Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron. Платон

ajal kinnitad, et usun neid, kuna ma daimoneid usun. Kui daimonid on jumalate ebaseaduslikud lapsed – nümfidelt ja teistelt, nagu pajatatakse, kas siis võiks leiduda inimest, kelle arvates jumalate lapsed on olemas, jumalaid endid aga pole? [e] See oleks niisama tobe, kui et keegi arvaks, et muulad, hobuste ja eeslite järglased, on olemas, hobused ja eeslid ise aga mitte. Ei, Meletos, ainult see on tõenäoline, et sa kas kirjutasid selle süüdistuse meie järeleproovimiseks või ei teadnud sa üldse, milles mind õieti süüdistada. Täiesti arusaamatu, kuidas on sul õnnestunud veenda inimesi, kellel mõistus peas on, et üks ja seesama isik usub daimonite endeid ja jumalaid, kuid samaaegselt ei usu ei [28] daimoneid, jumalaid ega heeroseid.

      Igatahes, ateenlased, ei ole ma süüdi selles, milles Meletos mind süüdistab, ja minu arvates ei vaja see enam mingit erilist kaitsekõnet, vaid öeldust piisab. Et ma aga paljude vihaaluseks olen muutunud, nagu ma juba algul ütlesin, siis teadke, et see on täiesti tõsi. Kui miski mind hukutab, siis on põhjuseks just see, mitte aga Meletos või Anytos, põhjuseks on eeskätt rahvahulkade laim ja kadedus, [b] mis on juba paljusid tublisid mehi hukutanud, ning ma arvan, et hukutab veelgi, nii et pole vaja karta, nagu võiks see minuga piirduda.

      Võib-olla tahaks mõni öelda: “Sokrates, kas sul polnud häbi tegelda niisuguste asjadega, mis sind nüüd surmaohtu on viinud?” Selle peale võin õiglaselt vastata: “Sinu kõne ei ole mõistlik, mu sõber, kui arvad, et inimene, kes veidigi saab kasulik olla, peaks kõige tähtsamaks pidama elu ja surma küsimust, ning et ta ei tarvitseks iga teo puhul esmajoones arvestada seda, kas ta talitab õiglaselt või mitte, kas tema tegu on tubli või näruse mehe vääriline. [c] Sinu arutluse kohaselt osutuvad viletsaks kõik need pooljumalad, kes langesid Trooja all, teiste hulgas ka Thetise poeg13, kes häbistavast olukorrast pääsemiseks oli sedavõrd ohupõlglik – hoolimata ema manitsusest, kes oli jumalanna ja nägi, et poeg kavatseb Hektorit14 tappa, ning pojale minu arvates umbes nõnda ütles: “Mu laps, kui tahad oma sõbra Patroklose tapmise eest kätte tasuda ja tapad Hektori, siis sured ka ise, sest sinu saatuseks on pärast Hektorit sedamaid surra!” – , et hoiatust kuuldes ei hoolinud ei surmast ega hädaohust, vaid palju rohkem [d] kartis argpüksina elada ja sõprade eest kätte tasumata jätta. “Võin surra jalamaid,” lausus ta, “et vaid ülekohtu tegijaile kätte tasuda ja mitte kauemaks siia kaarjate laevade juurde naerualuseks ja maale koormaks jääda!” Arvad sa tõesti, et ta siis surma ja hädaohu peale mõtles?

      Tegelikult, ateenlased, on olukord niisugune: kuhu keegi endale rivis koha on leidnud, pidades seda kõige paremaks, või kuhu teda ülemus on asetanud, sinna peab ta minu arvates ka jääma, igasugusele ohule vastu panema ning ei tohi hoolida ei surmast ega millestki muust peale häbi.

      [e] Kui ülemad, keda teie valinud olete, mulle rivis koha kätte näitasid ning ma nende ülemjuhatuse all15 viibisin Poteidaias, Amphipolises ja Delionis, kus ma nagu iga teinegi just seal seisin, kuhu mind oli pandud, hoolimata ohust ja surmast, siis, ateenlased, talitaksin praegu halvasti, kui ma nüüd, mil jumalad on mulle koha kätte näidanud, nagu arvan ja oletan, ning on mulle ülesandeks teinud tegelda filosoofiaga, elada ja järele katsuda nii ennast [29] kui teisi, kui ma nüüd hakkaksin surma või midagi muud kartma ning rivist lahkuksin.

      See oleks kohutav ja siis võidaks mind kohtu ette tuua ja süüdistada, et ma ei usu jumalaid, kuna ma ei kuuletu nende ennetele, kardan surma ja pean ennast targaks, kuigi ma seda pole. Sest surma kartmine, ateenlased, ei ole midagi muud, kui et kujutled endale, nagu oleksid tark, tegelikult aga ei ole, nagu uhkustaksid, et tead midagi, millest sul tegelikult aimugi pole. Sest ükski ei tea, mida endast kujutab surm; võib-olla on ta inimesele suurimaks hüveks, ent inimesed kardavad surma, nagu teaksid [b] nad kindlasti, et ta suurim pahe on. Aga kas pole kõige häbiväärsem võhiklus, ateenlased, kujutleda, nagu teaksid midagi, mida sa tegelikult ei tea? Mina, ateenlased, erinen paljudest inimestest võib-olla ka selles suhtes. Kui ma vahest väita tahaksin, et olen teistest targem, siis ehk ainult selles mõttes, et kuna mul puuduvad küllaldased teadmised Hadesest, ei arva ma, et mul on säärased teadmised olemas. Et seadust rikkuda ja mitte kuuletuda – olgu jumalale või inimesele – on halb ja häbiväärne, seda ma tean. Seetõttu ei põikle ega põgene ma tundmatu eest, mis võib hüveks osutuda, iialgi rohkem kui kindlasti teada [c] olevate pahede eest. Kui te mind ka praegu vabaks laseksite, Anytost ära kuulamata, kes algusest peale on öelnud, et mul poleks üldse tarvitsenud siia tulla, aga kui ma juba kord siin olen, siis ei ole ka võimalik mind süüdi mõistmata jätta, ja kui ta teile selgeks teeb, et minu pääsemise korral kõik teie pojad, kes tegelevad Sokratese õpetusega, aetakse viimseni hukka, isegi kui teie siis mulle ütleksite: “Sokrates, praegu ei kuula me Anytost ja laseme sind vabaks, muidugi sel tingimusel, et sa sääraste uuringute [d] ja filosoofiaga enam ei tegele; kui sind aga veel kord sellelt tabatakse, pead sa surema!” – kordan veel, et kui te mind sel tingimusel vabastaksite, ka siis ütleksin ma teile: “Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski pigem jumalale kui teile, ning kuni ma hingan ja vähegi jaksan, ei lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma, ning räägin alati sedasama, mida ma tavaliselt ikka räägin: “Sa oled inimeste hulgas üllaim, kuna oled Ateena, ühe suurima ja tarkuse ning võimsuse poolest väga kuulsa linna kodanik, kuid kas pole sul häbi mures olla raha pärast ja soovida, et sul seda võimalikult rohkem [e] oleks, aga kuulsuse ja au, arukuse ja tõe ning oma hinge eest, kuidas seda võimalikult paremaks muuta, sa hoolt ei kanna ega mõtlegi selle peale?” Kui aga keegi teie hulgast hakkab vastu vaidlema ja väidab, et ta selle üle muretseb, siis ei lase ma teda korrapealt lahti ega lähe tema juurest ära, vaid hakkan teda küsitlema ja kontrollima ning uurima, ja kui mulle näib, et temas voorust ei ole [30] ja ta üksnes tühje sõnu teeb, siis noomin ma teda, et ta kõige väärtuslikumat alahindab, tühist aga üliväärtuslikuks peab. Nõnda kohtlen ma kõiki, kellega iganes kokku puutun, olgu ta noor või vana, võõramaalane või oma linna kodanik, eriti just oma linna kodanikke, sest teie olete mulle vere poolest kõige lähemad. Võite kindlad olla, et nõnda toimida käsib jumal, ning ma usun, et kogu linnas ei ole teile iial suuremat hüvet osaks saanud kui too minu jumalateenimine. Sest midagi muud ma ju ei teegi, kui käin ringi ja püüan veenda igaüht, olgu noort või [b] vana, et ta esmajoones ei tunneks muret keha ja raha pärast, vaid kannaks hoolt selle eest, et hing muutuks võimalikult väärtuslikuks. Ma räägin, et voorus ei tulene rahast, vaid just nimelt voorusest tulenevad nii raha kui ka kõik muud inimelu hüved, isiklikud ja ühiskondlikud. Kui ma nõnda kõneldes noorsugu hukka ajan, peaksid need kõned tõesti kahjulikud olema. Aga kui keegi väidab, et ma kõnelen midagi muud ja mitte seda, siis räägib ta tühja juttu. Seepärast võiksingi öelda: “Ateenlased, ükskõik, kas te võtate Anytost kuulda või mitte, aga teisiti ma toimida ei [c] saa, kui mul selle pärast ka palju kordi surra tuleks.”

      Ärge lärmake, ateenlased, palun, täitke mu palve: ärge tehke lärmi, ükskõik, mida ma ka ei ütleks: vaid kuulake; arvan, et teile tuleb minu ärakuulamine kasuks. Kavatsen teile ütelda veel üht-teist, mis teid võib-olla õhutab kisa tõstma, kuid ärge seda mingil juhul tehke!

      Võite kindlad olla, et kui te mind niisugusena, nagu ma ennast teile kirjeldanud olen, surma mõistate, et tee teie minule suuremat kahju kui iseendile. Mulle ei sünni mingit kahju ei Meletoselt ega Anytoselt – sest mind nad [d] kahjustada ei suudaks – ning ma ei usu, et halvemal oleks võimalik paremat inimest hukka ajada. Muidugi võib teda surma mõista, välja saata või teotada. Tema või veel mõni teine võib olla arvamisel, et see kõige halvemaks osutub, kuid mina arvan sootuks nõnda: see, mida ta praegu teeb, on palju halvem, – ta püüab inimest ebaseaduslikult surma mõista. Seepärast, ateenlased, ei pea ma praegu kaitsekõnet üldse mitte enda huvides, nagu ehk mõni võiks arvata, vaid teie pärast, et te mind süüdi [e] mõistes ei jääks ilma sellest kingitusest, mis jumal teile on andnud. Kui te mind surma mõistate, ei ole teil kerge leida teist niisugust meest, kelle – kuigi see väljend võib tunduda naeruväärsena – jumal lihtsalt meie linnale saadaks, nõnda nagu lihavusest loiuks muutunud suurele ja head tõugu hobusele on ergutamiseks vaja kannustamist. Minu arvates ongi jumal mind siia linna just selleks saatnud, et ma kogu päeva ringi käies igaüht teist lakkamatult [31] ärataksin, veenaksin ja

13

Thetise poeg – Achilleus. Achilleus – Trooja sõja peakangelane, merejumal Poseidoni abikaasa merenümf Thetise poeg (vt. Homeros, Ilias XVI, 791–863).

14

Hektor – Trooja valitseja Priamose poeg, troojalaste väejuht.

15

Sokratese sõjamehevaprusest vt. Smp. 219 e – 221 d. Sokrates võttis hopliidina osa kolmest sõjalisest operatsioonist: (1) 432. a. Poteidaia piiramisest, kui see teatas, et astub välja Ateena Mereliidust, mis oli üks Peloponnesose sõja (431–404) ajendeid (Poteidaia sõjakäik kestis 429. aastani); (2) lahingust Delioni juures 424. a., nn. Archidamose sõjas; (3) Amphipolise lahingust 422. a. (Kessidi 1987: 19–24). – Toim.