Tearlingi kuninganna. Erika Johansen

oli tundunud. Tema tumedate juuste piir oli alles hakanud taanduma – ehk ei olnudki tal aastaid palju üle neljakümne. Ometi oli tema nägu kortsudest küntud ja ilme sünge. Käsi ehtisid ohtrad armid, ent kõige rohkem paelus Kelsea pilku Lazaruse vööle kinnitatud sõjanui, tömp raudmuna, mida katsid otstest teravaks ihutud ogad.

      Sündinud tapja, mõtles ta. Sõjanui oli iseenesest kasutu asjapuu, kui seda just ei vibutatud raevuka jõuga, mis tegi sellest surmariista. Säärane relv pidanuks tekitama Kelseas hirmu, ent selle asemel sisendas mees, kes oli ilmselt veetnud enamiku elu keset tapatalguid, temasse kummalist rahu. Ta võttis harja ja märkas, et sõdur hoiab silmad maas. „Tänan. Ega te juhtu teadma selle mära nime?”

      „Teie olete kuninganna, leedi. Te valite ise talle sobiva nime.” Mehe ükskõikne pilk ristus korraks tema omaga ja libises siis jälle kõrvale.

      „Pole minu asi anda talle uut nime. Kuidas teda kutsutakse?”

      „Teil on voli teha, mida ise soovite.”

      „Tema nimi, palun!” Kelsea kannatus hakkas katkema. Kõik mehed mõtlesid temast nii halvasti. Mispärast?

      „Õiget nime polegi. Mina olen teda alati kutsunud Mayks.”

      „Tänan teid. Ilus nimi.”

      Mees hakkas eemale kõndima. Kelsea kogus julgust ja ütles tasa: „Ma ei andnud teile luba lahkuda, Lazarus.”

      Too pöördus, nägu ilmetu. „Palun vabandust. Kas soovisite veel midagi, leedi?”

      „Miks toodi mulle mära, kui teie ratsutate kõik täkul?”

      „Me ei teadnud, kas oskate ratsutada, leedi,” vastas Lazarus ning sedapuhku võis tema häälest ilmeksimatult kuulda pilget. „Me polnud kindlad, kas suudate täkku vaos hoida.”

      Kelsea silmad tõmbusid kitsasteks piludeks. „Mida kuradit ma seal metsas teie arvates kõik need aastad tegin?”

      „Mängisite nukkudega, leedi. Sättisite juukseid. Proovisite ehk kleite selga.”

      „Kas ma näen teie arvates välja nagu mingi edev plika, Lazarus?” Kelsea tundis, et hakkab häält kõrgendama. Mitu meest oli nüüd pea nende poole pööranud. „Kas paistab sedamoodi, nagu istuksin ma tundide kaupa peegli ees?”

      „Ei, üldsegi mitte.”

      Kelsea naeratas. See oli sunnitud naeratus, mis nõudis temalt kenakest jõupingutust. Bartyl ja Carlinil ei olnud majas ühtki peeglit ja pikka aega oli Kelsea arvanud, et see pidi takistama tal muutuda edevaks. Aga kaheteistkümneaastasena oli ta ühel päeval juhtunud nägema maja taga olevas selges veesilmas oma nägu ning korraga sai talle kõik selgeks. Ta oli niisama ilmetu kui vesi, mis seda peegeldas.

      „Kas ma tohin nüüd minna, leedi?”

      Kelsea silmitses teda veel natuke aega mõtlikult ja vastas siis: „Võib-olla, aga võib-olla ka mitte, Lazarus. Mu sadulatasku on täis nukke ja kleite, millega mängida. Tahate ehk mulle soengut teha?”

      Mees seisis natuke aega liikumatult ja tema tumedatest silmadest oli raske midagi välja lugeda. Seejärel kummardas ta ootamatult. See liigutus oli liiga sügav ja hoogne, et olla siiras. „Võite kutsuda mind Mace’iks1, kui soovite, leedi. Enamik nimetab mind just nõnda.”

      Siis ta läks, helehall mantel lagendikul tiheneva hämarusega ühte sulamas. Kelseale meenus, et tal on käes hari, ja ta pöördus, et hoolitseda mära eest, samal ajal kui peas ajas üks mõte teist taga.

      Ehk on võimalik võita neid enda poole julgusega.

      Sa ei võida eluilmaski nende poolehoidu. Oled õnnega koos, kui üleüldse elusalt lossi jõuad.

      Võib-olla. Aga proovima pean sellegipoolest.

      Sa räägid, nagu oleks sul valida. Pead lihtsalt tegema seda, mida kästakse.

      Ma olen kuninganna. Nemad ei saa mind käsutada.

      Nõnda arvab enamik kuningannasid selle hetkeni, mil langeb kirves.

      Õhtueineks oli lõkke kohal küpsetatud hirveliha – vintske ja hädavaevu söödav. Hirv oli ilmselt olnud väga vana. Läbi Reddicki sõites oli Kelsea näinud üksnes mõnda lindu ja oravat, ehkki rohelus oli ülimalt lopsakas – veepuudust ei saanud järelikult olla. Kelsea oleks tahtnud meestelt järele uurida, miks loomi nii vähe on, kuid ei soovinud jätta muljet, nagu nuriseks toidu üle. Niisiis näris ta vaikides sitket liha ja hoidus kramplikult silmitsemast sõdureid, kes istusid tema ümber, relvad rippumas vööl. Mehed ei rääkinud ning Kelsea pidi tahes-tahtmata mõtlema, et nad vaikivad tema pärast – et tema takistab neid omavahel vestlemast, nagu nad muidu oleksid teinud.

      Pärast sööki tuli talle meelde Carlini kingitus. Võtnud ühe mitmest lõkketule ääres olevast laternast, kõndis ta eemale, et tuua mära sadulataskust kott, milles olid tema ööasjad. Kaks sõdurit, Lazarus ja pikem laiaõlgne mees, keda ta sõidu ajal oli märganud, tõusid samuti lõkke äärest ja järgnesid talle ajutisse aedikusse, kõndides nii vaikselt, et nende samme polnud peaaegu kuuldagi. Kelsea andis endale aru, et pärast aastatepikkust üksindust ei saa ta tõenäoliselt enam kunagi olla päris üksi. See mõte oleks võinud ju tunduda lohutav, ent ometi tundis ta, kuidas tal seest külmaks tõmbub. Talle meenus üks nädalalõpp ajast, mil ta oli seitsmeaastane ning Barty valmistus sõitma külasse, et kaubelda seal liha ja karusnahkadega. Selle retke võttis ta ette iga kolme-nelja kuu tagant, ent sedapuhku oli Kelsea otsustanud, et tahab minna Bartyga kaasa. Ta tahtis seda nii väga, et uskus end surevat, kui teda ühes ei võeta. Ta oli raamatukogu vaibal metsikult jonninud, pisaraid valanud ja röökinud ning nördimusest isegi jalgadega vastu põrandat peksnud.

      Carlin sääraseid etendusi ei sallinud. Mõne minuti oli ta Kelseaga rääkinud ja proovinud tüdrukule aru pähe panna, ent kadunud siis raamatukokku. Lõpuks oli Barty see, kes kuivatas Kelsea pisarad, pani ta oma põlvele istuma ja laskis tal end tühjaks nutta.

      „Sa oled väärtuslik, Kel,” ütles Barty talle. „Oled hinnaline nagu nahk ja kuld. Kui saadaks teada, et oled siin, proovitaks sind ära röövida. Sa ju ei taha, et sind ära röövitaks, ega?”

      „Aga kui keegi minu siinolekust ei tea, siis olen ma täiesti üksi,” vastas Kelsea nuuksudes. Ta oli olnud täiesti kindel selle väite paikapidavuses: teda hoitakse saladuses, järelikult on ta üksi.

      Barty oli naeratades pead raputanud. „Jah, Kel, keegi ei tea, et sa siin viibid. Aga kogu maailm teab, kes sa oled. Mõtle korraks sellele. Kuidas saad sa olla üksi, kui sinu peale mõtleb iga päev kogu maailm?”

      Ehkki alles seitsmene, oli Kelsea mõistnud, et see on Barty kohta äärmiselt osav vastus. Sellest oli piisanud, et tema pisarad kuivaksid ja viha järele annaks, ent järgmistel nädalatel oli ta Barty seletust mõttes ikka ja jälle üksipulgi lahanud, proovides leida viga, mis pidi seal tema teada olema. Kulus aasta või rohkemgi, enne kui ta leidis üht Carlini raamatut lugedes sõna, mida oli kogu aeg otsinud: ta pole üksi, vaid anonüümne. Kõik need aastad oli teda hoitud anonüümsena ning pikka aega oli ta arvanud, et kui mitte Barty, siis vähemalt Carlin küll hoiab teda peidus sulaselgest julmusest. Aga nüüd, kui need kaks pikka meest talle vaat et kandadele astusid, mõtles ta, kas poleks pidanud nägema anonüümsuses hoopis kingitust. Kui nii, siis nüüd oli ta sellest kingitusest ilma jäetud.

      Mehed pidid magama lõkke ääres, kuid Kelseale olid nad püstitanud umbes kakskümmend jalga eemal lagendiku servale telgi. Sisse astunud ja uksepooled kinni sidunud, kuulis ta, kuidas kaks tunnimeest end teine teisel pool ava sisse seadsid, pärast seda jäi kõik vaikseks.

      Lasknud kotil põrandale kukkuda, sobras Kelsea riiete seas, kuni leidis valgest pärgamendist ümbriku – ühe Carlini vähestest luksusasjadest. Miski loksus selles tasakesi siia-sinna. Kelsea istus oma asemele ja jäi ümbrikut silmitsema. Ta sisendas endale kogu vaimujõudu kokku võttes, et see on täis vastuseid tema küsimustele. Kõigest aastavanusena oli ta lossist ära toodud ega mäletanud oma pärisemast midagi. Aastate jooksul oli tal õnnestunud kuninganna Elyssa kohta teada saada üksnes

1

Mace, sõjanui ingl k.