Kallis elu. Alice Munro

oli igatsusest nutu äärel. Aga kui Peter koju tuli, haihtus kogu kujutelm, jäi ooterežiimile. Siis kerkisid esiplaanile igapäevased hellitused, usaldusväärsed nagu alati.

      Unenägu oli tegelikult paljuski nagu Vancouveri ilm – masendav igatsus, vihmane unelev kurbus, südamele vajuv raskus.

      Aga kuidas jäi tagasilükatud suudlusega, mida võis tõlgendada kui mühaklikku riugast?

      Ta tegi näo, nagu seda poleks olnud. Unustas selle täielikult.

      Ja kuidas jäi tema luuletustega? Ei ühtki rida, ühtki sõna. Ainsatki vihjet, et ta neist üldse kunagi oli hoolinud. Muidugi andis ta neile hoogudele voli enamasti siis, kui Katy uinakut tegi. Mõnikord ütles ta mehe nime valjusti, sai hakkama lollustega. Sellele järgnes põletav häbi ja enese põlgamine. Lollus, tõepoolest. Lollakas.

      Siis tuli nagu elektrilöök, alul väljavaade, siis aga kindel plaan Lundis, maja valvamise pakkumine Torontos. Nagu välk selgest taevast, võimalus hulljulgeks sammuks.

      Ta leidis end kirja kirjutamas. See ei alanud tavapärasel viisil. Mitte „Kallis Harris”. Mitte „Kas mäletad mind veel”.

      Selle kirja kirjutamine on nagu pistaks pudelisse teate – lootuses,

      et see jõuab Jaapanisse.

      Aja möödudes sarnanes see üha enam luuletusega.

      Tal polnud vähimatki aimu aadressist. Ta oli küllalt julge ja rumal, et helistada inimestele, kes peo olid korraldanud. Aga kui too naine vastas, läks tal suu kuivaks ja tundus nagu tühi tundra ja ta pidi toru hargile panema. Siis kärutas ta Katyga raamatukokku ja leidis sealt Toronto telefoniraamatu. Selles oli hulganisti Bennetteid, aga mitte ühtki Harris ega H. Bennettit.

      Siis tuli talle jahmatav mõte otsida nekroloogidest. Ta ei suutnud end peatada. Ta ootas, kuni raamatukogu eksemplari lugev mees oli lõpetanud. Tavaliselt ta Toronto ajalehte ei näinud, sest selle hankimiseks pidi üle silla minema, ja Peter tõi koju alati Vancouver Suni. Krabinal lehekülgi keerates leidis ta viimaks mehe nime ühe veeru kohalt. Nii et ta polnud surnud. Ajalehe kolumnist. Mõistagi ei tahtnud mees, et inimesed teda sellega tüütaksid, et tema kodusele telefoninumbrile helistaksid.

      Ta kirjutas poliitikast. Tema kirjutis paistis arukas, aga Greta ei hoolinud sellest karvavõrdki.

      Ta saatis oma kirja talle sinna, ajalehele. Ta polnud kindel, kas mees ise oma saabunud kirju avab ja arvas, et ümbrikule „Isiklik” kirjutada oleks riskantne, niisiis kirjutas ta pudeliloo järele vaid oma saabumiskuupäeva ja rongi aja. Nime mitte. Ta mõtles, et kes iganes ümbriku avab, peab kirja mõne vana sugulase vigurdavaks sõnaseadeks. Miski ei veaks meest lõksu, isegi kui niisugune pentsik kiri peaks saadetama talle koju ja selle peaks avama ta naine, kes on nüüdseks juba haiglast väljas.

      Katy polnud ilmselt aru saanud, et Peteri jäämine välja platvormile tähendas seda, et ta nendega kaasa ei reisi. Kui nad liikuma hakkasid ja Peter paigale jäi, ning kui ta rongi kiiruse kasvades päris maha jäi, mõjus hülgamine Katyle rängalt. Aga mõne aja pärast ta rahunes ja teatas Gretale, et isa tuleb hommikul.

      Hommiku saabudes oli Greta ebalev, aga Katy ei maininud isa puudumist kordagi. Greta küsis, kas ta on näljane ja tüdruk ütles, et on, ja seletas seejärel emale – nagu Greta oli talle juba enne rongi peale minekut seletanud – et nüüd on aeg pidžaamad seljast võtta ja minna ühte teise tuppa hommikusöögi järele.

      „Mida sa hommikusöögiks tahad?”

      „Krõbedaid herneid.” See tähendas krõbedaid riisihelbeid.

      „Vaatame, kas seal on.”

      Oli.

      „Kas lähme otsime nüüd issi üles?”

      Lastele oli olemas mängunurk, aga see oli üsna väike. Seal tegutsesid poiss ja tüdruk – nende ühesuguste jänkukostüümide järgi otsustades vend ja õde. Mäng seisnes väikeste sõidukite teineteise poole kihutamises ja viimasel hetkel kõrvale suunamises. PÕMM! KOLAKI! PÕMM!

      „See on Katy,” ütles Greta. „Mina olen ta ema. Mis teie nimed on?”

      Kokkukihutamisele lisati tuure, aga üles ei vaadatud.

      „Issit ei ole siin,” ütles Katy.

      Greta otsustas, et targem oli tagasi minna, võtta Katy Puhhi-raamat ja seda üleval vaatekorrusel lugema hakata. Tõenäoliselt ei tee nad kellelegi tüli, sest hommikusöögiaeg polnud veel läbi ja oluliste mäevaadeteni polnud veel jõutud.

      Häda oli selles, et kui Christopher Robini lood olid loetud, tahtis Katy, et nendega otsekohe uuesti alustataks. Esimese lugemise ajal oli ta vait olnud, nüüd aga hakkas ridade lõppe kaasa ütlema. Järgmisel korral luges ta juba sõna-sõnalt kaasa, kuigi päris iseseisvalt polnud ta veel valmis proovima. Greta kujutas ette, milline tüütus see kõigile võis olla, kui vaatevagun inimestega täitus. Katy vanustel lastel polnud üksluise kordamise vastu midagi. Tegelikult oli see neile koguni omane, nad süüvisid sellesse ja keerutasid tuttavaid sõnu ümber keele nagu lutsukomme, mis kunagi otsa ei saa.

      Noor mees ja naine tulid trepist üles ja võtsid Greta ja Katy vastas istet. Nad ütlesid iseäranis heatujuliselt tere hommikust ja Greta vastas neile. Katy ei kiitnud ema tähelepanuavaldust heaks ja hoides pilku raamatul, jätkas peast lugemist.

      Üle vahekäigu kostis mehe hääl, peaaegu sama vaikne nagu Katy oma:

      „Kuningalossi ees vahetub vahikord,

      nüüd on Christopher Robini ja Alice’i kord.”

      Selle lõpetanud, alustas ta järgmist. „Nämmadi-nämm, mina olen Sam.”

      Greta puhkes naerma, Katy aga mitte. Greta nägi, et laps oli veidi šokeeritud. Ta sai aru, et tobedad sõnad võivad tulla raamatust, aga mitte sellest, et need tulevad kellegi suust, ilma raamatuta.

      „Vabandust,” ütles mees Gretale. „Me oleme eelkoolist. See on meie kirjandus.” Ta kallutas end Katy poole ning rääkis lapsega tõsiselt ja leebelt.

      „See on tore raamat, kas pole?”

      „Ta pidas silmas, et me töötame koolieelikutega,” ütles naine Gretale. „Mõnikord paneme muidugi mööda ka.”

      Mees jätkas Katyga vestlemist.

      „Võib-olla ma arvaksin nüüd su nime ära. Mis see võiks olla? Kas Rufus? Või Rover?”

      Katy näris huuli, aga ei suutnud teravat vastust tagasi hoida.

      „Ega ma koer ei ole,” ütles ta.

      „Muidugi mitte. Ma poleks pidanud nii rumal olema. Mina olen poiss ja mu nimi on Greg. Selle tüdruku nimi on Laurie.”

      „Ta kiusas sind,” seletas Laurie. „Kas peaksin talle laksu andma?”

      Katy vaagis seda ja ütles siis: „Ei.”

      „Alice läks mehele, taevane arm,” jätkas Greg. „sõduri elu on pagana karm.”

      Laurie seletas Gretale, et nad olid käinud mööda lasteaedu sketšidega esinemas. Seda nimetati lugemisvalmiduse parandamiseks. Nad olid tegelikult näitlejad. Neiu pidi maha minema Jasperis, kus ta töötas suvel ettekandjana ja esines mõne naljanumbriga. Mitte just lugemisvalmiduse edendamiseks. Seda nimetati täiskasvanute meelelahutuseks.

      „Jeerum,” ütles ta. Ja puhkes naerma. „Haara igast võimalusest.”

      Gregil ei olnud kohustusi ja tema pidi Saskatoonis maha minema. Seal elas tema perekond.

      Greta meelest olid nad mõlemad üsna ilusad. Pikad, nõtked, lausa ebaloomulikult saledad, mees tume käharpea, naine mustajuukseline ja siidsile nagu mõni madonna. Kui ta pärastpoole nende sarnasust mainis, ütlesid nad, et olid seda vahetevahel ära kasutanud, öömaja otsides. See tegi asjad palju lihtsamaks, ehkki neil pidi meeles olema kahte voodit küsida ja mõlemad pidid hommikuks segi olema.

      Aga nüüd, ütlesid nad Gretale, nüüd ei pidanud nad muretsema. Nad ei šokeerinud enam kedagi. Nad