.

mõtles veidi aega, enne kui vastas. „Kas ma tohin küsida, kuidas sinu ja Lola teed täpselt ristusid?”

      Zoe rääkis talle juhtunust ega jätnud seekord midagi välja, erinevalt jutuajamisest Buddy Barbarinoga. Ricki esimene reaktsioon oli kohkumus, ent mida veidramaks lugu muutus, seda rohkem märkas naine tema silmis umbusaldust.

      „Näita mulle seda visandit,” palus mees, kui naine oli lõpetanud.

      Zoe võttis käekotist joonistuse ja ulatas talle.

      Rick uuris seda tükk aega. „See võib olla Lola. Aga ma ei annaks selle eest pead.”

      „Buddy Barbarino ütles, et see on Lola.”

      „Buddy Barbarino ei suuda oma küünarnukki tagumikust eristada.”

      „Kas ta ei meeldi sulle?”

      „Ta on üks lurjus.”

      „Miks Lola ta siis oma agendiks võttis?”

      „Buddy aitas aastate eest Lolale jalad alla ja Lola jäi talle truuks ning tema suhtes heldekäeliseks.”

      „Kas ta andis Barbarinole raha?”

      „Aeg-ajalt. Hoolimata väitest, et ta on üks linna kuumimaid agente, pole Buddy kuigi edukas. Kui oled teda näinud, siis tead miks.”

      „Aga sa pole veel öelnud, miks Lola loobus Blue Moonis töötamisest.”

      „Ta oli rutiinist ja oma töötundidest väsinud. Ta tahtis mõneks ajaks ära sõita ja näiteks Vaikse ookeani lõunaossa kuhugi eksootilisse paika reisida. Ta tõi mulle koguni paar reisivoldikut näha: Sydney, Uus-Kaledoonia, Tahiti.”

      „Kas ta kavatses lähiajal minema sõita?”

      „Jah, mulle jäi selline mulje.”

      „Kas see ei tundu kuidagi ootamatu? See tähendab, ühel hetkel on ta edukas lauljatar ja järgmisel momendil tahab maailma teise otsa lennata.”

      „Ta rääkis sellest reisist juba ammu. Arvan, et see päev jõudis lihtsalt viimaks kätte.”

      „Ja nüüd on ta surnud.”

      „Sa ei tea seda kindlalt. Mõne inimese pulssi on võimatu tunda. Kui sa pole just arst või väljaõppinud…”

      „Ma ei vaja meditsiinialast haridust mõistmaks, et naine, keda ma nägin ja katsusin, oli surnud. Ainuke mööndus, mida oleksin võinud tol hetkel teha, oli see, et ta suri loomulikul teel. Aga et tema keha järsku kadus, muudab asja. Ta mõrvati, Rick. Ja see, kes ta tappis, viis tema laiba minema, kui ma läksin abi kutsuma.”

      Mees jõllitas teda veidi aega. „Ja mida sa minust täpsemalt tahad?”

      „Räägi mulle kõik, mida sa Lola Malone’ist tead. Kus ta elab, mis on tema sugulaste ja sõprade nimed ning aadressid? Kas ta oli abielus? Oli tal poiss-sõpra?”

      Ent Rick raputas juba pead. „Ma ei või seda teha.”

      „Miks mitte?”

      „Sellepärast et mu töötajate eraelu on nende isiklik asi.”

      „Kas sa ei tahagi teada, mis temaga juhtus?”

      „Mitte enne, kui olen kindel, et midagi tõepoolest juhtus.”

      Rick oli niisama raske iseloomuga, kui Zoe mäletas. „Kas lubad mul vähemalt sinu töötajatega rääkida?”

      „Ei.”

      Zoe tundis, kuidas põsed hakkavad õhetama. „Miks ma ei tohi Lola töökaaslastega rääkida?”

      „Ma ei taha oma alluvaid ärritada ja klubi tööd häirida. Ja veel vähem tahan, et leviksid kuulujutud minu lauljatari tapmisest. Seda sorti uudised võivad ärile põntsu panna.”

      See oli kahe päeva jooksul juba teine kord, kui Zoe säärast kommentaari kuulis. „Ja sellepärast sa ei aitagi mind? Sellepärast et su äri võib kannatada?”

      „Seda ma ei öelnud…”

      „Asi on alati klubis olnud, eks ole, Rick? Blue Moon on alati esikohal, mis ka ei juhtuks.”

      „Näen, et oled endiselt kangekaelne. Keeldud kellegi teise seisukohti tunnistamast. Sinu valitud tee peab alati olema ainuõige.”

      Zoe kargas püsti ja ajas oma tviidpükstele veidi jooki. „See pole sugugi tõsi!”

      Rick napsas tagataskust taskuräti ja ulatas naisele.

      Zoe võttis pakutu vastu ja asus joogiplekki kuivatama.

      „Tead mis,” jätkas Rick leebemalt. „Oota mõni päev. Niipalju ma Lolat tunnen, et kui ta läks tõepoolest reisile, siis hakkab temalt tosinate kaupa postkaarte laekuma. Aga kui ta ongi kaduma läinud, siis teatab keegi sellest kindlasti politseisse.”

      „Aga kui seda ei tehta? Võib-olla ei huvita see kedagi?”

      „Mind huvitab. Ootan paar päeva ja siis räägin tema uksehoidjaga. Ta tunneb mind.”

      „Paari päevaga on mõrtsuka jäljed haihtunud.”

      Rick muigas. „Kõlab täpselt Kitty Floydi moodi.”

      Mees ei võtnud Zoed sugugi tõsisemalt kui politseiametnikud Curtis ja Barnes. Zoe poetas taskuräti lauale. „Näen, et raiskan siin ainult aega.” Kui Rick tahtis ümber kohvilaua kõndida, tõstis Zoe käe. „Ära näe minu väljasaatmisega vaeva. Ma tunnen teed.”

      „No kuule, Zoe, ära lahku siit vihasena.”

      „See poleks esimene kord.”

      Naine oli juba ukse juures ja käsi lingil, kui mees hüüdis: „Hei, Punapea!”

      Zoe pidanuks lihtsalt edasi kõndima, kuid mingisugune seletamatu ja ohjeldamatu jõud sundis teda ümber pöörama.

      „Sa meeldid mulle lahtiste juustega rohkem.”

      Kuues peatükk

      „Ta pole raasugi muutunud, eks ole?” Lenny vaatas, kuidas Zoe klubist välja marsib. „Ta on ikka veel kust ja äädikat täis.”

      Rick vaikis ja vahtis lahkuva naise selga. Zoe oli üks vähestest naistest, kes nägi lahkudes välja niisama hea kui saabudes.

      Lennyl oli õigus. Zoe polnud muutunud. Tal oli endiselt tuline temperament ja kõva pea. Kui ta oli midagi pähe võtnud, ükskõik kas head või halba, siis ei loobunud ta sellest enne, kui asja kõik tahud olid läbi valgustatud. Mis puutus naise välimusse, siis oli ta vapustav isegi selle range patsiga, mis tema seljal rippus. Vähemalt polnud ta juuksevärvi muutnud. Rick oli kuulnud, et mõni naine teeb pärast lahutust sääraseid tükke. Nad kas lõikasid juuksed maha või võõpasid need mingisuguse halastamatu tooniga üle. Zoe polnud kumbagi teinud ja Rickil oli selle üle hea meel. Ta armastas naise loomulikke kastanpruune juukseid, mis moodustasid tema kahvatu ja tedretähnilise näonahaga terava kontrasti. Kui palju kordi oli ta käed selle rikkaliku ja kähara laka sisse torganud? Või kõiki neid tedretähti ükshaaval suudelnud? Või kuulanud Zoe seksikalt kähedat häält sosistamas: „Tee veel.”

      „Kindlasti heitis ta sulle paraja lingu, et nii ootamatult välja ilmus.”

      Rick oli baarileti taga seisva Lenny peaaegu unustanud. „Mis tuletab mulle meelde,” nentis ta, „et sa oleksid võinud mind ette hoiatada.”

      „No kuule, boss. Nii poleks sugugi lõbus olnud.”

      „Olen kindel, et sa nautisid sellest iga hetke.”

      „Tunnistan, et oli üpris meeldiv teda siin kohata nagu vanadel aegadel, justkui polekski ta vahepeal lahkunud. Naljakas, eks ole? Kuidas mõni inimene suudab kohale oma jälje jätta. See lapsuke marsib kuus aastat hiljem sisse ja…”

      Ricki taluvuse piir oli katkenud. „Kas tõesti, Lenny?”

      Baarmen kihistas naerda. „Vabandust. Ma ei tahtnud vanu haavu lahti kiskuda.”

      „Sa ei teinudki seda.”

      „Kui