Üksildane täht. Paullina Simons

Читать онлайн.
Название Üksildane täht
Автор произведения Paullina Simons
Жанр Современная зарубежная литература
Серия
Издательство Современная зарубежная литература
Год выпуска 2015
isbn 9789985338636



Скачать книгу

ole?” See ei olnud küsimus.

      „Ilmselt mõnes noortehotellis või mingis sellises kohas.”

      „Nii et ühiselamus viiekümne võõraga, kes kõik kasutavad sama duširuumi, kui seal sellist asja üldse leidubki?”

      „Me ei hooli sellest, me oleme noored, ema. Me ei ole sinusugused, me ei hooli sellistest inimlikest mugavustest nagu kus me magame, kus me sööme, mida me selga paneme. Kõik sobib. Seega ei ole see selline elu, mis sulle sobiks. Mis siis. Me oleme ikkagi Euroopas. Me ostame mõnesaja dollari eest õpilaste Euraili pileti ja magame rongis, kui peame raha säästma.”

      „Miks sul on vaja seda teha?” Langi juba niigi kitsad ja tumedad silmad muutusid veelgi kitsamaks ja tumedamaks. „Sa just ütlesid, et te lähete Barcelonasse. Miks teil on vaja rongis magada?”

      „Juhul, kui me tahame näha Madridi või siis Pariisi.” See oli Hannah’ mõte. Toulouse-Lautreci jumaldaja Hannah’ mõte.

      „Pariisi.”

      „Jah, Pariisi. Kas Prantsusmaa ei asu Hispaania kõrval?”

      Ema lõi kaht kätt kokku. „Chloe, kas tead, mida ma sulle ütlen? Mine ja mõtle hoolega järele kõigi küsimuste üle, mida ma sinult küsin järgmisel korral, kui sa maha istud ja ütled, et ema, ma tahan Barcelonasse minna. Küsi endalt kõike seda, mida küsin mina, leia neile küsimustele vastused ja tule ettevalmistunult tagasi.”

      „Nagu näiteks?”

      „Ei ütle. Nii see asi ei käi. Sina mõtle probleemidele lahendused välja. Oh, ja muide – üks nendest probleemidest on isale rääkimine. Vaatame, kuidas sa sellega hakkama saad.”

      Chloe muutus alandlikumaks. „Ma arvasin, et sa ehk ise ütled talle.”

      „Vägagi tõenäoline.”

      „Ära ole sarkastiline, ema.”

      „Ma ei ole sarkastiline, ma olen õel. Ja kas tead, et ma kavatsen talle sellest rääkida kohe, kui ta sellest uksest sisse astub.”

      „Võib-olla on ta sinust mõistlikum,” ütles Chloe. „Võib-olla isa mäletab, milline tunne oli olla noor. Oh, oota, ma unustasin, sa ei saagi mäletada, sest sa sündisid vanana. Sündisid juba teadmisega, et ühel päeval on sul laps, kelle unistustele sa terve elu harpuuni sisse lööd.”

      „Mina löön harpuuni sisse sinu unistusele minna Barcelonasse?” küsis Lang. „Sellele unistusele, millest ma viis minutit tagasi ei teadnudki?” Ta tõstis käe enne, kui Chloe jõudis protestida, end kaitsta, selgitada või õigustada. „Kus sa magad Chloe? Miks sa ei tegele esialgu selle asjaga, et anda isa teravale küsimusele vastus. Sest see on esimene asi, mida ta küsib. Seejärel muretse kõige muu pärast.”

      Tema vanemad ei karjunud, nad ei karistanud. Nad lihtsalt olid hüperteadlikud igast asjast, mida Chloe ütles või tegi. Ta sai keskkooli raamatulaadal uue paela? Nad teadsid. Ta oleks ükskord bioloogiatestis peaaegu läbi kukkunud. Nad teadsid. Ta kasutas musta silmalainerit? Oh, nad teadsid. Nad tantsisid ühel reede õhtul Masoniga kohvikus liiga lähestikku. Kuidas nad teadsid? Oma elu neil ju ei olnud, oli vaid asenduselu Chloe elu kaudu. Ja ainus asi, mida nad temalt ootasid, peale selle, et ta koolist välja ei langeks, oli see, et ta ei läheks oma poisssõbraga Barcelona randa piiranguteta seksima ega veaks alt miljardit Hiina ema.

      „Barcelonasse minek on ka enda harimine, ema,” pomises Chloe. Ta tõesti ei tahtnud isa küsimuste rahe alla sattuda. Mida ta pidi ütlema? Me võtame kaks tuba ja tüdrukud jäävad ühte tuppa ja poisid teise. Missugune naiivne tobust vanem seda usuks?

      „Jah, enda harimine poiste alal,” ütles Lang. „Kas sa kavatsed meile rääkida, et võtad kaks tuba ning teie Hannah’ga olete ühes ja poisid teises?”

      Noh, juba oligi see käes. Ei pidanud sõnagi lausuma.

      „Sinu plaan,” jätkas Lang, „on hulkuda vaevaga kogutud kolledžisäästude eest oma poiss-sõbraga Euroopas. Kas sa sellise ettepanekuga tuledki minu ja isa ees lagedale?”

      Isa ei ole siingi, tahtis Chloe öelda. Ta ei teadnud õieti, kumba ta rohkem kardab. Isale polnud Mason, see õrn laps, kunagi meeldinud. Chloe ei teadnud, miks. Poiss ometi meeldis ju kõigile. „Me võime minna Belgiasse ka, kui sa tahad.”

      „Kas sa oled peast segi või? Miks ma seda peaksin tahtma?”

      „Sa mainisid Belgiat. Ma võiksin sulle sealt šokolaadi tuua.”

      „Sinu isa toob mulle igal valentinipäeval Whitman’s Sampleri. Sellest mulle piisab.”

      „Belgia on turvaline.”

      „Kas Mason on turvaline?”

      „Hannah on koos minuga. Ta on minust peaaegu aasta vanem. Ta kaitseb mind.”

      „Chloe, mõnikord ütled sa kõige naljakamaid asju elus. See tüdruk ei suuda isegi oravat kaitsta. Ta ei saa ennastki kaitstud. Ma usaldan Masonit rohkem kui Hannah’t.”

      „Näed, siis?”

      „Rohkem, aga sellega usaldus ka piirdub. Kui palju on kaks korda null? Ikkagi null, lapsuke.” Ta tõstis käe, enne kui Chloe sai mõne teravmeelsuse öelda. „Aitab. Ma pean selle mandlikoogi ära küpsetama ja siis hakkama õhtusööki valmistama. Sinu isa tuleb varsti koju. Mine muusikatuppa harjutama.”

      „Ma saan kaheksateist, ema,” kordas Chloe jõuetult.

      „Jah, ja mina saan nelikümmend seitse. Ja sinu isa nelikümmend üheksa. Ma olen rõõmus, et nüüd on teada, kui vanad me oleme. Ja mis siis sellest?”

      „Ma olen juba nii vana, et ise oma valikuid teha,” ütles Chloe, lootes, et ema selle peale naerma ei hakka.

      Langile au andes, ta ei hakanud. „Kas sa suudad sedamaid valida kahe muusikainstrumendi vahel, mida harjutada?” küsis ta. „Klaveri ja viiuli vahel? Vali üks. Harjuta kolmkümmend minutit.”

      „Hannah tahab minuga enne õhtusööki rääkida.”

      „Noh, siis lippa aga,” ütles Lang, selg tema poole, suhkruglasuuriprits käes. „Mida Hannah tahab, seda Hannah ka saab.”

      3

      Ohtlikud kolledžiintervjuud

      Chloe kihutas üle lillepeenarde aiast välja ja tuiskas Hannah’ maja poole.

      Alates viie aasta tagusest lahutusest oli Hannah’ emal olnud vahelduvaid meessõpru ja seetõttu nende aeda kunagi ei koristatudki. „Miks ta ei saa seda ise teha?” tavatses Lang praalida. Blake ja Mason pakkusid iga kuu abi, aga Terri ei tahtnud neile selle eest maksta. Ja ta ei tahtnud ka seda, et nad ilma rahata aitaksid. Sellepärast, et see oli meestelt teene palumine. Seetõttu elaski ta räämases metsamajas, mis oli suures kontrastis Chloe vanemate suhtumisega oma majja ja maaelusse üldse. Lang pühendas alati mingi osa päevast rohimisele, muruniitmisele, istutamisele, rehitsemisele, lehtede riisumisele, koristamisele ja paljule muule. Kased ja männid trimmiti, nagu oleksid kaelkirjakud need ära nudinud, ning kõik männikäbid kraabiti kokku ja asetati kõrgetesse kaunistatud punukorvidesse ja isegi lahtised kruusakivid korjati üles ja sätiti lillepeenarde, linnumajade ja köögiviljapeenarde ümber. Pole siis ime, et kuigi Terri ja Lang elasid naabritena peaaegu kakskümmend aastat, ei teatud teineteise sünnipäevagi. Lang ei öelnud kunagi midagi ja hoidis tagasi ka Jimmyt ütlemast, aga Chloe sai isa kriitilisest ilmest aru, kui ta rääkis „sellest perekonnast” ja ootas kangesti seda päeva, kui tema sõprus Hannah’ga minevikku jääb. Jimmy Devine ütles, et maailmas on kaht sorti inimesi. Neid, kes tahavad ilusamaks teha kõik, millega kokku puutuvad, ning siis Terri Gramm.

      Enne kui Chloe majani jõudis, peatus ta silla juures ja vaatas järve, taamal olevat raudteed ja lillakaid pilveribasid kõrgel taevas. Ta kujutas end ette kallimaga Vahemere tuules suudlemas, kujutas tänavate kivimosaiiki, paraade bulvaritel, muusikat, iidseid ausambaid ja õhtusööke. Randu, kuumust, flamenkot, torupille, kirge, elu, lärmi. Kõike, mida siin ei olnud. Ta kujutas tuld, lehvivaid kleite, rikkalikku dekolteed. Ei mingit hirmu. Ta oli selline, mida ta siin