Mesiniku tütar. Santa Montefiore

ettekandjaks jääda.

      Jasper saatis Trixie Sunset Slipile otse kodu ukse ette. Maja esikülge katvad roosid lõhnasid uimastavalt ning noormehele meenus korraks tema Inglise koduaed. Ta murdis ühe õie ja torkas neiule kõrva taha. „Ole oma ema vastu kena,” ütles ta ning suudles Trixiet õrnalt.

      Trixie nägu läks muigele. „Sa ju ei tunnegi teda,” vastas ta tasakesi naerdes.

      „Olen temast ainult head kuulnud,” vastas Jasper.

      „Tema sind küll pahaks ei paneks,” sosistas tüdruk. „Arvan, et meeldiksid talle isegi rokkstaarina.”

      „Homme näeme, Delixie Trixie.”

      See tobe nimi ajas Trixie naerma. „Sa tead, kust mind leida,” vastas ta ja avas ukse. Noormees ootas, kuni see tema järel sulgus, ning hakkas siis mööda tühja tänavat eemale kõndima.

      Endamisi naeratades keeras Jasper laudteele, mis viis läbi kõrge rohu mere äärde. Rand kümbles kuuvalguses. Tundus, otsekui oleksid tähed langenud taevast vette, ja särasid seal nüüd veel heledamalt. Noormees tundis Trixiele mõeldes, kuidas süda tunnetest üle ajab. Jasper oli elus esimest korda armunud. Tüdrukuid oli tal muidugi olnud teisigi. Palju tüdrukuid. Aga ükski teine polnud tekitanud temas selliseid tundeid kui Trixie. Talle meeldisid isegi Trixie pisut puseriti silmahambad: need andsid tüdrukule lahedalt ulaka ilme. Jasperile meeldis neiu vaba vaim, särtsakas olek ja vankumatu usk temasse. Ta oli veendunud, et pruugiks tal ainult paluda ning Trixie sõidaks temaga koos läbi kogu Ameerika. Mida enam Jasper sellele mõtles, seda rohkem hakkas see mõte talle meeldima. Üht teadis noormees kindlalt: kui ta sügisel lahkub, siis Trixiet ta siia randa maha ei jäta.

      Härra Duncliffe. Talle meeldis imetlus, mis nende sõnade juures tüdruku häälest kostis. Kui Trixie oli temaga, tundis Jasper rõõmu sellest, kes ta on. Trixie tekitas temas mõnusa tunde. Tüdruku andumus mõjus nagu päikesepaiste ja peletas ebakindluse tumedad varjud temast eemale. Jasper hakkas ümisema mingit viisi. Sedamööda kuidas ta edasi kõndis, andis lainete müha sellele rütmi ja tasapisi hakkasid meloodiast välja kasvama ka sõnad. Trixiele mõeldes tekkinud soojadest tunnetest inspireerituna istus ta oma kitarriga ristijalu liivale, sobitas sõnad akordidega ning mängis neid ikka ja jälle, kuni laul oli valmis ja meelde jäänud. Vaid korraks surusin su enda vastu, siis vaatasin, kuis kõnnid eemale. Ei tahtnud ma sul nõnda minna lasta, vaid veel kord emmata ja hoida endale.

*

      Trixiele tundus, et ta kuuleb magamistoa aknast kaugeid kitarrihelisid, aga see võis olla ka lihtsalt meremüha. Neiu seisis natuke aega akna juures ja laskis jahedal tuulel oma põski paitada. Ta vaatas öist taevast. Oli juba pime. Valgust andsid üksnes kuu ja salapäraselt vilkuvad tähed. All aias valitses vaikus. Linnud magasid. Mesilased olid pöördunud tagasi tarusse oma kleepuvate kärgede juurde. Küülikud tukkusid sügaval urgudes. Võõrastav hõbedane valgus muutis põõsad ja lilled ebamaiseks. Seda ilu nähes tundis Trixie, kuidas tema südant täidab joovastus, ning teadmine, et seal kusagil on Jasper, muutis selle pakitsuse üksnes tugevamaks. Pärast seda, kui noormees saarele saabus, oli Trixie hakanud nägema kõike teise pilguga. Maailm paistis sootuks ilusam, kui selles oli Jasper.

      Hetk hiljem koputas ema tasakesi uksele. „Trixie, kas ma tohin sisse tulla?”

      „Tere, mamps,” ütles Trixie, astudes akna juurest eemale ja torgates käed pika kampsuni varrukatesse.

      „Meil on tarvis rääkida,” alustas Grace, püüdes olla range, nagu Big oli soovitanud.

      Trixie palus sedamaid vabandust. „Kuule, ma tean, et käitusin valesti, ja palun siiralt andeks.” Ta pani käsivarred rinnal risti, justkui sooviks end kaitsta.

      Grace märkas tütre juustesse torgatud õit ja tema tõsine ilme mahenes naeratuseks. „Kas teil oli lõbus?”

      „Ma käisin lihtsalt bändiga kaasas. Midagi halba ei juhtunud, ausõna. Suziel ja minul oli omaette magamistuba ning me olime Joe Hornby sõbra härra Lipmanni külalised. Ta on muusikatööstuses tähtis nina ja kinnitab, et poistel on head eeldused kaugele jõuda.”

      Grace istus voodile ja põimis sõrmed süles vaheliti. „Jasper meeldib sulle väga, eks?”

      Trixie hakkas naerma, nii elevil, et tema umbusklik hoiak taandus. „Ta meeldiks sulle ka, olen kindel. Jasper on tõeline härrasmees. Ta saatis mind koju. Asjad pole üldse nii, nagu sa arvad.”

      „Ja mida ma siis arvan?”

      „Noh, temast saab ju rokkstaar.” Trixie häälest võis välja lugeda, nagu oleks see midagi kriminaalset.

      „Muusik olla pole ju mingi kuritegu, Trixie.”

      „Isegi tema enda ema paneb seda pahaks.”

      „Mina ei pane seda pahaks. Sa võid armastada, keda tahad. Mida kõik teised arvavad, ei lähe mulle korda.”

      „Aga millest sa siis tahtsid rääkida?”

      Grace lõi korraks kõhklema, mõeldes, kas ikka tahab jätkata. „Ma soovin, et sa sel suvel enam saarelt ei lahkuks,” lausus ta tasakaalukalt.

      Trixie näoilme väljendas õudust. „Sa ei mõtle seda ju ometi tõsiselt!”

      „Mõtlen küll, kullake. Sa ei saa oodata, et lepiksin sellega, mida tegid.”

      „Ma olen üheksateist. Taevas hoidku, ma käin tööl! Ma teenin endale ise ülalpidamist. Olen täiskasvanud inimene. Peaksin tohtima teha, mida ise tahan. Sina olid minuvanuselt juba abielus!”

      „See ei puutu asjasse. Oled mu tütar ning nii kaua, kui elad minu katuse all ega ole abielus, on mul õigus teada, kus sa viibid. Isa ja mina vastutame sinu eest. See, mida sa tegid, on andestamatu, Trixie. Mis siis, kui sinuga oleks midagi juhtunud?”

      „Jasperiga koos ei saa minuga midagi juhtuda. Ta on kahekümne neljane. Ega ma temaga putku pistnud, me olime härra Lipmanni külalised.”

      „Oleksid pidanud minult luba küsima. Oleksid pidanud ausalt ära rääkima, kuhu te lähete.”

      „Sa poleks ju lasknud mul minna.”

      „Ei, arvatavasti mitte,” nõustus Grace.

      „Noh, sellepärast ma ei küsinudki.” Trixie sättis end tualettlaua ees olevale taburetile istuma, tõmbas ühe põlve üles ja põimis käsivarred ümber selle. „Kas sa papsile oled rääkinud?”

      „Veel mitte. Tahtsin sellest kõigepealt sinuga kõnelda. Oleks hea, kui saaksin isale öelda, et see asi on joonde aetud ega vaja enam arutamist.”

      Trixie näole ilmus kergendus. „Olgu, luban, et jään kogu suveks saarele. Arvan, et poisid on niikuinii septembrini siin. Nad panevad Joe pool albumit kokku.”

      Grace tundis samuti kergendust. „Oleme siis kokku leppinud. See on hea. Räägi mulle nüüd, missugune ta on.”

      Trixie laskis jala põrandale ja hakkas juukseid kammima. Need olid paksud ja läikivad nagu emal kunagi, enne kui tuhmusid. „Ta on väga nägus.” Naeratus muutis neiu näo leebeks.

      „Selles ma ei kahtle.”

      „Tal on imeilusad silmad. Need on hallikasrohelised nagu salvei. Ja ta on vaimukas. Me naerame kogu aeg. Aga ta on ka õrn ja lahke.”

      „Ta on inglane, eks?”

      „Jah, ta räägib nagu prints.” Trixiele meenus roos ning ta võttis selle juustest ära. „Prints ta muidugi ei ole. Aga kuulsaks saab ühel päeval küll. Peaksid kuulma, kuidas ta laulab. Tal on maailma kõige seksikam hääl.”

      „Kuulaksin hea meelega, kuidas ta laulab,” ütles Grace.

      Trixie ohkas õnnelikult. „Noh, äkki kuuledki. Võib-olla laulab ta sulle mõne oma laulu. See lööb su kindlasti pahviks. Armastab, ei armasta …” Trixie hakkas katkuma roosilt õielehti.

      Grace puhkes naerma. „Paistab küll sedamoodi, nagu armastaks see noormees sind,” lausus ta.

      Trixie vaatas emale teadvalt naeratades otsa. „Mina