Salajane leping. Dana Marton

võiks olla hullem, kui neli aastat luku taga istuda? Carly surus hambad kokku. Anita kavatses vist loobuda. Carly üritas pettumust varjata, kuid ei suutnud. Uskumatu, kui palju lootust võib inimene viie minutiga endas tekitada.

      Iial ei tehtud kellelegi sellist pakkumist. Keegi ei usukski seda ja ega nad saagi sellest kunagi kellelegi rääkida. Vabadus, veel viimast korda hingas ta sügavalt sisse ning lasi sellel mõttel end läbida. Mõnus fantaasia, kuniks seda oli.

      Kuid Anita lausus: “Me kõik võime seda hiljem kahetseda.” Ning seejärel selga sirgu lüües: “Okei.”

      Okei?

      Esmane jahmatus ajas segadusse, siis taipas Carly, mis oli juhtunud, ning sellele järgnes tema uudishimulikust loomusest tulenev küsimus – miks?

      “Küll sa oskad ikka üllatada,” lausus Gina.

      “Mul on omad põhjused.” Anita kehitas otsustavalt õlgu.

      Carly ootas selgitust, kuid seda ei tulnud. Anita ei vaadanud kellelegi otsa.

      Ju tal oli saladusi.

      Carly vaatas teisi uurivalt. Tõenäoliselt oli neil kõigil. Ja nad kõik olid nõustunud.

      Issand. Nad teevadki seda!

      Võib-olla oleks ta pidanud hirmu tundma, kuid sel hetkel trumpas põnevus kõik muu üle. Ta tundis, kuidas suu naerule kiskus. Vaba. Ta sulges silmad. Ta pidi palju kaotsi läinud aega tasa tegema.

      “Me saame välja!” Peas tiirlesid mõtted igasugustest võimalustest. Carly vaatas uuesti teiste poole.

      See jahutas teda natuke maha.

      Gina nägu oli sünge, huuled otsusekindlalt koos. Anita vahtis enda ette. Samanthal oli samasugune mis-mul-sellest ilme, nagu ennegi, kuid Carly arvas, et nägi ta silmis vilksatamas ebakindlust ja hirmu. Mõne sekundi jooksul ei rääkinud keegi.

      “See on võimalus oma elu uuesti alustada,” ütles Carly teistele, kuid osa entusiasmist hakkas hajuma, sest meenusid lausekatked eelneva kahekümne minuti jooksul toimunud vestlusest, mille sisu jõudis lõpuks pärale. Sõnad “enesetapumissioon” ja “meid võib kõrvaldada” olid nagu ämber külma vett. Ta ei oleks lasknud asjadel nii kaugele minna. Enne kui asjad kontrolli alt väljuksid, leiaks ta mooduse põgenemiseks.

      Niigi oli ta juba kauem vanglas istunud, kui ükskõik milline häkker enne või pärast teda. Pealegi ei olnud ta mingit kahju põhjustanud. Teda ei huvitanud andmed, ei olnud kahjustanud ega varastanud midagi. Ta lihtsalt vaatas koode, tahtis õppida, otsis otseteid, uusi võimalusi programmide edendamiseks ja ebatavalisi lahendusviise. Ta oli selle eest kallilt maksnud.

      “Kuulge, aga me võiksime salajase klubi luua. Teise Võimaluse Tibid,” Samantha hääl nõretas sarkasmist: “või Räpane Nelik. Äkki tehakse meist kunagi filmgi.”

      Neist ei saaks kunagi meeskonda. Nad olid selleks liiga erinevad. Carly oli seda kohe kindlasti. Ta oli juba ammu aru saanud, et ta ei sobi kellegi hulka. Ja sellesse gruppi ei tahtnudki ta kuuluda.

      Gina “mõrtsukas” Torno vaatas Sami kurja pilguga. “Ära liiga hoogu mine, lapsuke. Kui kunagi peaks keegi meist filmi tegema, siis oleks selle pealkiri “Neetud nelik”.

      Tema mitte, mõtles Carly, ning hakkas põgenemist planeerima.

      Tsernyakov sulges arvutis kausta ja vaatas välja kontoriaknast, millest avanes vaade tehase aeda, ning hingas sisse suhkrupeedi töötlemisel tekkivat magushaput hõngu. Mõnele see lõhn ei meeldinud, kuna sarnanes brokoli keetmisel tekkiva aroomiga, kuid temale meenus sellega lapsepõlv.

      Peter hilines. Oli ta põgenenud? Sellisel juhul leitakse ta üles.

      Ta vaatas telefoniekraani, kui see helises, naeratas tuttavat numbrit nähes ning võttis kõne vastu. “Kuidas sul läheb, ema? Mida arst rääkis?”

      “Ma just mõtlesin su peale. Küll sa oled ikka hea poeg. Mulle tehakse veel analüüse. Pean lihtsalt kohal käima, aga haiglasse ei panda.”

      “Oled sa kindel, et tahad siia jääda? Ma võin lasta sind Šveitsi viia. Seal on paremad arstid.”

      “Siin on koht, mis mulle jõudu annab, minu riik ja sina. Mida ma Šveitsis teeksin? Mul poleks seal kellegagi rääkidagi,” ütles ta, jätkates, “Kas külastad mind varsti?”

      “Mõne päeva pärast. Vajad sa midagi?”

      “Mida mul vaja on? Minu edukas poeg poputab mind.”

      “Sa oled seda väärt, emake.”

      Naine pomises vaikselt. “Peaaegu unustasin juba, ma nägin hommikul juhuslikult tädi Irinat haiglas.”

      “On ta haige?”

      “Ta külastas oma naabrit, tead küll, seda meest, kes varem jalgrattaid parandas. Ta murdis puusaluu. Irina jalutas minuga natuke. Ta nõbu, Anna kutsus teda Inglismaale ja ta kaalub seda. Kas sa mäletad Anna, poega Calvinit? Ta on seal suur ärimees. Mitte küll nii edukas kui sina, aga üsna heal järjel. Ta on pahandustesse sattunud, sellepärast tädi Irina temast rääkiski. Valitsus tahab ta raha endale võtta. Nad süüdistavad teda milleski hullumeelses, ütlevad, et ta kauples siseringis. Mida see üldse tähendab?”

      Ta ema jätkas mõnda aega Anna perele langenud ebaõnne üle kurtmist.

      Siseringi kuuluva infoga kauplemine. Tsernyakov mõistis süüdistuse sisu väga hästi, nagu ka seda, miks Irina sellest ta emale rääkis ning miks Anna oli sellest Irinale rääkinud. Nad kõik lootsid, et tema lahendab selle probleemi.

      “Ma mõtlesin, et kuna sul on Inglismaal poed, siis sa ehk tead kedagi,” ütles ema lõpuks.

      “Ma vaatan, mis teha annab, emake.”

      “Ma teadsin, et sa aitad. Ma ütlesin Irinale, et ärgu muretsegu, sest minu poeg suudab alati asjad joonde ajada.”

      Mees lubas varsti külla minna, jättis hüvasti ja lõpetas kõne. Seejärel otsis ta Internetist infot Spencer Holdingsi ja Cal Spenceri kohta. Cal oli kauge sugulane, kellega ta oli ainult korra kohtunud, kui tema oli kümnene ja Cal alles vastsündinud. Vanemad tõid Cali Venemaale, et teda seal ristida.

      Tundub jah, et Cal on heale järjele jõudnud. Paistab, et ta on kinnisvaraäriga varanduse kokku ajanud. Ja veelgi huvitavam on see, et ta üritab ladudega äri alustada. Käputäis strateegilistes kohtades paiknevaid laohooneid üle kogu Inglismaa. Võib-olla saaksid nad vastastikku kasulikud olla.

      Ta saatis meili teele ja palus usaldusväärsest allikast Cali kohta põhjalikku taustauuringut. Ta ei teinud kunagi äri inimestega, kelle tausta ta eelnevalt põhjalikult uurinud ei olnud, olgu siis tegu pereliikmete või võõrastega.

      “Sisse,” vastas ta koputusele.

      Ivan, üks tema sekretäridest, seisatas ukselävel. “Härra, koolinõukogu võttis meiega ühendust ning uuris, kas te olete nõus neile palutud koguse suhkrut kohale toimetama.”

      Tsernyakov surus lõualuud kokku. “Kui olen, siis annan neile ise teada.” Nende kannatamatus solvas teda.

      “Vabandust, härra.” Mees kummardas. “Nad kinnitavad, et sellega on kiire.”

      Mida oleksid nad teinud? Teise varustaja juurde läinud? Keegi ei suudaks hankida neile sellist kogust, mida nad vajasid. Ta isegi ei olnud kindel, kas see võimalik on. Kui oligi, siis tema oli ainus, kes sellega hakkama saaks, ja nad teadsid seda.

      Nad pakkusid talle märkimisväärset summat, kuid ta ei olnud valmis nendega äritsema, enne kui ta oli täiesti veendunud, et tegemist ei olnud lõksuga. “Koolinõukogu” oli ühe uue fanaatilise terrorismirühmituse koodnimi, mis tegeles treeninglaagrite organiseerimisega. Neil olid auahned kavatsused, kuid siiamaani veel ühtki tulemust. “Suhkur” oli koodnimi kõigele, millega Tsernyakov neil päevil kaubitses. Koodnimi oli hädavajalik maailmas, kus jälitustegevusest oli saanud omaette kunstiliik. Siiani ei olnud keegi suutnud teda milleski süüdistada, ning ta tahtis, et see nii ka jääks.

      “Nad