Salajane leping. Dana Marton

saada sellega, mida mehed neilt ootasid. Samantha oli Carlyst vähemalt kuus aastat noorem ja jultunud hoiakuga. Tema huultel värelev muie ning väljakutsuv pilk väljendasid mis tahes koostöö suhtes täielikku põlgust.

      “Kas saame selle pakkumise ka kirjalikult? Saame seda siis ka lugeda?” küsis Anita.

      Moretti raputas pead. “Missiooni konfidentsiaalsuse tõttu on teie enda huvides, et dokumenteeritud oleks võimalikult vähe.”

      See muutis Carly rahutuks. Mitte asjaolu, et pakkumist ei esitatud kirjalikult, vaid see, kuidas sõna “missioon” kõlas – ohtlikult. Siis tuli äkki selgus, mis rahustas ta maha.

      Ta saaks välja, valitsus laseks ta vabaks. Tehingut ei sõlmita kirjalikult. Ta ei pea ühelegi dokumendile alla kirjutades midagi lubama. See, mida temalt taheti, pidi olema midagi väga salajast, millest ei tohtinud mitte keegi teada. Seega, kui ta missiooni käigus jalga laseks, mida nad teha saaksid?

      Mitte midagi.

      Pealegi, kui Carly asjast õigesti aru sai, ei saa nad isegi omaks võtta, et ta nende heaks töötanud oli.

      Uus elu kuskil kaugel, kus tema karistusregister teda enam mõjutada ei saaks. Ta võiks tarkvara arendamisega tegelda ning varjunime all arvutialast abi pakkuda. Ühendriikides ei tuleks normaalsest elust niikuinii midagi välja. Isegi juhul, kui Carly nõustuks missiooniga ja nad lõpetaksid selle edukalt ning tema karistusregister kustutataks, oli tema juhtumit selleks meedias liiga laialdaselt kajastatud. Keegi ei annaks talle uut võimalust. Parimal juhul valmistaks ta elu lõpuni hamburgereid kuskil kiirtoidurestoranis. Kas selle nimel peaks ta oma eluga riskima?

      “Ja kui kaua on meil aega selle ainukordse võimaluse üle järele mõelda?” pilkas Gina mehi.

      Law vaatas kella. „Kuidas oleks viieteist minutiga? Me jätame teid omavahele. Hõigake, kui küsimusi tekib.” Mees liikus ukse poole, ülejäänud kaks järgnesid talle.

      “On see mingi sõjaväeline operatsioon, spionaaž, atentaat?” ei jätnud Gina rahule. „Saate ehk nii paljugi vihjata?”

      Law peatus ja vaatas tagasi. „Ei, hetkel veel mitte.”

      Tarasov pöördus pooleldi ümber, enne kui uksest väljus. Carly oleks võinud vanduda, et mees vaatas tema poole. Issand, mees oli surmtõsine.

      Gina tegi sündsusetu žesti hetkel, mil uks mürtsuga meeste selja taga sulgus.

      Carly nõustus sellega täielikult.

      “Kus nüüd alles lajatasid.” Samantha vaatas ikka veel meestele järele.

      “Nad laseksid meid vabaks,” ütles Carly. See mõte paistis olevat ta pähe kinni jäänud, tuletades meelde päevikusse kirjutatud nimekirja – asjad, mida ta tahtis teha, kui kord vabaks saab. Tähtsad asjad nagu alustada täiesti uut elu ja väikesed igapäevased asjad, mida ta igatses. Carly kujutas ette, kuidas ta läheb suurde arvutipoodi ja veedab seal päeva. Ta tahtis minna restorani ja ise toitu valida – praetud liha ja piisavalt terav nuga, mis seda lõikaks. Ta tahtis mehega tantsida ning suudelda, kuni mälestus kuuest viimasest kohutavast aastast unustusse vajub. Ta tahtis seksida enne kolmekümne kolmandat eluaastat.

      Ta võiks välja saada. Kohe. Ta ei peaks laskma valitsusel ennast ära kasutada. Ta võiks seda nendega hoopis ise teha.

      “Mida meil kaotada on?” küsis Carly, nähes lootusekiirt, mis üha paisus, haarates teda üleni endasse, segunedes ootusärevusega, mida eesseisev väljakutse pakkus.

      “Oled sa kunagi näinud filmi “Räpane tosin”?” Gina puuris teda terava pilguga.

      Kui ta sind vaatas – tõeliselt vaatas – ei olnudki raske uskuda, et ta oli kellegi maha koksanud.

      Carly raputas pead. Viisil, kuidas Samantha ühte oma tumedat kulmu kergitas, mõistis Carly, et temagi ei olnud seda näinud. Anita vahtis enda ette ja ei paistnud neid üldse kuulavat.

      “Teise maailmasõja ajal antakse kaheteistkümnele süüdimõistetud mõrtsukale võimalus vanglast vabaneda. Nad saadetakse vaenlase tagalasse natsidega võitlema,” jutustas Gina.

      “Ja siis?” kehitas Samantha õlgu. Ta oli neist noorim ning üritas viljeleda gooti stiili, mida oranžides tunkedes ei olnud just kerge saavutada. Naise lühikesed juuksed olid mustaks värvitud ning püsti kammitud, kulmudes, ninas ja kõrvades oli hulk auke, kus varem olid rõngad rippunud.

      Gina pöördus aeglaselt tema poole. “Ainult üks sõna – enesetapumissioon.”

      Möödus mõni minut vaikust.

      Anita hingas sügavalt sisse, vaatas neile otsa ning naeratas vabandavalt. “Ma saan järgmisel kuul tingimisi välja.”

      Carly põrnitses teda. Anita ei olnud sellest köögis midagi rääkinud.

      “Kas see tähendab, et sa ei tee kaasa?” Gina toksis tuhvli kummitallaga enda ees olevat tooli.

      “Andke andeks. Aga mis siis, kui teil on õigus ja see osutub tõesti ohtlikuks?” Anita auks peab tunnistama, et kui ta kartiski Ginat nagu Carly, ei näidanud ta seda välja.

      “Mida me teie arvates tegema peame?” küsis Carly, ise mõeldes, Huvitav, kui hoolikalt meil selle missiooni ajal silma peal hoitakse?

      “Mis iganes see ka poleks, vajatakse mind, kuna ma tunnen relvi,” lausus Gina. “See eriüksuse tüüp paistis üsna tõsist asja ajavat.”

      Õigus. Viis, kuidas Nick Tarasov oli seal seisnud – juuksed lühikeseks pügatud nagu sõjaväes, läbitungivad sinakashallid silmad keskendunud – andis talle sama külma ja kalgi ilme nagu seda olid maast laeni ulatuvad metalltrellid vangikongide tsooni lõpus. Sama liikumatud samuti. Ta ei olnud kogu selle aja jooksul sõnagi lausunud.

      “Nad vajavad meid, kuna me teame palju relvadest, rahast, arvutitest ja sissemurdmisest.” Gina vaatas neile otsa. “Mina pakun, et tegemist on spionaažiga.”

      “Kas neil ei ole siis koolitatud spioone? Inimesi, kes sel viisil elatist teenivad?” küsis Carly kergelt võpatades. Tema ainuke lohutus nende paari aasta jooksul oli olnud “Aliase” vaatamine puhketoas. Mis tunne oleks ise milleski sellises osaleda?

      “Meid võib kõrvaldada,” kehitas Samantha õlgu.

      Ükskõikselt tehtud kommentaar andis kõigile mõtlemisainet.

      Anita tõusis püsti ja hakkas ümber naiste kõndima. Tema liigutused olid liiga graatsilised, et seda sammumiseks nimetada, taljeni ulatuv must pats kiikumas igal sammul. Ta liikus nagu võistlustantsija. “Võimatu missioon.”

      Kas ta kaalus seda? Carly jälgis naist. Miks ometi?

      “Rohkem nagu Charlie lollakad inglid,” lausus Samantha surmtõsiselt, mudides vasakut kõrvanibu, milles oli rohkem auke, kui beeta-versiooni tarkvaral. “Teen kaasa. Aga ärge lootkegi, et hakkan juukseid lehvitama ja bikiine kandma.”

      Carly näris alumist huult. Pelk mõte, et ta peab veel neli pikka aastat vanglas istuma, tundus talumatuna nüüd, kus talle pakuti võimalust vabaneda. Millega iganes pidi ta silmitsi seisma, ei saanud see olla hullem, kui päevast päeva ja kuust kuusse enda elu raiskamine. Ta võis vanduda, et tundis, kuidas ajurakud ükshaaval kärbusid. Ta janunes väljakutse järele. Valitsuse ülekavaldamine pakuks seda kindlasti. Ta läheks nende mänguga kaasa, kuni on välja mõelnud, kuidas neist lahti saada. Mitte mingil juhul ei tooda teda enam kunagi siia tagasi.

      “Mina tahan seda teha,” ütles Carly.

      Gina lõpetas toksimise ja hingas sügavalt läbi nina sisse. “Mis seal’s ikka.”

      Anita istus toolile ja pani käed süles kokku. Ta ei öelnud midagi ning naised jälgisid teda.

      Pettumus pitsitas Carly kõri, kuid ta mõistis Anita olukorda. Kui tal endal oleks vaid paar nädalat veel istuda jäänud, ei oleks temagi pea ees tundmatusse jooksnud.

      “Nad kustutaksid meie karistusregistri. Ta kindlalt ütles seda, onju?” Anita neelatas.

      Gina noogutas.

      “Jah,”