Üks. Sarah Crossan

nüüd, mil nad lähevad

      kooli.

      Nõus?”

      Ta ähvardab meid naljatamisi sõrmega.

      „Nõus,” vastame meie

      ega kavatsegi

      oma elus

      midagi muuta.

      GRIPP

      Kaks päeva pärast

      doktor Derricki juures käimist

      lööb see meid jalust maha

      ja aheldab voodisse

      ilma vähimagi hoiatuseta.

      Mina lõdisen ja värisen

      ja kisun tekki endale peale,

      neelates kaks valget paratsetamoolitabletti iga nelja tunni tagant,

      lootes,

      et ehk saan nii külmavärinatest lahti.

      Tippi lamab mu kõrval ja

      vabiseb,

      nuuskab ja köhib

      ja tal läheb juba teine karp

      pabertaskurätte.

      Meie voodilinad on märjaks higistatud.

      Ema toob meile kuuma

      jooki

      ja püüab meile veidike

      röstsaia sisse sööta.

      Kuid oleme liiga haiged,

      et end liigutadagi.

      MA EI SAA SELLEST JAGU

      Ma ei saa külmavärinatest lahti

      ja ehkki Tippi tundub palju paremas seisus,

      peab temagi voodisse jääma.

      Kuniks mina

      gripiga võitlen.

      MURETSEMINE

      Ema helistab doktor Derrickile

      ja loeb talle

      kõik

      meie sümptomid

      ette.

      Arst ei muretse,

      vähemalt mitte esialgu.

      Ta käsib emal meile palju juua anda

      ja meid veel mõne päeva voodis hoida.

      Ta käsib emal meid jälgida.

      Kuid ema jälgib meid nagunii.

      Ta ei suuda mitte muretseda.

      Ja see on arusaadav,

      sest vähesed meiesugustest elavad

      täiskasvanueani.

      Mida vanemaks me saame,

      seda rohkem ta kardab.

      Sedamööda, kuidas aeg edasi tiksub,

      meie võimalused

      äkitselt

      surra

      üha

      kasvavad.

      See on fakt,

      mida

      ei saa

      hetkekski

      unustada.

      MA TÕUSEN ÜLES

      Ma ei taha tõusta.

      Mu jalad ei kanna.

      Mu kurk kriibib karedalt.

      Ja tundub, et mu süda taob

      kohe eriti kõvasti,

      et aidata

      mind voodist välja ja

      vetsu.

      „Kindel, et sa ei taha pikali heita?”

      küsib Tippi.

      Raputan pead.

      Ma ei saa teda voodisse aheldada

      lihtsalt seepärast, et mina ei suuda

      endaga hakkama saada.

      Raputan pead

      ja kannatan ära.

      SEPTEMBER

      PEAAEGU

      Välisuks avaneb ja sulgub

      ning isa hääl hõikab:

      „Halloo! Kas keegi on kodus ka?”

      Meil on pusle peaaegu kokku pandud,

      nii et me ei hõika vastu.

      Me ei tõsta pilkugi.

      Me tahame vaid alistada selle Picasso,

      tema värvidemängu.

      „Ma tõin teile kingitusi!” teatab isa,

      tormab kööki ja

      viskab kaks poekotti

      otse

      meie pusle peale.

      Hoiame hinge kinni.

      Isa sobrab kottides.

      Ta võtab välja kaks karpi

      ja ulatab need

      Tippile ja mulle.

      Ma ahhetan.

      Telefonid,

      uhiuued telefonid,

      alles kilepakendis.

      „Issand jumal,” ütlen.

      „Mõtled sa seda tõsiselt?”

      Isa naeratab.

      „Teil läheb neid homme koolis vaja.

      Need on viimane mudel

      ja täiesti uued.

      Minu tüdrukutele.”

      „Mina arvasin, et meil pole raha,”

      ütleb Tippi.

      Isa ignoreerib teda ja ulatab suurema karbi

      Lohele.

      „Ja see on sulle,” ütleb ta.

      Lohe vaatab karbi sisse,

      pilgutab silmi

      ja võtab välja roosast satiinist

      balletikingad.

      Ta pöörab need ümber, et uurida taldu.

      „Need on kenad,” ütleb ta.

      „Aga need on liiga väikesed.”

      Ventilaator vuriseb kööginurgas.

      Isa jõllitab Lohet üksisilmi.

      „Need ei lähe mulle lihtsalt jalga,”

      selgitab Lohe.

      Isa ohkab.

      „Ma ei saa millegagi hakkama, eks ju?” küsib ta.

      Ta haarab Lohe käest kingakarbi,

      topib selle tagasi kotti

      ja pühib kogu kauba

      laua pealt hooga maha,

      kaasa arvatud viimase kui ühe

      Picasso pusletüki.

      TÕDE TUNNISTADES

      Poolunes

      Tippi

      rüüpab