Salajane leping. Dana Marton

helises ja Tsernyakov vastas kõnele, samal ajal jälgides, kuidas Alexandra auto tagaistmelt välja hüppas. Kahekümneselt oli Peteri tütar kaunitar. Küll aeg lendas kiiresti. Ta mäletas, kuidas tüdruk oli väiksena ta põlvel kiikunud.

      “Ta saabus, härra.”

      “Ma näen seda isegi,” nähvas Tsernyakov telefoni. Peter oli pere kaasa võtnud. Võib-olla arvas ta, et niimoodi pääseb karistusest, saab neid kaitsekilbina kasutada. Valesti arvas. “Viige nad tehasesse.”

      “Just nii, härra.”

      Tsernyakov nägi, kuidas ta mehed eemal seisva hoone poole osutasid ja kuidas Peter võpatas, naised aga kõhklemata edasi liikusid. Tuhanded tonnid suhkrupeeti seisid hunnikus konveierlindi kõrval, millega neid üles tehasesse veeti, kus neid puhastati ja seejärel mahlakaks massiks tambiti. Hetkel meenutasid nad väikseid mudaseid palle. Lapsena oli ta vahel koos sõpradega nendega tagaaias vutti tagunud.

      Ükskord, kui ta otsis suhkrupeedikuhjast palliks sobivat kera, leidis ta kaks inimpead. Peedipeast need palju ei erinenudki, sest olid konveierilindile sattudes üleni mudaga kaetud. Tema isa oli tollase tehaseomaniku töödejuhataja. Tsernyakov kasvas üles seda äri tundma õppides.

      Edu saladuseks oli hea haridus. Ta uskus sellesse. Seepärast pidid tema lapsed, kui kord suureks saavad, lääne parimatesse ülikoolidesse õppima asuma.

      Ta vaatas kalendrit ja planeeris päevakava, taustaks lakkamatu rahustavalt vaikne masinate müra. See hakkmasin oli hirmuäratav seade, mis võis ükskõik mille vaid mõne minutiga pulbriks jahvatada.

      Peter ei oleks tohtinud Yokoffiga äri teha.

      Tsernyakov hõõrus nina. Ta pooldas Vana Testamendi stiilis kättemaksu. Kui keegi sind reetis, ei tapnud sa ainult teda, vaid ka tema perekonna ja loomad, seejärel põletasid ka tema vara.

      Ta tahtis, et see oleks tema vaenlastel lõpuni selge – keegi ei jäänud ellu, kui olid teda petnud.

      Teine peatükk

       Ema oli tal külas.

      “Anna andeks, kallis.” Ta kandis oma lihavõttekübarat. Septembris oli see üsna kummaline. Ilmselt oli ta juuksed jälle lühikeseks lõiganud – ta tegi seda aeg-ajalt hetkelise tuju ajendil –, sest kübara alt ei paistnud ühtki helepruuni lokikest.

      Ta oli sale nagu alati, ainult näost oli vanemaks jäänud. Carly arvates isegi liiga palju. Millal nad viimati teineteist nägid?

      “Kõik on hästi,” ütles ta emale. “Mul on samuti kahju.” Ma igatsesin sinu järele. Ta ei öelnud seda ega küsinud ka, kus ema olnud oli.

      “Külastusaeg on lõppenud. Kõikidel vangidel palun rivistuda ülevaatuseks,” kostis nõudlik hääl pea kohal olevast kõlarist.

      Ei. Veel mitte. Ta haaras laua servast kinni. Tal oli veel nii palju öelda, kuid ei leidnud selleks õigeid sõnu. Ta ei osanud ennast hästi väljendada. Kas ema ikka teadis seda?

      “Hoones on pomm. Plahvatuseni on kuuskümmend sekundit.” Sel korral karjus päris inimene, mitte valjuhääldi.

      Ta pööras näo uuesti külastusruumi valvurite poole, kuid need kadusid pimedusse.

      Järgmisel hetkel äratati Carly keset ööd üles – ta oli üksinda vangikambris. Esimeste sekundite jooksul mõistis ta, et ema oli tegelikult juba aastaid tagasi vähki surnud. Selle teadmisega üleskerkinud emotsioone segati järsult, kui uks löödi pauguga vastu seina lahti.

      Carly alles unesegane aju nägi suurt vaeva, et reaalsusesse naasta ning lihased olid ootamatust mürast pingul. Ta suutis vaevu eristada talle lähenevat mehekogu. Vaistlikult tõmbas ta pea õlgade vahele ning tõstis käed kaitseks üles.

      “Välja! Välja! Plahvatuseni on kuuskümmend sekundit.”

      Sel korral jõudsid sõnad naisele lõpuks kohale ja ta sööstis voodist välja, süda peksis, veri kohises kõrvus. Välja! Välja! Käsk tagus peas edasi, kui ta keha kabuhirmus edasi põrutas.

      Enne kui ta ukseni jõudis, astus mehekogu talle tee peale ette. Ta tõukas naist tagasi.

      “Lase mind mööda!” Carly rühkis edasi ja andis mehele käega hoobi, et teda teelt kõrvale lükata.

      Mees ei liikunud paigast.

      “Miks sa seda teed?” Kes see oli? Kas Burge? Valvur oli teda algusest peale vihanud. Kas ta siis ei mõistnud, et kui nad siit ei lahku, saavad nad surma?

      Carly virutas jalaga ja samal ajal üritas mehele rusikaga näkku lüüa. Põrgusse see mees. Vahet pole, mis karistus talle valvuri ründamise eest määratakse. Kuidagi suutis ta end mehest mööda pressida ja jooksis mööda koridori edasi. Mõne sammu järel taipas Carly, et see ei olnudki vangla koridor. Kus ta oli? Miks häirelambid ei põlenud?

      Äkki on see alles unenägu, mõtles naine ja aeglustas sammu, siis aga tõmbas mees teda õlast tagasi – ilmselgelt reaalsus. Carly pööras ümber, et võidelda.

      “Lõpeta, Burge! Mida sa teed?”

      Mees ei vastanud, vaid viskas naise vastu seina ning lõikas tal tee ära. Mees hoidis midagi vasakus käes, sõrmed olid mingi väikse eseme ümber kokku surutud, kuid Carly ei suutnud seda tuvastada. On see käsigranaat? On ta peast põrunud?

      Naine puges mehe käe alt läbi, virutas talle jalaga külje pealt põlve pihta ning jooksis kuis jalad võtsid, nüüd juba täiesti ärkvel ning meenuma hakkas ka tema asukoht. Koridori lõpus pööras ta paremale, läheduses oli kuulda raskete saabaste põntsumist kahhelpõrandal.

      Carly jooksis trepikotta ning hüppas astmetest alla. Siis jõudis ta väljapääsuni, viskus metallukse vastu ning taarus välja sajusesse öösse hoonest eemale. Mees oli tal kannul.

      Laternate valguses nägi Carly nüüd mehe nägu ning lõpetas jooksmise, toetas käed põlvedele ning tõmbas hinge. Ta kirus meest, kes ta ees seisis ning teda süngelt põrnitses, seljas must T-särk ja mustad sõjaväepüksid.

      “Kuuskümmend üks sekundit.” Stopper käes, astus Nick Tarasov edasi, kuni tema roomiku ninad puudutasid Carly paljaid varbaid. “Sa oled surnud.” Mehe häälest kostis põlgust, pilk sama kõrvetav kui valu, mida naine tundis õlas, mille ta oli just hetk tagasi vastu raudust ära löönud.

      Keri põrgusse. Carly süda tagus ikka veel metsikult. Kuigi ta seesmiselt värises, ajas ta end sirgu ja vaatas mehele silma, jättes valutava õla masseerimata. Ta ei tahtnud, et Nick aru saaks, kui segadusse oli ta Carly tegelikult ajanud.

      Tibutas õrnalt ja keha igatses sooja teki järele. “Kas ma võin nüüd tagasi voodisse minna, kui sa piisavalt lõbutsenud oled?”

      Mees kummardus, kuni oli naise näoga kohakuti, ilme karm. “Öine treening,” ütles ta, seejärel karjus kõigest kõrist: “Takistusrada. Hakka liikuma, sõdur!”

      Praegu? Rada oli üks suur mudaauk. “Ma olen paljajalu.”

      Mees osutas peaga kõnniteele hoone kõrval.

      Tema saapad ja sokid lebasid korratult asfaldil. Mees oli need ilmselt aknast välja visanud, kui oli naise toast välja ajanud. “Liiguta! Liiguta! Liiguta!”

      Ta korjas jalanõud üles ning sikutas need endale jalga, siis suundus silmapilkselt jooksuraja ja selle taga asuva takistusraja poole ning alustas jooksmist vihmast libedal murul.

      “Kiiremini!” Nick möödus temast, pööras ümber ning sörkis pingutamata selg ees edasi.

      Et sa kärvaksid. Carly pingutas veel rohkem.

      Miks oli ta küll arvanud, et tal oli pööraselt õnne, kuna lasti naistest esimesena välja? David Moretti soovitas ta advokaadil apellatsioonikaebus esitada, mis kiiresti rahuldati. Anita jäeti karistust lõpuni kandma. Homme oodati ka teda siia, FBI treeninglaagrisse Quanticos, Virginias. Gina ja Sam vabanevad tingimisi järgmisel nädalal mõnepäevase vahega.

      Carly