Üks. Sarah Crossan

ema ei ütle midagi,

      sest

      nad kõik teavad,

      et armastuse leidmine

      on asi,

      mida iial

      meiega

      ei juhtu.

      TERAAPIA

      „Rääkige mulle, mis toimub,”

      ütleb doktor Murphy

      ja mina,

      nagu tihtipeale varemgi,

      lihtsalt istun vaikuses

      kümme minutit järjest,

      ja mind ajab närvi pruuni nahkdiivani nupp.

      Olen tundnud doktor Murphyt

      kogu oma elu, kõik kuusteist ja pool aastat,

      mis on pikk aeg kellegi tundmiseks,

      ja raske on midagi uut öelda.

      Kuid arstid nõuavad, et me käiksime regulaarselt

      teraapias,

      et see toetaks meie vaimset tervist,

      nagu oleks just see osa meist katki.

      Tippi kuulab kõrvaklappidest valju

      muusikat, et ta ei kuuleks, mida ma räägin,

      ja sedaviisi võin

      sülitada kõik oma allasurutud tunded

      doktor Murphy märkmikku,

      ilma et see Tippi tundeid kuidagi riivaks.

      Ja ma tavatsesin palju hädaldada,

      kui olin veel seitsme või kaheksa aastane

      ja Tippi oli mu nuku pihta pannud

      või tirinud mind juustest või söönud ära ka minu küpsisepoole.

      Kuid nüüd ei ole enam eriti millestki rääkida,

      mida Tippi juba ei teaks,

      ja vestlus tundub pigem

      kui visata minema raha, mida meil pole,

      ja viiskümmend suurepärast minutit niisamuti.

      Haigutan.

      „Niisiis?”

      ärgitab doktor Murphy

      ja ta laup on kipras,

      nagu oleksid minu probleemid tema omad.

      Kaastunne on loomulikult

      osa pakutavast teenusest.

      Kehitan õlgu.

      „Me hakkame varsti koolis käima,” ütlen.

      „Jah, ma kuulsin sellest.

      Ja mis tundeid see sinus tekitab?” uurib naine.

      „Ei teagi.”

      Vaatan üles lambikuplile,

      kus on ämblikuvõrk koristamata jäänud ja ämblik

      õgib endast suuremat kärbest.

      Põimin oma käed meie süles kokku.

      „Noh…” alustan,

      „ma vist kardan, et teised õpilased hakkavad mind

      haletsema.”

      Doktor Murphy noogutab.

      Ta ei ütle mulle,

      et nad ei haletse

      või et

      koolis hakkab mul fantastiliselt tore olema,

      sest valetamine pole tema stiil.

      Ta lausub hoopis: „Grace, mul oleks tõesti huvitav

      kuulda, mis koolis juhtuma hakkab.”

      Ja vaatab siis seinakella,

      mis piiksatab.

      „Kohtume varsti jälle!”

      TIPPI KORD RÄÄKIDA

      Läheme kõrvalkabinetti,

      mis on doktor Netherhalli oma,

      seal on minu kord kõrvaklapid pähe panna

      ja Tippi kord kõik ära rääkida.

      Ja minu meelest

      ta räägibki

      kõigest.

      Tippi räägib kiiresti,

      tõsise näoga,

      ta hääl

      on mõnikord nii vali, et ma kuulen

      mõne üksiku sõna

      või kaks.

      Keeran muusika valjemaks,

      et see summutaks mu õe hääle

      ja siis ma jälgin,

      kuidas

      ta

      tõstab oma jala üle minu jala

      ja võtab selle jälle ära,

      lükkab juuksed silmade eest kõrvale,

      köhatab,

      närib huuli,

      niheleb meie toolil,

      sügab käsivart,

      hõõrub nina, vahib lakke,

      vahib ust

      ja kogu aeg

      räägib vahetpidamata,

      kuni

      viimaks patsutab mu põlvele

      ja ütleb hääletult:

      „Kõik.”

      ÜLEVAATUS

      Ema sõidutab meid eriarsti juurde

      Rhode Islandi lastehaiglasse meie kord-kvartalis läbivaatusele,

      olemaks kindel, et me organid ei kavatse

      pilti taskusse pista.

      Ja täna,

      just nagu igal eelmiselgi korral,

      on doktor Derrickil kaasas ports

      pärani silmi vahtivaid meditsiinitudengeid,

      ja ta küsib, ega me pole vastu,

      kui tudengid läbivaatust pealt vaatavad.

      Me oleme vastu.

      Muidugi oleme vastu.

      Kuid doktor Derricki stetoskoop ja valge kittel

      ei luba vastu olla,

      nii et kehitame õlgu

      ja laseme end

      jõllitada

      kriipsus suu

      ja kissis silmadega

      tosinal tulevasel arstil,

      kes

      kummarduvad

      päkkadele tõustes

      natuke ettepoole, kui me pluusisaba kergitame.

      Lõpuks oleme näost punased

      ja igatseme ainult

      sealt pageda.

      „On nendega kõik korras?” küsib ema lootusrikkalt,

      kui oleme jälle doktor Derricki kabinetis.

      Mees trummeldab sõrmedega oma

      kirjutuslauale.

      „Kõik on minu meelest

      korras,”

      vastab