Название | Üksildane täht |
---|---|
Автор произведения | Paullina Simons |
Жанр | Современная зарубежная литература |
Серия | |
Издательство | Современная зарубежная литература |
Год выпуска | 2015 |
isbn | 9789985338636 |
Chloe vahtis pastakaid ja nelja märkmikku. Kas ta oli tõesti maininud, et tal on vaja sulepead? Üht sinist sulepead!
„Ema, kuula mind.”
Lang istus, küünarnukid laua peal, põrnitsedes Chloe’t absoluutse tähelepanuga. Talle paistis meeldivat, et tal paluti teha seda, mida ta just tegigi.
„Ma tahan midagi kirjutada, väga tahan. Ma lihtsalt kardan, et mul ei ole … Vaata, me tegelikult mõtleme seda …”
„Kes meie?”
„Meie neljakesi.”
„Teie kõik neljakesi mõtlete koos ühel ja samal ajal?”
„Arutame, noh.”
„Juba parem. On alati parem olla täpne, kui sa tahad kirjanikuks hakata.”
„Mida ma ju ei taha.”
„Mis teil neljal siis nüüd plaanis on. Lase tulla.”
„Me mõtleme Euroopasse minna.”
Lang jäi neutraalseks. Ta ei läinud keema, ei pilgutanud õieti silmagi. Ei, pilgutas küll. Aeglaselt, kõigutamatult, nagu tahaks öelda …
„Kas te olete segased?”
Ja käes see oligi. „Esmalt kuula, siis mõista hukka. Kas sa saad seda teha?”
„Ei.”
„Ema. Sa just praegu ütlesid, et tahad, et ma kirjutama hakkaksin.”
„Sa pead minema Euroopasse selleks, et kirjutada? Kas Flannery O’Connor läks Euroopasse? Või Eudora Welty? Kas Truman Capote läks?”
„Tema küll käis, jah.”
„Kas ta oli siis, kui kirjutas oma esimese romaani „Teised hääled, teised toad” Euroopas käinud?”
„Ma ei tea. Me kaldume teemast kõrvale, ema.”
„Au contraire 8. Me oleme vägagi teemas sees.”
„Mason ja Blake peavad uurimistööd tegema.”
„Nii et nemadki lähevad siis Euroopasse?”
Chloe pingutas kõvasti, et mitte käsi näo ette panna, see oli Heraklese kangelastegu, McDonald’si ülisuure võileiva suurune ponnistus jätta kätt näo ette tõstmata, sest oli vähe asju, mida ema vihkas rohkem kui seda häbematut ahastuse ja masenduse žesti.
„Me oleme Hannah’ga juba tükk aega sellest reisist rääkinud.”
„Minu meelest sa just ütlesid, et tahtsid Blake’i ja Masoni pärast minna? Jää ühe versiooni juurde, laps. Kas sa mõtlesid selle välja raudteerööbaste peal või oled seda aastaid plaaninud?”
„Kust sa tead, et me olime rööbaste peal?”
„Ma nägin teid.” Lang näitas sõrmega aknast välja. „Otse üle järve.”
Mõlemad vastused olid õiged. Chloe ja Hannah olid juba aastaid sellest minekust unistanud, aga Blake ja Mason olid selle peale tulnud alles täna. Lang istus ja vaatas oma tütart, nagu üks lind vaatab maailma. Ei võinud iial teada, mida see Langi-lind mõtleb, enne kui laulma hakkab.
„Kas kolledžisse minekust sulle veel ei aita?” küsis Lang vaikselt.
Chloe lõi käed kokku. Ta ei tahtnud emale näkku vaadata. Ta teadis, kui raskeks kujuneb tema koolisaatmine vanemate jaoks. „Ma olen unistanud Euroopasse minekust juba väikesest saati,” ütles ta peaaegu sosinal. „Juba ammu enne kolledžit.”
„Mõnikord asjalood muutuvad ja me peame unistama teistsuguseid unistusi,” ütles Lang. Seejärel tõmbas ta vaid hinge, aga ta ilme ei muutunud ega peegeldanud kolossaalset hävingut, mille järel tuli jälle hakata elu tuhast üles ehitama – Capezio kingadest mandlikoogini. „Kaugele kolledžisse minek on suur samm, rääkimata tohututest kulutusest, vaatamata isegi stipendiumile, mille sa saad.”
„Ma tean, ema. Täpselt nii. Aga siis algab töö ja õppimine, veel rohkem tööd ja õppimist, ning millal ma siis veel saan reisile minna?”
„Oh, ma ei tea, noh, kuidas oleks – näiteks nelja aasta pärast? Või mitte kunagi. Mulle sobivad mõlemad variandid hästi.”
„See on asi, mida ma tahan oma koolilõpu kingituseks,” deklareeris Chloe vapralt. „Euroopa-reisi. Sina käisid Euroopas.”
„Matustel.”
„Mis siis.”
„Kingitus? Mina jälle arvasin, et sa tahtsid sülearvutit.”
„Ma kasutan meie vana. Ma võtan lauaarvuti.”
„Seda sa küll ei tee. Selle peal on kogu sugupuu.”
„Ma arvasin, et sa oled nüüd kokkamisega ametis. Oh, ja muidugi on kõik kaustad alatiseks just selle lauaarvuti töölauale kinnistatud. Sul on õigus. Neid ei saa kunagi liigutada.”
„Kas sa tead, mis siis juhtub, kui sa tahad olla sarkastiline selle ainsa inimese vastu, kes sulle elu andis?”
Chloe leebus ema tooni peale. Ta teadis, et vanematega rääkimine on viieteistosaline protsess, mis algab täieliku keeluga ja sellele järgnevate päevade kestel loeb ema Tolstoi proosa mahus üles kõik põhjused, miks Chloe mõte on kõige hullem mõte üldse. Pärast „Sõja ja rahu” pikkust köidet selle kohta, miks nad ei saa koera võtta, miks ta ei saa tätoveeringut ja kolmandat kõrvaauku teha ega Euroopasse minna, kantakse lõpuks ette tõeline otsus. Ta ei saanud tätoveeringut ega koera. See, mis praegu toimus, oli alles sissejuhatus. Ema argumentidega tõeline lugulaul on veel tulemas.
Aga seekord tahtis Chloe teistsugust lahendust. Seekord tahtis ta teha omamoodi, mitte Langi moodi. „Ema, miks see äkki nii suur takistus on? Ma olen kaheksateist, siis kui me lähme.” Siis kui, mitte kui. Milline tark sõnamäng! Milline tark tüdruk!
„Jah, see ju lahendab kõik probleemid. Ja ära kasuta minuga sõnu siis kui, noor daam.”
Ahh! „Mis probleemid. Ei ole ju mingeid probleeme. Me tahame minna Euroopasse paariks nädalaks. Me kõnnime ringi, külastame ilusaid kirikuid, sööme maitsvat toitu, käime rannas, kogeme seda, mida me pole kunagi varem kogenud …”
„Seda ma just kardangi.”
„Ja siis me tuleme koju,” jätkas Chloe, „ja Blake kirjutab loo, mis võidab esimese auhinna.”
„Sel poisil on palju andeid. Kas sa arvad, et kirjutamine on üks neist?”
„Tema arvab, et on, ning just see loebki.” Chloe oli trotslik, aga tal ei olnud valmis vastuseid. Oma sõprade jaoks oli tavaliselt tema see inimene, kelleks praegu oli talle ema – karm kriitik, rõõmurikkuja. Oli tuhandeid põhjusi, miks kõik, mida Blake ja Mason teha tahtsid, ei kõlvanud kuhugi. Oh jumal! Kas Chloe oli juba seitsmeteistkümneselt muutunud oma emaks? Käed näo ette!
„Ja muide,” ütles Lang, „Euroopa on suur. See ei ole nagu Rhode Island või Acadia rahvuspark. Kuhu te oma arust Euroopas minna mõtlete? Sa mainisid kirikut ja randa. Need võivad igal pool olla.”
„Barcelonasse.”
Ema ägas. „Barcelonasse. Tõesti või? See on sinu mõte. Kas te tahate just sinna minna?”
„Me ei ole kunagi Hispaanias käinud. Ja see on vee ääres.”
„Nii on ka Maine. Ja sa pole kunagi ka Belgias käinud.”
„Kes tahab minna Belgiasse? Mis lugu saaks üldse Belgia kohta kirjutada? Või Maine’i?”
Lang vangutas pead. „On nii palju asju, mida sa ei tea.”
„Sellepärast ma tahangi Euroopasse minna. Et teada saada.”
„Saad sa elu kohta midagi teada, kui lebad räpasel rannal? Hüva, vasta siis mu järgmistele küsimustele,” ütles Lang. „Kus te magate?”
„Mida
8
Vastupidi (pr k).