. Sa vältisid mind ega tahtnud minuga tegelda ja mind õpetada, vaid kaebasid mind kohtusse, kuhu seaduste järgi tuleb tuua ainult neid, kes vajavad karistamist, mitte aga õpetamist.

      [b] Ent juba eelnenu põhjal on selge, ateenlased, nagu ma juba ütlesin, et Meletosel pole iial selle asjaga mingit pistmist olnud. Seleta meile siiski, Meletos, kuidas ma sinu arvates noorsugu hukka ajan. Sinu kirjutatud kaebusest paistab, et sel kombel, kuna ma ei õpeta uskuma neid jumalaid, keda linn usub, vaid teisi, uusi jumalusi. Tahtsid sa ütelda, et ma ajan neid hukka oma õpetusega?

      – Just seda ma tahtsin.

      – Niisiis, Meletos, nende jumalate pärast, kellest me praegu räägime, ja minu ning nende meeste pärast siin [c] ütle sedasama veel selgemini! Sest ma ei suuda aru saada, mida sa õieti ütelda tahad: kas õpetan uskuma, et mingid jumalad on olemas – järelikult usun siis ka ise, et jumalad on olemas, ega olegi päris jumalasalgaja ning mitte selles ei seisne mu kuritegu – , või, et ma ei tunnista neid jumalaid, keda linn tunnistab, vaid teisi; kas selles ongi minu süü, et ma usun teisi, või ütled sa, et ma ise ei usu jumalaid ja õpetan ka teisi mitte uskuma?

      – Seda ma ütlengi, et sa jumalaid üleüldse ei usu.

      – [d] Sa oled imelik inimene, Meletos: miks sa seda ütled? Järelikult ei pea ma siis ei päikest ega kuud jumalaiks nagu teised inimesed?

      – Zeusi nimel, kohtunikud, ta väidab, et päike olevat kivi ja kuu maa.

      – Kas sa arvad, armas Meletos, et süüdistad Anaxagorast11? Kas sa põlastad kohtunikke ja pead neid niivõrd harimatuks, et arvad neid mitte teadvat, et Klazomenai Anaxagorase raamatud niisugustest väidetest kubisevad? Ja ilmselt saavad noored inimesed sellest teada minu kaudu, kuigi nad võiksid sedasama osta ka orkestrast12 kõigest [e] ühe drahmi eest; pärast aga naeraksid nad Sokratest, kui too hakkaks neid mõtteid, mis pealegi on nii tobedad, omade pähe esitama! Ent Zeusi nimel, kuidas sulle tundub? Kas siis mina ei usu ainsatki jumalat?

      – Zeusi nimel, mitte ühtki.

      – See pole usutav, Meletos, ja mulle näib, et sa ise ka ei usu seda. Minu arvates, ateenlased, on Meletos upsakas võrukael ning selle kaebuse on ta sisse andnud lihtsalt [27] upsakusest ja ohjeldamatusest. Näib nõnda, nagu oleks ta katsunud koostada mõistatust: “Kas Sokrates, too tark, märkab, et ma nalja teen ja endale vastu räägin, või õnnestub mul teda ja teisi kuulajaid ninapidi vedada?” Sest mulle paistab, et Meletos räägib süüdistusega iseendale vastu, nagu öeldes: “Sokrates rikub seadust sel viisil, et ei usu jumalaid, vaid usub jumalaid.” See on ju ometi nali!

      Vaadakem koos, ateenlased, kas ta räägib nõnda, nagu mulle paistab. Sina, Meletos, vasta meile, teie aga ärge [b] lärmitsege, nagu ma teid juba alguses palusin, – kui ma kõnelen omas laadis.

      Kas leidub niisugust meest, Meletos, kes inimeste tegusid usub, inimesi endid aga mitte? Las ta vastab, ateenlased, ja ärgu ta kogu aeg mind lärmiga katkestagu! Kas leidub niisugust inimest, kes hobuste olemasolu ei usu, ratsutamist aga küll? Või ei usu, et flööt on olemas, aga flöödimängu usub küll? Niisugust inimest pole olemas, mu tublimast tublim! Kui sina vastata ei taha, siis ütlen mina seda sulle ja kõigile teistele siinviibijaile. Aga anna [c] siis ometigi sellelegi vastus: kas on võimalik, et keegi usub daimonite endeid, kuid daimoneid endid ei usu?

      – Ei ole võimalik.

      – Oh, kui rõõmus ma olen, et ateenlased sind lõpuks ometi vastama sundisid! Niisiis kinnitad sa, et ma daimonite endeid usun ja õpetan ka teisi neid uskuma, ükskõik, kas uusi või endisi; tähendab, sinu sõnade kohaselt usun ma daimonite endeid, ja seda oled sa oma süüdistuskirjas ka vandega kinnitanud. Kui ma daimonite endeid usun, siis pean ju paratamatult uskuma ka daimoneid endid. Kas pole nõnda? Loomulikult on. Oletan, et sa sellega [d] nõus oled, kuna sa ei vasta. Ent kas me ei pea daimoneid jumalateks või siis jumalate lasteks? Kas jah või

11

Anaxagoras Klazomenaist (500?–428) – Sokratese kaasaegne natuurfilosoof, Periklese sõber, kes õpetas Ateenas kolmkümmend aastat ja siis oma vaadete pärast Ateenast välja saadeti. Tema vaadetest põhjalikumalt vt. Phd. 97 b lõpp – 99 b.

12

Orkestra – Vana-Kreeka teatris vaatesaali ja lavaehitise vahel asetsev peamiselt hobuserauakujuline väljak. Kuid orkestraks nimetatakse ka tuntud Ateena raamatumüügikohta.