Nüüd sa sured. Christiane Heggan

kõik, kes nende ümber olid, rõõmustasid nende õnne üle, kuid oli ka kõhklejaid. Suurim neist oli Zoe ema. Catherine Foster tundis oma tugeva tahtega kahekümne viie aastast tütart liiga hästi, et säärase õndsuse kestvusesse uskuda. Ta möönis, et Zoest kuus aastat vanem Rick on hea inimene, hoolitsev, aus ja töökas. Ent lisaks kõikidele voorustele ja kõrgele haritusele olid mehel vanamoelised väärtushinnangud, mis pidid tema arvates varem või hiljem Zoe vaba hingega vastuollu minema.

      Ja ei läinudki palju aega, kuni tema hirmud osutusid tõeks. Rick ei taibanud, miks Zoe peab töötama, kui tal on abikaasa, kes tema eest hoolitseb, ja oli palunud, et Zoe veedaks rohkem aega klubis, kus mees oli hakanud juba olulisi muutusi sisse viima. Ja ehkki Zoele meeldis Blue Moon väga, kartis ta, et pidevalt abikaasaga koos töötamine hakkab nende suhet kahjustama.

      Neil oli muidki kokkupõrkeid, mille käigus Zoe oli süüdistanud Ricki, et mees püüab juhtida nende abielu nii, nagu juhatab ööklubi. Mees vastas omalt poolt, et Zoe on kangekaelne, lapsik ja isekas. Kaks aastat pärast ühteheitmist otsustati abielule kriips alla tõmmata.

      Zoe oli oodanud terve aasta, enne kui hakkas uuesti kohtingutel käima. Ta oli kohanud ohtralt põnevaid mehi, kuid kellelgi neist polnud Ricki karismaatilisust, siirust ega oskust teda naerma ajada, kui ta seda kõige vähem ootas.

      Ja siin ta nüüd seisis, Blue Mooni mattklaasiga ukse taga teisel pool tänavat, süda ülikiiresti tagumas, kurk kuivanud ja peopesad niisked. Ta püüdis rahuneda ja tuletas endale meelde, et on siin Lola Malone’i asjus, mitte sellepärast, et teda oli haaranud ootamatu igatsus endise abikaasa järele.

      Kui Zoe oli seljataguselt aknaklaasilt oma peegelpilti vaadanud, ajas ta õlad kangeks, ületas kindla sammuga tänava ja suundus tuttava ukse poole.

      Viies peatükk

      Klubi oli ikka samasugune, pehmelt öeldes väike ja elegantne. Siinne mahe valgus, mahagonlauad ja kõvast puidust tantsupõrand meenutasid õhtusöögiklubisid, mis said kuulsaks kuiva seaduse ajastul, kui ööklubisid olid vallutanud Bugsy Siegeli ja Al Capone taolised mehed. Skeptikud olid ennustanud, et Simon Vaughni kindla käeta variseb Blue Moon kokku nagu kaardipakk. Rick oli kõikidele tõestanud, et nad eksivad.

      Kell oli veidi üle kuue ja õhtuse rahvasumma jaoks oli aeg varajane, kuid Ricki vana semu, mereväelasest baarmeniks hakanud Lenny seisis juba leti taga ning poleeris klaase. Möödunud kuus aastat olid tema keskkohale mõne kilo lisanud ja juuksed tinahalliks muutnud, kuid nägu oli endiselt tuttav ja esimene asi, mida läheneja märkas, oli praegugi tema murtud ninaluu, mis oli mälestus mere- ja õhuväelaste vahel peetud poksimatšist.

      „Sul jäi üks koht poleerimata,” nipsas Zoe ja astus läikiva baarileti juurde.

      Mees pööras ümber ja tema näole ilmus tohutu äratundmisrõõm. „Zoe. Püha müristus!” Ta viskas rätiku õlale ja sööstis ümber baarileti. Enne kui naine jõudis hinge tõmmata, oli Lenny oma tugevad käed tema ümber mähkinud ja kinkis talle oma kuulsa karukallistuse. „See oled tõesti sina.”

      „Täies hiilguses.” Zoe kõkutas naerda. „Õigemini see, mis minust on järele jäänud.”

      Baarmen puhkes naerma ja laskis ta lahti. „Ma ei suuda sinu juuresolekul end kuidagi talitseda.” Pärast pikka ja hindavat pilku lisas ta: „Kuidas läheb, nukuke?”

      „Ei saa kurta. Sa näed hea välja, Lenny. Nägus nagu ikka.”

      „Ja sina keeldud ikka veel minuga abiellumast.”

      Nüüd oli Zoe kord naerda. Nendevaheline kerge aasimine oli teda aastate eest pidevalt lõbustanud. Ta piilus ringi. „Klubi näeb hea välja.”

      „Sinuta pole miski endine.”

      Zoe ei vaevunud mehe märkusele vastama, vaid kiikas klubi tagaossa, kus lühike koridor viis Ricki kabinetti ja laoruumidesse. „Kas boss on kohal?”

      „Just saabus.”

      Zoe patsutas Lenny kätt. „Ära hakka minu tulekust teatama. Üllatan teda.”

      „Kas sulle meeldivad endiselt „Lohakad Joed”?” küsis baarmen, kui naine eemaldus.

      Zoele meenusid kokteilid, mis koosnesid kolme liiki alkoholist ja puuviljamahlast, ning ta naeratas. „Ainult siis, kui neid serveeritakse klaasis.”

      Lenny muigas. „Toon sulle ühe.”

      Ukse taga, millel seisis silt „R. Vaughn”, tõmbas Zoe sügavalt hinge ja koputas. Rick, kes oletas arvatavasti, et tulija on Lenny, vastas küsimusega: „Mis ajast sina koputad?”

      Zoe avas ukse ja tardus paigale, kui Ricki lai, laua kohale kummardunud selg tema teadvuse võpatama pani. Mehel olid täpselt samasugused helepruunid juuksed nagu vanasti, mis olid küllalt pikad, et otstest kaelale käharduda. Zoe oli seda paha poisi soenguks nimetanud. Kui tema pilk üle mehe keha libises, ei suutnud ta naeratust tagasi hoida. Mitte keegi ei kandnud smokingit nii nagu Rick Vaughn.

      „Tere, Rick.”

      Mees pööras ümber ja ehkki ta suutis küllaltki hästi tundeid vaos hoida, märkas Zoe tema helesinistes mandlisilmades siiski üllatust. Temagi hoidis end vaos, uudistas mehe tugevat lõuga, kindlat pilku ja selgepiirilist suud.

      „Zoe.” Rick köhatas kurgu puhtaks ja tahtis midagi öelda, ent lõi käega. Seejärel astus ta lähemale ja embas tulijat. „Mäherdune meeldiv üllatus!”

      Ta ei lasknud naisest täielikult lahti, vaid hoidis teda käsivarte kaugusel. „Edu sobib sulle, Punapea,” kutsus ta naist ammu antud hüüdnime pidi. „Sa näed vapustav välja.”

      „Tänan.”

      „Kui palju aega on sellest möödunud?”

      Just nagu ta ei teaks. „Viis aastat?” pakkus Zoe, et teda proovile panna.

      „Oled alati kehv arvutaja olnud. Kuus.” Rick pigistas veel kord tema käsivarsi ja laskis ta lahti. „Igatsesin sind.”

      „Aga jäid elama.”

      „Ja sinust on saanud olmenimi.”

      „Kas just päris, aga tänan, et nii ütlesid. Kas sa loed mu koomiksit?”

      „Seitse päeva nädalas. Olen suur Kitty Floydi fänn. Võib-olla on asi selles, et ta meenutab mulle sind.”

      Rick oli viimase ööpäeva jooksul juba teine inimene, kes talle seda ütles. „Kas tõesti? Kuidas nii?”

      „Noh, vaatame.” Mehe mandlisilmad lõid särama. „Ta on tark, julge, ilus ja särtsakas.”

      Zoe puhkes naerma. „Ja sina oled endiselt meelitaja, nagu ma näen.”

      „Sind on lihtne meelitada.” Rick piilus tema selja taha. „Sa kannad nüüd juukseid patsis?” Ta oskas märgata pisiasju, mis jäid teistel meestel kahe silma vahele.

      Zoe tõmbas käega üle tihedalt punutud palmiku. „Tahtsin midagi uut proovida.”

      Mees ei öelnud, kas talle meeldib uus soeng või mitte, vaid põimis käe ümber naise piha ja talutas ta mugavate siniste tugitoolide juurde, kust avanes vaade East 72. tänavale. „Kas pakun sulle midagi?”

      „Lenny toob mulle „Lohaka Joe”.”

      „Suurepärane.”

      „Kindlasti tahad teada, miks ma siin olen.”

      Rick istus Zoe vastastoolile. „Said viimaks aru, et ei suuda minuta elada?”

      Naine puhkes naerma. „Oi, Rick!”

      „Vabandust, mul oli kiusatus seda öelda. Jah,” jätkas mees tõsisemalt. „Tahaksin teada küll.”

      Uksele koputati ja tuppa astus Lenny, ühes käes varrega kokteiliklaasis punane jook ning teises kolme oliiviga martiini. Zoe teadis, et Lenny ootab niikaua, kuni ta on oma jooki maitsnud, rüüpas ühe sõõmu ja noogutas heakskiitvalt. „Keegi ei tee seda paremini. Aitäh, Lenny.”

      Kui nad olid jälle kahekesi jäänud, asus Zoe viivitamatult oma külaskäigu