Tearlingi kuninganna. Erika Johansen

teid mind pakku viima ei valinudki?”

      „Ei. See, kes teid väiksena lossist välja toimetas, oli Lazarus. Tema on säärastes asjades asendamatu.”

      Carroll naeratas, nagu oleks talle meenunud miski, millest Kelseal aimugi polnud. Tal oli meeldiv naeratus, kuid tüdruk täheldas taas, kui kurnatud on tema nägu, ning mõtiskles endamisi, kas pole ta ehk haige. Kapteni pilk peatus safiiril, mis oli jälle Kelsea särgikaelusest välja pugenud. Siis pööras ta järsult selja ja jättis tüdruku seedima seda, mida äsja teada oli saanud. Kelsea torkas käe sügavale taskupõhja ja kobas seal lebavat teist kalliskivi.

      „Teie Kõrgus!” hüüdis Pen nüüd juba heledasti lõõmava lõkke äärest. „Siit ida pool voolab väike jõgi, kui teil on ehk soov end pesta.”

      Kelsea noogutas, mõeldes samal ajal ikka veel sellele, mida Carroll oli talle soovitanud, ning proovides analüüsida seda nagu mõnd lahendamist vajavat praktilist ülesannet. Tal läheb vaja omaenda ihukaitseväge ja hoovkonda. Kust pidi ta leidma ustavaid inimesi, kes suudaksid vastu panna regendi ähvardustele ja äraostmiskatsetele? Ustavus ei teki tühjale kohale ning kohe kindlasti ei saa seda osta; aga mis seal ikka – praegu peab ta sööma.

      Kelsea kahetses, et polnud esitanud Carrollile küsimusi ema kohta. See mees oli olnud aastaid kuninganna Elyssa ihukaitsja ning teab temast järelikult kõike. Aga ei: kõik kuninganna ihukaitsjad annavad vaikimisvande. Tema ei räägi midagi, isegi mitte Kelseale. Tüdruk surus hambad risti. Ta oli pidanud enesestmõistetavaks, et uus elu teeb kõigile saladustele lõpu – eks pidanud temast ju saama kuninganna. Aga need mehed olid sama tõrksad kui Carlin edastama teavet, mille järele Kelsea janunes.

      Ta oli lootnud, et saab võtta pärast ratsateekonna lõppu vanni: juuksed olid rasvased ja ta ei saanud end liigutadagi, ilma et oleks tundnud omaenda higi haisu. Lähedal voolav jõeke oli just see, mida ta vajas, kuid pesta end Peni, Elstoni või mis veel hullem, Lazaruse uuriva pilgu all oli mõeldamatu. Tal tuleb lihtsalt leppida sellega, et on räpane, ja lohutada ennast teadmisega, et ega ihukaitsjadki paremini lõhna. Kelsea keerutas rasvased juuksed kokku ja kinnitas krunniks ning hüppas siis kivilt, et minna jõge otsima.

      Tol ööl olid sõdurid lõkke ääres jälle lärmakad. Kelsea lamas oma telgis ja proovis esialgu uinuda, aga pikkamööda hakkas tal hing täis saama. Kui peas üks küsimus teist taga ajas, oli niigi üpris raske und saada, aga purjutajate pidevad naerupahvatused muutsid magamise täitsa võimatuks. Ta mähkis mantli ümber pea ja otsustas mehi eirata, kuid kui nood hakkasid laulma nilbet laulu roositätoveeringuga naisest, tiris Kelsea lõpuks mantli peast, pani selga ja läks telgist välja.

      Kaitsesalk oli asemed lõkke ümber lahti rullinud, aga kasutatud ei olnud ilmselt veel ühtki. Õhk oli täis vastikut rasket pärmihaisu, mis Kelsea arvates tuli õllest, ehkki nende majas polnud eales olnud alkoholi. Carlin ei lubanud.

      Ainult Carroll ja Mace tõusid tema lähenedes püsti. Nood paistsid olevat kained, ent teised sõdurid vaatasid teda silmagi pilgutamata. Ta märkas, et Elston magab, pea toetatud jämedale tammehalule.

      „Kas soovite midagi, leedi?” küsis Carroll.

      Kelsea oleks tahtnud nende peale karjuda, valada välja kogu viha, mis temasse kahe tunni vältel und oodates oli kuhjunud. Aga siis libistas ta pilgu üle meeste punetavate nägude ja mõtles ümber. Carlin ütles ikka, et kergem on vaielda väikese lapse kui joomase mehega. Ja pealegi: raamatutes lobisesid purjus inimesed sageli saladusi välja. Ehk õnnestub Kelseal panna need mehed päriselt endaga rääkima.

      Ta torkas mantli istumise alla ja seadis end sisse Elstoni ja Peni vahel. „Ma tahan teada, mis juhtub, kui jõuame Uus-Londonisse.”

      Peni hägune pilk peatus temal. „Mis peaks juhtuma?”

      „Kas onu püüab mind tappa, kui me kord juba lossis oleme?”

      Kõik vaatasid teda natuke aega vaikides, kuni Mace viimaks vastas: „Võimalik.”

      „Teie onu ei suuda kedagi tappa,” pomises Coryn. „Mina kardaksin pigem Cadenit.”

      „Me ei tea, kas nad ikka tõesti meil kannul on,” vaidles punase habemega mees talle vastu.

      „Me ei tea mitte midagi,” kuulutas Carroll korralekutsuval häälel ning pöördus uuesti Kelsea poole. „Leedi, kas ei võiks te lihtsalt uskuda, et me kaitseme teid?”

      „Teie ema uskus meisse alati,” lisas punase habemega mees.

      Kelsea tõmbas silmad pilukile. „Mis su nimi on?”

      „Dyer, leedi.”

      „Niisiis, Dyer, praegu pole sul tegu minu emaga. Sul on tegu minuga.”

      Dyer pilgutas hämaras valguses silmi nagu öökull. Hetk hiljem pomises ta: „Ega ma paha pärast, leedi.”

      Kelsea noogutas ja pöördus uuesti Carrolli poole. „Ma küsisin, mis juhtub, kui me sinna jõuame.”

      „Ma ei usu, et peame kindlusse pääsemiseks lahingut lööma, leedi. Viime teid kohale päise päeva ajal. Linn on sel nädalalõpul rahvast täis ja regendil ei jätku julgust tappa teid kogu ilmarahva silme all. Aga kui olete kord juba lossis, proovivad nad kindlasti teie elu kallale kippuda.”

      „Kes nad?”

      Nüüd sekkus jutusse Mace. „Teie onu pole ainus, kes tahaks teist lahti saada, leedi. Punasel Kuningannal on mängus oma huvi, et regent troonile jääks.”

      „Kas kindluses olev loss pole siis turvaline?”

      „Seal pole eraldi lossi. Kindlus on tohutu suur, aga see on üksainus rajatis, mis moodustabki teie lossi.”

      Kelsea punastas. „Ma ei teadnud. Mulle pole kindluslossist eriti palju räägitud.”

      „Mida paganat te kõik need aastad õppisite?” küsis Dyer.

      Carroll hakkas itsitama. „Kas sa siis Bartyt ei tunne? Ta oli äge tohter, aga üksikasjad teda suurt ei huvitanud. Kui ta just parajasti oma kallitest taimedest ei rääkinud.”

      Kelsea ei tahtnud kuulda, mis kokkupuuteid teistel Bartyga oli olnud. Ta sekkus, enne kui Dyer oleks jõudnud vastata, ja küsis: „Aga kes meid jälitavad?”

      Carroll kehitas õlgu. „Arvatavasti Caden ja tema mortidest abilised. Pistrikud, keda oleme vilksamisi näinud, võivad ju ehk ollagi tavalised linnud, aga ma kahtlen selles. Teie onu ei kõhkle vajaduse korral kasutamast mortide abi.”

      „Muidugi mitte,” venitas Elston pehme keelega, tõstes pea puuhalult ja pühkides suunurgast sülge. „Ime, et ta veel oma naisi kilbina ei kasuta.”

      „Ma arvasin, et Tearling on vaene,” katkestas Kelsea teda. „Mida oleks mu onul sellise liidu puhul vastu pakkuda? Puitu?”

      Ihukaitsjad vahetasid pilke ja Kelsea teadis nii selgelt, nagu oleks kuulnud pealt meeste vestlust, et nad on oma vaikimiseski tema vastu liidus.

      „Leedi,” sõnas Carroll andekspaluvalt, „paljud meist on veetnud oma elu teie ema teenistuses. Me ei lakka teda kaitsmast, isegi kui ta on surnud.”

      „Mina pole kunagi olnud kuninganna Elyssa ihukaitsja,” söandas Pen sekkuda. „Kas mina ei tohiks …?”

      „Pen, sa oled kuninganna ihukaitseväelane.”

      Pen jäi vait.

      Kelsea laskis pilgul käia üle ringis istuvate meeste. „Kas te kõik teate, kes on mu isa?”

      Sõdurid vaatasid talle otsa, täis tumma mässumeelt. Kelsea tundis, kuidas temas kohub viha, ja hammustas endale vana harjumust mööda kõvasti paremasse põske. Carlin oli teda mitu korda hoiatanud, et valitseja ei saa lubada endale talitsematuid vihahooge, niisiis oli Kelsea õppinud oma raevupuhanguid tema juuresolekul alla suruma ja Carlin oli lasknud ennast petta. Barty oli teda siiski läbi näinud. Tema soovitaski tüdrukul midagi hammustada. Valu vaigistas viha, leides sellele kas või ajutiseltki teise kanali. Aga jõuetu pettumus ei kadunud kuhugi. Ta olnuks nagu jälle koos Carliniga klassitoas. Need mehed teadsid nii palju, aga talle ei usaldanud midagi. „Noh, aga