Kallis elu. Alice Munro

ei tulnud ikka kedagi.

      Eesriide alumine äär oli lahti. Greta oli kindel, et oli selle sulgenud. Ja isegi kui see oleks lahti jäänud, poleks Katy välja saanud, ega oleks kindlasti üritanudki. Ükskord, kui Greta oli minutiks lahkunud, et tualetis käia, oli ta lapsele põhjalikult selgeks teinud, et ei tohi järele tulla, ja Katy oli kinnitanud: „Ma ei kavatsegi,” andes mõista, et teda koheldakse nagu titte.

      Greta haaras eesriidest, et see üleni lahti tõmmata, ja seda teinud, nägi ta, et Katyt voodis ei ole.

      Teda haaras paanika. Ta rapsas padja üles, nagu võiks Katy suurune laps end sellega varjata. Patsutas kätega tekki, nagu saaks Katy selle all peidus olla. Siis võttis ta end kokku ja püüdis mõelda, kus rong oli peatunud ja kas see oli peatunud selle aja jooksul, kui ta Gregiga oli. Kas peatuses, muidugi kui rong oli üldse peatunud, võis peale tulla lapseröövel ja Katy kaasa viia?

      Ta seisis vahekäigus ja mõtles, kuidas ta saaks rongi peatada.

      Siis mõtles ta, sundis end mõtlema, et midagi sellist ei saanud juhtuda. Ära ole naeruväärne. Katy oli kindlasti ärganud ja läinud teda otsima. Läinud täiesti üksi ema otsima.

      Ta pidi olema kuskil siinsamas, siinsamas lähedal. Vaguni kummaski otsas olevad uksed olid liiga rasked, et laps neid avada suudaks.

      Greta suutis vaevu liikuda. Kogu ta keha valdas jõuetus, pea oli tühi. Seda ei saanud juhtuda. Mine tagasi, mine tagasi sellesse hetke, kui olid Gregiga kaasa minemas. Jää sinna. Peatu.

      Teisel pool vahekäiku ei istunud parajasti kedagi. Istmele oli jäetud naiste kampsun ja mingi ajakiri, märgiks, et koht on kinni. Veidi eemal oli kupee, mille eesriie oli üleni suletud, nagu tema – nende – omalgi oli olnud. Greta tõmbas selle ühe ropsuga lahti. Naril magav vana mees keeras end selili, ilma et oleks ärganud. Mõistagi ei varjanud ta kedagi.

      Kui tobe.

      Ja siis tuli uus hirm. Äkki jõudis Katy vaguni ühte või teise otsa ja sai kuidagiviisi siiski ukse lahti. Või läks kellegi järel, kes oli talle ukse avanud. Ühest vagunist teise viis lühike vahekäik, kus tuli astuda üle koha, kus vagunid olid kokku haagitud. Seal tundus rongi liikumine ehmatavalt hirmus. Raske uks selja taga ja teine eespool, ja käigu mõlemal küljel kolksuvad metallplaadid. Need katsid treppe, mis rongi peatumisel alla lasti.

      Neist käikudest mindi alati läbi kiirustades, kolin ja kõikumine meenutasid, kuidas asju kokku pandi, nii et miski ei olnud päris kindel. Kolin ja kõikumine rääkisid hoolimatusest keset lõputut kiiret.

      Vaguni vahekäigu otsas olev uks oli raske isegi Greta jaoks. Või oli hirm temalt jõu võtnud. Ta lükkas tugevasti õlaga.

      Ja seal, vagunite vahel, ühel pidevalt koliseval metallplaadil – seal istus Katy. Silmad pärani ja suu veidi paokil, hämmastunud ja üksi. Ta ei nutnud üldse, kuni nägi ema.

      Greta haaras lapse, tõstis ta oma puusale ja vaarus vastu ust, mille oli äsja avanud.

      Kõigil vagunitel olid nimed, kas lahingute, maadeavastuste või kuulsate kanadalaste auks. Nende vaguni nimi oli Connaught. Ta ei unusta seda iial.

      Katyl polnud ainsatki kriimu. Tema riided ei olnud teravate liikuvate metallplaatide vahele kinni jäänud, kuigi nii võinuks vabalt juhtuda.

      „Ma läksin sind otsima,” ütles laps.

      Millal? Kas hetk tagasi või kohe, kui Greta ta üksi oli jätnud?

      Kindlasti mitte. Keegi oleks tüdrukut seal märganud, ta üles korjanud, kõigile teada andnud.

      Ilm oli päikesepaisteline, aga mitte eriti soe. Lapse nägu ja käed olid külmad.

      „Ma arvasin, et sa oled trepi peal,” ütles Greta.

      Ta pani lapsele teki peale, kui nad oma narile said, ja alles siis hakkas ta ise värisema nagu palavikus. Sees keeras ja kurgus oli päriselt oksemaitse. Katy ütles: „Ära nügi mind,” ja puges eemale.

      „Sul on paha lõhn,” ütles ta.

      Greta võttis käed lapse ümbert ära ja keeras end selili.

      Nii hirmus oli kõik, mida ta oli ette kujutanud, nii hirmus. Laps oli endiselt kange nagu pulk ja hoidis temast eemale.

      Kindlasti oleks keegi Katy leidnud. Mõni korralik inimene, mitte keegi pahatahtlik, oleks last märganud ja viinud ta kuhugi turvalisse kohta. Greta oleks kuulnud ärevat teadet, uudist, et rongist on leitud üksi jäetud laps. Laps, kes ütleb enda nimeks olevat Katy. Greta oleks sedamaid kohale tormanud, sealt, kus ta parajasti oli, olles kohendanud oma välimuse nii sündsaks kui võimalik, oleks tormanud oma last ära tooma ja valetanud, et käis vaid tualetis. Ta oleks olnud ehmunud, aga tal oleks nägemata jäänud see pilt, mis tal nüüd silme ees oli, Katy abituna keset kolisevat vagunite vahekohta istumas. Nutmata, virisemata, nagu peaks ta seal istuma igavesti, vähimagi lootuseta, kelleltki selgitust ootamata. Tema silmad olid olnud kummaliselt ilmetud ja suu lahti vajunud, kuni pääsemine tema teadvusse jõudis ja ta võis nutma hakata. Alles siis sai ta jälle endaks, kellekski, kel on õigus kannatada ja kaevelda.

      Nüüd ütles ta, et ei ole unine, et tahab üles tõusta. Küsis, kus Greg on. Greta vastas, et Greg teeb uinakut, et ta on väsinud.

      Nad läksid vaatevagunisse ja veetsid seal kogu ülejäänud pärastlõuna. Vagun oli peamiselt nende päralt. Pildistajatel oli Kaljumäestikust ilmselt villand saanud. Ja nagu Greg oli märkinud, preeria neid ei paelunud.

      Rong tegi Saskatoonis lühikese peatuse ja hulk inimesi läks maha, Greg nende seas. Greta nägi, kuidas teda tervitas abielupaar, kes ilmselt olid tema vanemad. Ja üks ratastoolis naine, tõenäoliselt vanaema, ja seejärel mitu nooremat inimest, kes tammusid rõõmsalt ja veidi kohmetult natuke kaugemal. Ükski neist ei paistnud lahkusulise moodi ega ka muidu range või etteheitva moega.

      Aga kuidas saaks midagi niisugust kelleski eksimatult ära tunda?

      Greg pööras end näoga rongi poole ja lasi pilgul üle akende libiseda. Greta lehvitas talle klaasvagunist, Greg märkas teda ja lehvitas vastu.

      „Greg on seal,” ütles ta Katyle. „Vaata sinna allapoole. Ta lehvitab. Kas lehvitad talle vastu?”

      Aga Katyl oli raske meest leida. Võib-olla ta ei proovinudki. Ta pööras tõsise ja veidi solvunud moega akna juurest kõrvale, ja Greg, lehvitanud veiderdamisi veel viimast korda, pöördus samuti. Greta mõtles, kas laps teda viimati üksi jätmise eest ei karista, keeldudes meest igatsemast ja koguni märkamast.

      Hea küll, kui asi tõesti nii on, unustame selle.

      „Greg lehvitas sulle,” ütles Greta, kui rong liikuma hakkas.

      „Ma tean.”

      Sel ajal kui Katy tema kõrval naril magas, kirjutas Greta sel ööl kirja Peterile. Pika, ettekavatsetult lõbusa kirja igasugu tüüpi inimestest, keda rongis võib kohata. Sellest, kuidas enamik neist eelistab uurida asju läbi fotoaparaadi, mitte lihtsalt oma silmaga vaadata, ja nii edasi. Katy üldiselt korralikust käitumisest. Muidugimõista mitte sõnakestki kadumisest ega oma ehmatusest. Ta pani kirja posti siis, kui preeria oli kaugele selja taha jäänud ja asendunud lõputult laiuvate musta kuuse metsadega ja rong peatus millegipärast väikeses mahajäetud linnas nimega Hornepayne.

      Kogu selle sadade miilide pikkuse ärkvelolekuaja oli ta pühendanud Katyle. Ta teadis, et niisugust pühendumust ei olnud ta varem ilmutanud. Tõsi, ta oli lapsest hoolinud, oli teda toitnud ja katnud, temaga rääkinud, sel ajal kui nad olid kahekesi ja Peter oli tööl. Aga Gretal oli kodus muudki tegemist ja tema tähelepanu oli olnud hootine, tema õrnus sageli hädapärane.

      Ja sugugi mitte ainult majapidamistööde pärast. Muud asjad olid lapse tagaplaanile tõrjunud. Juba enne kasutut, kurnavat, idiootlikku kinnisideed seoses Torontos elava mehega oli olnud teine, luuletamise töö, mida ta oli mõttes teinud kogu oma elu. See tundus talle nüüd järjekordne reeturlik tegevus – Katy, Peteri ja elu suhtes. Ja nüüd, kui silme ees püsis pilt vagunite vahel metallikolinas istuvast Katyst, tuli temal, Katy emal, ka sellest tööst loobuda.

      See oli patt. Ta