Mesiniku tütar. Santa Montefiore

kui kõik muutus. Päeva, mis pööras Freddie elu pea peale ning röövis temalt kõik, mida ta oli kalliks pidanud. Silmaklapp, mida ta sestpeale alati kandis, sümboliseeris seda, kuidas ta end kokku võttis ja eluga edasi läks. Valu, mida see varjas, polnud teda hetkekski maha jätnud.

      Freddie saabus Tekanassetile järgmisel hommikul laevaga, tundes Bristoli maakonnas ülemuse talus veedetud nädalalõpu üle sisimas sooja rahulolu. Kümme aastat oli ta juhtinud Tekanassetil jõhvikaistandust, mis võttis enda alla kakssada aakrit raba, ning teinud seda nii edukalt, et härra Stanley oli tahtnud kasutada tema oskusi ära ka maismaal olevas talus, kus ta kasvatas mustikaid ja vaarikaid ning pidas ühtlasi loomi. Freddie oli teinud kolm päeva tööd, mida üle kõige armastas, ning härra Stanley oli tänutäheks tõstnud tema palka. Ta oli lahkunud senisest sootuks kõrgema enesehinnanguga, täis veendumust, et kodus ees ootavaid pettumusi korvab rõõm, mida ta ammutab tööst. Paraku juhtus ta lehepoes, kuhu oli läinud sigarette ostma, kokku Bill Durlacheriga, kes valas tema hea tuju jäänustele sahmaka külma vett.

      „Räägitakse, et Trixie pidavat teile meelehärmi valmistama,” sõnas Bill, torgates ajalehe kaenla alla ja patsutades Freddiet teise käega õlale.

      „Mis mõttes meelehärmi?” küsis Freddie rahulikult. Tema vaoshoituses nähti Tekanasseti seltskonnas tüüpiliselt inglaslikku iseloomujoont, aga Billil õnnestus tavaliselt tuua esile ka tema lustlikum pool – olgu siis golfirajal või klubihoones õlleklaasi juures.

      „Ma ei tahaks olla see, kes edastab halbu uudiseid,” jätkas Bill, ise sisimas rõõmus, et saab neid edastada.

      „Eks räägi siis juba ära, niikuinii kuulen kõigest varsti Grace’ilt.”

      „Ta lipsas ühe inglise bändipoisiga minema – tead ju küll, nad peatuvad Joe Hornby pool. Too näikse arvavat, et suudab teha neist noortest Rolling Stonesi.” Bill puhkes skeptiliselt naerma. „Grace on kindlasti endast väljas. Evelyni jutu järgi oli Trixie kolm päeva ära.”

      Freddie kahvatas. Ta hõõrus habemetüükas lõuga ja mõtles, mida Bill Durlacherile öelda. Tema vastusest pidi sõltuma, kui pikalt seda skandaali üleval hoitakse. „Ah see,” lausus ta ükskõikselt. „Seda ma tean.” Tema naer kõlas veenvalt. „Mulle meeldiks, kui tüdruk oleks rohkem emasse.” Seda ei osanud Bill oodata. Et mitte lollina paista, hakkas temagi naerma. „Nad on tublid poisid,” jätkas Freddie. „Paremat saatjat poleks ma osanud tütrele ka ise välja valida. Mis selle poisi nimi nüüd oligi …?” Freddie teeskles hajameelsust.

      „Jasper vist,” vastas Bill, kelle näost võis lugeda välja pettumust.

      „Õige jah. Jasper. Meeldiv poiss see Jasper.” Tema õlalepatsutuses oli sedasama ülevoolavat familiaarsust, mis ennist Billil. „Oli kena näha, Bill. Tervita Evelyni.”

      Koju jõudes kuulis Freddie, kuidas Grace askeldab ümisedes aia teises servas kuuri all. „Grace!” hüüdis ta ning mehe hääletooni kuuldes tõttas naine mööda aiateed lähemale, süda vasardamas vastu rinnakorvi. Ta mõtles Trixiele ja ärevus pigistas nähtamatute pihtidena tema kõri.

      Freddie seisis verandal, käed puusas. Tema nägu oli kaabuserva all raevust must. „Mispärast pean ma kuulma Trixiest ja tollest Jasperi-poisist Bill Durlacheri käest?” nõudis ta. „Sa oled teinud mu naerualuseks.”

      Grace pühkis juuksekihara higiselt laubalt käeseljaga eemale. „Anna andeks, Freddie. Oleksin pidanud sulle helistama.”

      „Pruugib mul ainult üks nädalalõpp ära olla ja kohe juhtub niisugune lugu!” Freddie hakkas verandal edasi-tagasi marssima.

      „Sellega on nüüd korras. Ma rääkisin Trixiega ja ta kahetses.”

      „Kahetses! Tal tuleks kere kuumaks kütta, et seda enam ei juhtuks. Mis kurat siin toimub?”

      Grace püüdis näidata juhtunut pisut paremas valguses. „Trixie sõitis sõpradega Cape Codile, kus bänd andis eraviisiliselt väikese kontserdi. Ta ütles, et ööbib Suzie pool ja ma uskusin teda. Ta veedab ju nädalalõpud enamasti ikka Suzie pool ning mõtlesin, et …”

      „Aga selle asemel veetis tüdruk nädalalõpu hoopis tolle Jasperinolgiga.” Freddie vehkis ärritunult käega, peletades mesilast, kes visalt sumises liiga tema lähedal.

      „Ta oli koos Suziega. Nad käisid seal koos. Asi pole üldse nii hull, kui paistab.”

      „Ta valetas sulle, Grace. Kui hull see asi siis veel võiks olla? Ta on üheksateist aastat vana ja veetis terve nädalalõpu, tehes jumal teab mis tempe noormehega, keda veel õieti ei tunnegi. Häbiasi! Kes see Jasper üldse on?”

      „Ta on inglane.”

      „Just nagu see midagi muudaks. Ta on bändis, taevas halasta!”

      „Jah, aga ta on korralik noormees.”

      Freddie vajus kiiktooli istuma ja võttis põuetaskust sigaretipaki. „Kas oled temaga kohtunud?”

      „Ei.”

      „Kust sa siis tead, et ta on korralik?”

      „Ma usaldan Trixiet.”

      Freddie torkas sigareti huulte vahele ja pani põlema. „On sul üldse aimu, mis elu need inimesed elavad? On või?”

      „Ega nad kõik ka Mick Jaggerid ja Marianne Faithfullid ole.”

      „Uimastid, alkohol, seks. Tahad sa tõesti, et meie tütar niiviisi poistega ringi ajaks? Grace, ära ole naiivne!”

      „Mida Bill sulle veel ütles?” Grace võttis end kokku, et hääl ei väriseks.

      „Ega ta pidanudki rohkem ütlema. Kujutan niigi ette, mida kõik räägivad.”

      Grace istus mehe kõrvale terrassikiigele ja asetas mullased käed sülle. „Kas see teebki sulle muret? Et mida teised inimesed nüüd mõtlevad?”

      Freddie silmitses naist läbi suitsuloori. Nikotiin näis teda natuke rahustavat. „Grace, me tulime kakskümmend seitse aastat tagasi siia ja alustasime uut elu. Need kenad inimesed võtsid meid sellel saarel külalislahkelt vastu ja saime tunda end siin nagu kodus. Aga me oleme pidanud nägema vaeva, et teiste sekka sulanduda. Sina oled teinud endale nime kui ümbruskonna parim maastikukujundaja ja mina olen pälvinud inimeste lugupidamise oma istandusetööga. Minu vaatevinklist nähtuna pole see olnud just kerge, aga oleme omaks võetud ja meil on häid sõpru. Ma ei taha, et see kõik Trixie litsaka käitumise pärast ühe suvega vastu taevast lendaks.”

      Mehe sõnad mõjusid Grace’ile kõrvakiiluna. „Kuidas sa võid oma tütre kohta niiviisi öelda, Freddie? Ta ei ole litsakas.”

      „Ta kompromiteerib ennast, Grace.”

      „Aga ta on armunud, Freddie,” vaidles naine ägedalt vastu.

      „Ta on kõigest üheksateist. Mida teab tema armastusest?”

      „Kas tohin tuletada sulle meelde üht teist üheksateistkümnest neidu, kes abiellus palju aastaid tagasi oma lapsepõlvearmsamaga?” Grace naeratas areldi, aga Freddie ei lasknud end kõigutada.

      Ta tõmbas veel ühe mahvi. „Meie olime tundnud teineteist kogu elu. Olime ühest kandist pärit. Tollest Jasperist ei tea ma midagi ning olen kindel, et Trixie ei tea samuti. Kas arvad tõesti, et bändiga mööda ilma ringi reisiv poiss on meie tütrele sobiv paariline?”

      „Trixie ei ole tavaline tüdruk.”

      „Talle meeldib pidada end eriliseks, aga tegelikult on ta täpselt samasugune kui kõik teised. Reeglitele on küll lõbus vilistada ning pahad poisid tõmbavad Trixie-suguseid neide alati ligi. Aga see poiss murrab tema südame ja siis saab ta haiget nagu tavalised tüdrukudki.”

      Grace kahvatas. „Ära ütle nõnda,” lausus ta vaikselt. Kõigist hädadest, mis tema tütart võisid tabada, oli murtud süda kindlasti kõige hullem.

      „Ütlen seda nüüd, et hiljem poleks kaksipidi mõtlemist. Ja sa tead, et mul on õigus.”

      „Saame selle noormehega kokku. Vaatame vähemalt,