Üks. Sarah Crossan

tripus. Meil on

      kaks pead,

      kaks südant,

      kaks paari kopse ja neerusid.

      Meil on ka neli kätt

      ja üks paar täiesti normaalseid jalgu

      – ajast, mil rudimentaalne jalg

      amputeeriti

      nagu näitusekoera saba.

      Meie soolestik algab

      kahes osas,

      aga siis ühineb.

      Ja sellest allpool me oleme

      üks.

      Ilmselt kõlab see nagu vanglakaristus,

      kuid meil on hoopis parem kui neil,

      kes elavad liitunud südamete või peadega,

      või ainult kahe käega.

      Tõesti, see pole üldse nii hull.

      See on ju alati nii olnud.

      Vaid sellist elu me ju teamegi.

      Ja tegelikult

      oleme tavaliselt

      üheskoos

      üsna õnnelikud.

      PIIMAJAMA

      „Piim on otsa saanud,” ütleb vanaema

      vehkides tühja piimapakiga ja

      näidates auravat kohvikruusi.

      „Aga mine siis poodi ja osta,” pakub Tippi.

      Vanaema kirtsutab nina ja tonksab vastu Tippi külge.

      „Sa ju tead, et mul on puusaga probleem,” ütleb ta

      ja ma pahvatan valjusti naerma. Vanaema on

      ainus inimene tervel planeedil,

      kes meile

      omaenda invaliidsust mainida julgeb.

      Nii me siis rühimegi vaevaliselt Tippiga kahe kvartali

      kaugusele

      nurgapealsesse poodi,

      sest just niiviisi me lähemegi igale poole,

      kõmpides

      ja vantsides,

      ikka edasi, minu vasak käsi ümber Tippi piha,

      parem käsi kargul,

      ja Tippi teeb peegelpildis sama.

      Kui me poeni jõuame,

      lõõtsutame juba mõlemad

      ja kumbki meist ei taha piima koju tassida.

      „Edaspidi võib ta ise oma asju ajada,” toriseb Tippi, peatudes

      hetkeks

      ja nõjatudes

      mingi roostes metallpiirde vastu.

      Meist möödub titekäru lükkav naine

      ja vahib meid,

      suu ammuli kui koobas.

      Tippi naeratab ja ütleb: „Terekest!”

      ja hakkab siis itsitama,

      kui too täiusliku kehaga naine

      jahmatusest peaaegu et kõhuli kukub.

      PICASSO

      Lohe laotab tuhat sakilist pusletükikest

      laiali köögilauale.

      Karbi kaanepilt lubab, et sellest segadusest

      võib sündida

      Picasso maal

      „Sõprus”, sürreaalselt segatud

      jäsemed ja jooned,

      kollaste,

      pruunide

      ja siniste kujunditena.

      „Mulle meeldib Picasso,” ütlen.

      „Ta maalib asjade olemust,

      mitte vaid seda, mida silmaga näha saab.

      Tippi puhiseb. „See näib võimatu.”

      Lohe pöörab pusletükid

      pildipoolega üles. „Mida raskem, seda parem,” lausub ta meile.

      „Mis mõte sel muidu üldse oleks?”

      Potsatame Tippiga ta kõrvale

      eriti

      laiale toolile istuma, kui

      isa

      loivab

      oma magamistoast

      välja, pilk hägune ja õllehais küljes.

      Ta jälgib,

      kuidas me sobrame, uurides pusletükkide

      servi

      ja nurki. Siis sirutab ta käe üle Lohe õla

      ja pistab parempoolse ülemise nurgatüki

      talle pihku.

      Isa istub laua taha meie vastu

      ja sätib vaikides meie otsitud tükid

      paika.

      „Vägev meeskonnatöö,” ütlen

      ja naeratan isale.

      Ta vaatab mulle otsa ja pilgutab silma.

      „Olen õppinud parimatelt meistritelt,” vastab ta

      ja tõuseb laua tagant, et minna otsima

      külmkapist õlut.

      START

      Ema ja isa valmistavad mind ja Tippit

      ette esimeseks koolipäevaks,

      nagu hakkaksid nad

      astronaute

      kosmosesse saatma.

      Kõik päevad on puupüsti täis visiite.

      Nad käivad meiega

      psühhiaatrite, eriarstide ja hambaarsti juures.

      Siis värvib vanaema meile triibud juustesse

      ja teeb küüned korda,

      et oleksime valmis oma

      Suureks Avalikuks Esinemiseks.

      „See saab olema vapustav!” kinnitab ema,

      teeseldes, et tegelikult ei visatagi

      meid ainsagi relvata

      lõvide ette,

      ja isa naeratab

      viltuselt.

      Kümnendasse klassi läinud Lohe

      pööritab silmi

      ja näpib oma kampsuni kätist.

      „Oh, jäta nüüd, ema,

      ära tee nägu, et see saab kerge olema.”

      „Noh, kui see minus viha tekitab, tulen tulema,” teatab

      Tippi,

      ja Lohe kostab seepeale:

      „Ma vihkan kooli. Kas mina võiksin koju jääda?”

      Vanaema vaatab „Kohtunik Judy’t”.

      „Miks peaks keegi kooli vihkama?” kätsatab ta.

      „Plikad, need on ju elu parimad päevad.

      Kohtate koolis