Mesiniku tütar. Santa Montefiore

kuulutada, olgu päris vait. Evelyn Durlacher on vana latatara ja ma olen valmis ütlema seda talle otse näkku. Häbi võiks tal olla: ta on oma susimisega teinud siin saarel nii mõndagi halba. Tundub, nagu luusiks ta ringi ja lausa otsiks, mille üle keelt peksta. See naine on otse talumatult ennast täis. Ta peab end kõigist teistest nii palju kõrgemaks, et tema kukkumine tuleb valus.”

      Kelner tõi kokteilid ja asetas lauale ka portselankausitäie pähkleid. Big torkas jämedad sõrmustatud sõrmed kaussi ning võttis peotäie pistaatsiapähkleid. Tema nägu oli petlikult leebe: avar laup, täidlased naeratavad huuled ja pehmed lõualotid andsid talle heatahtliku vanaema välimuse, aga terashallid silmad võisid muutuda ainsa hetkega jäiseks ning tarretada tema pahameele osaliseks saanud õnnetukese soolasambaks. Grace’il peatudes oli nende pilk kummatigi hämmastavalt õrn. „Räägi siis, millega Trixie hakkama sai. Evelyn on selle loo juba niikuinii üles puhunud, et lasta oma Lucyt heas valguses paista.” Big hingas häälekalt läbi nina sisse ja tema silmis välgatas korraks terast. „Kui see naine teaks pooli asjugi, mida Lucy tema selja taga teeb, hoiaks ta suu kinni.”

      Grace ohkas. „Kardan, et Evelynil on sedapuhku õigus. Trixie on armunud ühesse noormehesse, kes mängib bändis. Mul pole selle vastu midagi, poiss on kindlasti täitsa meeldiv, aga …”

      „Sa pole temaga kohtunud?”

      „Ei.”

      „Räägi edasi.”

      „Ta ütles mulle, et veedab nädalalõpu koos sõbranna Suziega Cape Codil …”

      Big kergitas küüniliselt kulmu. „Suzie Redfordiga! Sellest tüdrukust ei tule muud kui halba – kui iganes mingi pahandus teoksil on, viibib tema otse selle keskmes.”

      „Kui tõele au anda, siis pole neist üks parem kui teine.” Grace naeratas heatahtlikult. „Aga neil on kahekesi lõbus, Big, ja Trixie on elus esimest korda armunud.”

      Big uuris Grace’i leebet nägu, sooje pähkelpruune silmi ja pehmeid tuulest sasitud juukseid, ning nähes teise malbust, ei jäänud tal muud üle kui pead vangutada. „Mida ma sinuga küll peale pean hakkama, Grace? Sul on liiga pehme süda. Eks ütle siis, kus nad tegelikult käisid.”

      „Sõitsid bändiga kaasa.”

      „Kuhu kaasa?”

      „Ühele erakontserdile, mille poisid andsid Cape Codil Joe Hornby muusikatöösturist sõbrale.”

      Big võttis mõtlikult lonksu kokteili. „Aga ta jäi vahele.”

      „Jah. Lucy nägi neid hommikul laevaga tagasi tulemas ja rääkis emale. Kujutan ette, et nüüd jahvatab sellest juba kogu saar. Trixie ise tuli selle looga enne tööleminekut lagedale. Sa ju tead, et ta töötab suvel Kapten Jackis. Igatahes polnud mul aega temaga pikemalt rääkida. Kogu oma mässumeelsusest hoolimata on Trixie südamepõhjas hea tüdruk. Ta tunnistas vähemasti üles.”

      „Ainult sellepärast, et Lucy neid nägi. Kui võinuks loota, et asi jääb saladuseks, poleks ta kindlasti kõssanudki. Kardetavasti on ta end häbistanud ja sa peaksid teda suvevaheaja lõpuni koduarestis hoidma. Mulle oleks omal ajal vähemagi eest kere peale antud.”

      „Aga praegu ei ole enam sinu aeg, Big, ning minu aeg samuti mitte. Ajad muutuvad. Noored inimesed on vabamad, kui olime kunagi meie, ja võib-olla on see isegi hea. Meile ei pruugi meeldida muusika, mida nad kuulavad, ja sobimatud riided, mida nad kannavad, aga nad on noored ja kirglikud. Nad mässavad ebavõrdsuse ja sõja vastu; helde aeg, vaata või minu vaest Freddiet –üks silm läinud ja näos too hirmus arm – ning polegi vaja pikemalt seletada, et sõjas ei ole võitjaid. Noored on julged ja otsekohesed ning ma mõnes mõttes imetlen neid sellepärast.” Grace surus karedad sõrmed vastu särgi rinna ees olevat mesilasekujulist prossi. „Nad võivad olla küll idealistlikud ja rumalad, aga annavad endale aru, et kõige tähtsam siin elus on armastus.” Ta pööras oma pruunide silmade pilgu merele ja naeratas mõtlikult. „Arvan, et tahaksin olla praegu noor ja teada, et mul on kogu elu alles ees.”

      Big võttis veel ühe lonksu kokteili. „Helde aeg, Grace, mõnikord ei saa ma sinust sugugi aru. Kui kõik teised tõmbavad ohjad pingule, siis lased sina need lõdvaks. Ei tea, kas see on mingi Briti eripära või mis? Või meeldib sulle lihtsalt teha kõike teistmoodi kui teised? Ütle, kas Freddie ka teab Trixie väikesest seiklusest.”

      Abikaasa nime kuuldes tõmbus Grace näost tõsiseks. „Ma pole sellest talle veel rääkinud,” vastas ta vaikselt.

      „Aga räägid?”

      „Ma ei tahaks. Freddie saab hirmus vihaseks. Kuid mul ei jää midagi muud üle. Muidu kuuleb ta seda kelleltki teiselt. Tõenäoliselt viienda augu avalöögi ajal!” Grace’i naer reetis pigem ärevust kui head tuju.

      Mõeldes, et Bill Durlacher võib golfirajal keelt peksta, võttis Big oma lopsakate rindadega enda alla pool lauda. „Bill pole põrmugi parem kui tema naine,” põrutas ta. „Aga sul on õigus: pead Freddiele rääkima. Ta ei tohi olla siin saarel viimane inimene, kes sellest teada saab.”

      „See lööb ta rööpast välja, Big. Freddie peab talle distsipliinist pika epistli ja paneb ta arvatavasti suve lõpuni koduaresti. Ja siis on Trixie ainus mõte see, kuidas poisiga meie teadmata kokku saada.” Grace hakkas naerma. „Ma tunnen Trixiet. Ta on rohkem minu moodi, kui arvata oskab.”

      Bigi näole ilmus üllatus. „Ma ei kujuta ette, et sina kunagi pahandust oleksid teinud, Grace.”

      „Oo, ma pole sugugi alati nii kombekalt käitunud.” Grace naeratas nukralt, meenutades oma neiuiga. „Mingil ajal olin koguni väga mässumeelne. Aga see juhtus hirmus ammu.” Grace pööras pilgu uuesti merele.

      „Mis vitsad sind siis korrale kutsusid?” küsis Big.

      „Mu enda südametunnistus,” vastas Grace, kulm mõtlikult kortsus.

      „Siis pöördusid kindlasti õigele teele tagasi.”

      „Jah, nii võib vist öelda küll.” Grace ohkas raskelt ning sellest ohkest aimus ühtaegu alistumist ja kahetsust.

      „Kas tahad kuulda, mida soovitab sulle vana naine, kes on elus kõike näinud?” küsis Big.

      Tundus, nagu pöördunuks Grace kusagilt kaugelt praegusesse hetke tagasi. „Jah, palun.”

      Big otsis endale toolis mugavamat asendit nagu hauduv kana, kellega ta end ise oli võrrelnud. „Mine nüüd koju ja pea Trixiega maha üks range jutuajamine. Ütle, et ta ei tohi sulle enam niiviisi valetada. Sa pead teadma, kus ja kellega ta on – niihästi tema turvalisuse kui sinu enda meelerahu huvides. Ütle sedagi, et ta ei tohi sel suvel enam saarelt lahkuda ning see otsus on lõplik. Sa pead tegema selle talle täiesti selgeks, Grace. Saad sa sellega hakkama?”

      „Jah, saan küll,” vastas Grace kõhklevalt.

      „See on austuse küsimus, Grace,” kuulutas Big resoluutselt. „Tõesõna, mu kallis, kui tahad, et see laps veel üldse su sõna kuulaks, pead tegema südame kõvaks, enne kui hilja.” Ta jäi korraks vait, et rüübata kokteili, ning jätkas siis: „Kui isa jõuab koju, siis räägid talle, mis juhtus, ning annad teada, et oled tüdrukut noominud ja sellega on nüüd asjad ühel pool. Kas arvad, et Freddie lepib sellega?”

      „Ma ei tea. Ta saab hirmus vihaseks. Sa ju tead, et tal peab kõik tipp-topp olema.” Grace kehitas õlgu. „Ma võiksin näidata asju pisut paremas valguses …”

      „Sa ei tohi talle valetada, Grace. See on tähtis. Teie kaks peate ühte hoidma. Oled hea südamega ja tean, et tahad Trixiet toetada, aga mehe valisid sa endale enne ning sinu kui naise kohus on seista igas asjas tema kõrval.”

      Võis näha, et Grace on löödud. „Kohus,” sõnas ta vaikselt ning Big kuulis tema hääles kibedust. „Ma vihkan seda sõna.”

      „Kohusetunne on see, mis teeb meist tsiviliseeritud inimesed, Grace. Kui tahame, et ühiskond õmblustest lahti ei käriseks, peame tegema seda, mis on õige, ega tohi mõelda kogu aeg ainult iseendale. Noortel ei ole kohusetunnet ning nagu ma aru saan, pole neil ka