Üks. Sarah Crossan

section>

      Ben Fox (1988–2014) – kihuta edasi!

      AUGUST

      ÕED

      Siin

      oleme Meie.

      Täiesti elusad.

      Kas pole see imeline,

      et me üldse

      oleme olemas.

      SUVE LÕPP

      Suve hingeõhk on juba jahedam.

      Tintmustad ööd algavad üha varem.

      Ja nagu välk selgest taevast

      teatab ema, et Tippi ja mina

      ei saa enam kodus õppida.

      „Septembris

      hakkate koolis käima

      kohal

      nagu kõik teisedki,” ütleb ta.

      Mina ei tee teist

      nägugi.

      Mina kuulan

      ja noogutan

      ja näpin lahtist niiti oma pluusi küljest

      kuni nööp

      kukub maha.

      Aga Tippi ei kavatsegi vaikida.

      Tema plahvatab:

      „Kas sa teed nalja?

      Kas te olete arust ära?” karjub ta

      ja vaidleb ema ja isaga mitu tundi.

      Mina kuulan

      ja noogutan ja näkitsen küünte ümbert nahka,

      kuni sõrmed hakkavad

      veritsema.

      Lõpuks ohkab ema meelekohti hõõrudes ja ütleb

      selle otse välja: „Annetusi ei kogune enam

      ja me lihtsalt ei suuda teie koduõppe eest maksta.

      Te ju teate, et isa pole veel tööd leidnud

      ja vanaema pensionist

      ei jätku isegi kaabeltelevisiooni eest maksmiseks.”

      „Tüdrukud, te pole odav lõbu,” lisab isa,

      just nagu kogu me peale kulutatud raha,

      haiglaarved ja meile õmmeldud rõivad saaks kokku hoida, kui me mõlemad

      vaid pisut

      paremini käituksime.

      Vaadake,

      Tippi ja mina pole päris normaalsed,

      mitte sellised inimesed, keda te näete iga päev

      või mistahes päeval.

      Kõik vähegi viisakad

      ütlevad meie kohta „kokkukasvanud”,

      ehkki meid on ka muudmoodi nimetatud:

      väärakateks, peletisteks,

      monstrumiteks, mutantideks,

      ükskord isegi kahe peaga deemoniks,

      ja see ajas mu niiviisi nutma, et silmad olid nädal aega paistes.

      Kuid meie erilisust pole võimalik varjata.

      Me oleme sõna otseses mõttes kokku kasvanud

      puusast

      ja me oleme samast lihast ja luust. Just

      sellepärast me polegi

      kunagi koolis käinud.

      Aastate viisi oleme keemiakatseid teinud

      oma köögilaual

      ja võimelnud oma õues.

      Kuid nüüd

      pole meil enam pääsu

      ja peame kooli minema.

      Me ei pea küll minema munitsipaalkooli,

      kus käib me õde Lohe,

      kus lapsed ähvardavad õpetajaid noaga

      ja hommikusöögiks joovad korrektuurivedelikku.

      Ei-ei-ei.

      Linn ei rahasta me koduõpet,

      kuid on nõus maksma

      koha eest

      erakoolis,

      Hornbeaconi keskkoolis

      ja Hornbeacon on nõus andma meile ühe õppekoha

      kahe peale.

      Peaksin vist arvama, et oleme õnnega koos.

      Kuid „õnnega koos” ei ole see väljend,

      millega

      meid

      kirjeldaksin.

      KÕIK INIMESED

      Lohe toetab end minu ja Tippi ühise

      kaheinimesevoodi otsale

      ja värvib oma sinikaid täis jalgade

      varbaküüned metalliläikeliseks tumesiniseks.

      „Ma ei tea,

      teile võib seal isegi meeldida,” ütleb ta meile.

      „Mitte kõik maailma inimesed pole sitapead.”

      Tippi võtab küünelaki, tegutseb mu parema käe kallal ja puhub mu küüned

      kuivaks.

      „Ei, sul on õigus,

      kõik pole tõesti sitapead,” sõnab Tippi,

      „aga meie juuresolekul

      muutuvad kõik sitapeadeks.”

      VÄÄRAKAD NAGU MEIE

      Lohe tegelik nimi on Nicola,

      kuid me Tippiga muutsime ta nime,

      kui ta oli kahene,

      raevukas ja tuldpurskav,

      trampis korteris ringi ja

      tallas puruks värvikriite ja mänguronge.

      Nüüd on ta neljateistkümneaastane baleriin,

      kes ei trambi enam millegi otsas,

      vaid hõljub ringi.

      Tal veab, et ta on täiesti normaalne.

      Ehkki

      ma mõtlen, kas meie õeks olemisest

      võib teinekord kõrini saada,

      eriti siis, kui meie õeks olemine

      teeb temastki

      vääraka.

      ISCHIOPAGUS TRIPUS

      Ehkki teadlased on leiutanud viisi,

      kuidas ühendatud kaksikuid liigitada,

      on iga paar aegade algusest saati

      ometi unikaalne.

      Üksikasjad me kehade kohta jäävad saladuseks,

      kuni me ei taha sellest rääkida.

      Ja inimesed tahavad alati teada.

      Nad tahavad teada, mida me täpselt jagame

      püksis, nii et mõnikord me räägime neile.

      Mitte et see oleks nende asi,

      aga see lõpetab uudishimutsemise. Kogu see

      uudishimu

      me