Tearlingi kuninganna. Erika Johansen

päeva hiljem astus Kelsea uuesti Carlini seatud piiridest üle, sedapuhku juba meelega, kavatsedes uuesti üles otsida metsas oleva majakese. Poolel teel jättis ta selle mõtte siiski sinnapaika ja pööras tagasi. Sõnakuulmatus ei pakkunud talle rõõmu, vaid tekitas hoopis hirmu: ta oleks justkui tundnud kuklas Carlini pilku. Pärast seda ei ületanud Kelsea kordagi talle seatud piiri – muud maailma polnud tema jaoks niisiis enam olemas. Kõik kogemused sai ta maja ümbritsevatest metsadest ja tundis seal juba kümneaastasena viimset kui tolli. Kui nüüd ihukaitsjate salk Kelseat enda keskel hoides kaugemale metsa suundus, naeratas tüdruk salamisi ja uuris ümbrust, mida ta polnud kunagi varem näinud.

      Nad suundusid läbi riigi loodepoolses osas sadadel ruutmiilidel laiuva Reddicki metsa kõige tihedama südame lõunasse. Siin kasvasid igal pool Tearlingi tammed; kohati viiskümmend-kuuskümmend jalga kõrged, moodustasid nood rühma kohal rohelise varikatuse. Leidus ka madalamaid puid, mis olid Kelseale tundmatud. Oksad olid neil nagu ronijuurel, taimel, mis sobis oma antihistamiinsete omaduste tõttu mähiste tegemiseks. Ainult et siinsetel olid lehed pikemad, rohelised ja rullis ning punaka tooniga, mis võis viidata mürgitammele. Kelsea poleks tahtnud juhtida mära nende lehtede vahelt läbi, aga mõnikord oli neid võimatu vältida. Maapind hakkas alanema ja padrik muutus järjest tihedamaks. Nüüd oli teerada jäänud kaugele ning kui nad mööda mahalangenud tammelehtedest moodustunud kuldset krabisevat vaipa edasi ratsutasid, oli Kelseal tunne, et nende sammumüdinat kuuleb terve maailm.

      Ihukaitseväelased ratsutasid tema ümber rombikujulises rivistuses, säilitades võrdseid vahekaugusi, ehkki muutliku maastiku tõttu tuli selleks sageli sõita kord kiiremini, kord aeglasemalt. Sõjanuiaga Lazarus oli kusagil tagapool, vaatekaugusest väljas. Kelsea paremal käel oli umbusklik punase habemega sõjamees. Tüdruk piidles teda edasi ratsutades varjatud huviga. Punapäisusgeen oli retsessiivne ning seetõttu oli punapäid Ületamisele järgnenud kolme sajandi jooksul rahva seas pikkamööda, ent järjekindlalt vähemaks jäänud. Carlin oli rääkinud, et osale naistele ja isegi mõnele mehele meeldib värvida juuksed punaseks, sest see, mis on haruldane, on alati väärtuslik. Aga olles tund aega heitnud sõdurile vargseid pilke, jõudis Kelsea veendumusele, et näeb enda kõrval ehtsat punapead. Ükski värv ei saanud olla nii hea. Mehel oli kaelas väike kullast krutsifiks, mis ratsutamise rütmis hüples ja läikles, ning ka see pani Kelsea mõtlema. Krutsifiks oli Jumala kiriku sümbol ning Carlin oli talle sageli kinnitanud, et kirikut ja preestreid ei saa usaldada.

      Punapeast järgmine sõdur oli blond ning nii erakordselt nägus, et Kelsea pidi tahes-tahtmata ikka ja jälle tema poole vaatama, mis siis, et mees oli tema jaoks liiga vana, tublisti üle neljakümne. Näo poolest meenutas ta maalitud ingleid, keda võis näha Carlini Ületamise-eelse kunsti raamatuis. Aga temagi tundus olevat väsinud ning aukus silmad lubasid arvata, et ta ei ole pikka aega maganud. Kummalisel kombel lasksid need väsimusemärgid tal paista üksnes veel nägusamana. Mees pöördus ning tabas endal tema pilgu, mispeale Kelsea vaatas sedamaid otse enda ette ja tema põsed lahvatasid punaseks.

      Temast vasakul ratsutas pikk, tumeda pea ja laiade õlgadega kaardiväelane. Temasugusega sobiks hästi kellelegi hirmu nahka ajada. Tollest eespool sõitev mees oli märksa lühem, vaat et kleenuke, ja helepruunide juustega. Seda sõdurit uuris Kelsea tähelepanelikumalt, sest too oli vanuse poolest rohkem tema harja, võib-olla koguni alla kolmekümne. Ta teritas kõrvu, et kuulda tolle nime, kuid kaks kaardiväelast rääkisid omavahel nii vaikselt, et nende jutt polnud ilmselgelt määratud Kelsea kõrvadele.

      Juht Carroll ratsutas rombi tipus. Temast ei näinud Kelsea midagi muud kui halli mantlit. Aeg-ajalt hüüatas ta valjult mingi käskluse ja kogu rühm muutis sellele vastavalt suunda. Ta sõitis enesekindlalt, küsimata kelleltki nõu, ning Kelsea oli kindel, et mees toimetab ta sinna, kuhu vaja. Võime teisi juhtida oli ihukaitseväe kaptenile arvatavasti möödapääsmatult vajalik omadus. Carroll on mees, keda Kelsea vajab, kui soovib ellu jääda. Aga kuidas pidi ta võitma sõdurite poolehoiu? Arvatavasti pidasid nood teda nõrgukeseks. Ehk olid kõik naised nende silmis nõrgukesed.

      Kusagilt pea kohalt kostis pistriku karje ning Kelsea tõmbas kapuutsi sügavamalt laubale. Pistrikud olid ilusad ja kõlbasid ühtlasi süüa, ent Barty oli rääkinud, et Mortmesne’is ning isegi Teari piirialadel õpetatakse pistrikuid välja kasutamaks neid mõrvarelvadena. Ta oli maininud seda möödaminnes nagu tähtsusetut üksikasja, kuid Kelseale jäi see alatiseks meelde.

      „Lõunasse, poisid!” hüüdis Carroll ja rühm muutis taas suunda. Päike oli vajumas kiiresti silmapiiri taha ning tuul muutus öö lähenedes jäiseks. Kelsea lootis küll, et peatus tehakse varsti, aga oleks pigem sadulas surnuks külmunud kui kaevanud. Ustavus algab austusest.

      „Ükski valitseja pole jäänud kauaks võimule, kui alamad teda ei austa,” oli Carlin talle alatasa korranud. „Despoot, kes püüab allutada endale mässumeelset rahvast, ei valitse kedagi ja lõpuks aetakse tema pea teiba otsa.”

      Barty nõuanne oli olnud veel napisõnalisem: „Sa kas võidad rahva enda poole või kaotad trooni.”

      Need olid õpetlikud sõnad ja praegu mõistis Kelsea neisse kätketud tarkust veel paremini. Paraku polnud tal aimugi, mida teha. Kuidas peaks tema kedagi valitsema?

      Ma olen üheksateistkümnene. Ma ei tohiks enam karta.

      Aga ometi kartis ta.

      Kelsea võttis ratsmed kõvemini pihku, kahetsedes, et polnud tõmmanud kätte ratsakindaid, aga ta oli nii kangesti kibelnud pääsema eemale maja ees hargnenud ebamugavast stseenist. Nüüd olid sõrmeotsad tuimad ning pihud ratsmete karedast nahast punaseks hõõrdunud. Ta katsus sikutada mantlivarrukaid üle sõrmenukkide ja ratsutas edasi.

      Tund aega hiljem andis Carroll rühmale käsu peatuda. Nad olid jõudnud väikesele lagendikule, mille ümber kasvasid Tearlingi tammed ja tihe põõsastik, mis koosnes ronijuurtest ning nondestsamadest salapärastest punaste lehtedega taimedest. Huvitav, kas sõduritest teab keegi nende nimetust, mõtles Kelsea. Igas kaardiväeüksuses oli alati vähemalt üks tohter ja nood pidid ju ometi taimi tundma. Bartygi oli olnud meedik ning ehkki Kelseale botaanikat õpetada polnud just tema ülesanne, oli tüdruk üsna pea avastanud, et mõne huvitava taimega võis iga tunni ettenähtud rööbastelt kõrvale juhtida.

      Sõdurid kogunesid sõõris Kelsea ümber ja ootasid, kuni Carroll ringiga tagasi ratsutas. Juht sörkis tüdruku juurde ning uuris tolle punaseks tõmbunud nägu ja kramplikult ratsmeid hoidvaid sõrmi. „Võime jääda siia ööseks laagrisse, kui soovite, Teie Kõrgus. Oleme läbinud päris pika tee.”

      Kenakese tahtepingutusega laskis Kelsea ratsmed lõdvaks, lükkas kapuutsi kuklasse ning pigistas hambad kokku, et need ei plagiseks. Kui ta lõpuks sõna suust sai, oli tema hääl kähe ja katkev. „Ma usaldan teie paremat äratundmist, kapten. Sõidame nii kaugele, kui õigeks peate.”

      Carroll jäi talle korraks otsa vaatama ning libistas siis pilgu üle väikese lagendiku. „Tänaseks aitab, leedi. Peame niikuinii vara tõusma ja meil on selja taga pikk teekond.”

      Mehed tulid hobuse seljast maha. Harjumatult pikast ratsasõidust kangena hüppas Kelsea kohmakalt sadulast ning oleks peaaegu kukkunud, ent säilitas siiski koperdamisi tasakaalu ja jäi jalule.

      „Pen, telk. Elston ja Kibb, tooge tulepuid. Teised hoolitsevad kaitse eest. Mhurn, mine püüa meile midagi süüa! Lazarus, kuninganna hobune!”

      „Oma hobuse eest hoolitsen ma ise, kapten.”

      „Kuidas soovite, leedi. Lazarus annab teile kõik, mida vajate.”

      Sõdurid hargnesid, igaüks läks tegema, mida kästud. Kelsea kummardus maani, nautides seda, kuidas seljalülid naksuvad. Reied valutasid, nagu oleks ta saanud nende pihta mitu hoopi, aga ta ei kavatsenud hakata tegema kõigi nende meeste ees korralikke sirutusharjutusi. Ihukaitsjad olid küll vanad, kahtlemata liiga vanad, et talle meeldida. Aga nad olid ikkagi mehed ning ühtäkki tundis Kelsea ennast nende ees ebamugavalt – sootuks teisiti kui Barty juuresolekul.

      Juhtinud mära lagendiku kaugemas servas kasvava puu juurde, sidus Kelsea ratsmed ühe oksa külge lõdvalt sõlme. Ta silitas tasakesi ratsu siidjat kaela, aga hobune rapsas peaga ja hirnatas, tõrjudes