Nüüd sa sured. Christiane Heggan

küsis ta, kui liini teisest otsast kostis laisk „Buddy siin.”

      „Mina olen Zoe Foster. Nagu ma aru saan, siis tunnete te minu joonistatud pildil olevat naist?”

      „Jah, tema nimi on Lola Malone. Ma olen tema agent.”

      Lola Malone. Miks see nimi nii tuttav oli? „Kas ta on näitleja?”

      „Ööklubilaulja.”

      „Ah nii.” Zoe püüdis ikka veel nime ja nägu kokku panna.

      „Milles asi?” tahtis Buddy Barbarino teada. „Miks on Lola pilt New York Heraldi esilehel?”

      Ja äkki Zoele meenus! Umbes nädala eest oli Heraldi argipäevane telefonioperaator Sylvia ulatanud Zoele terve paki telefoniteateid. Üks neist oli Lola Malone’ilt. Et naine polnud konkreetset teadet jätnud, siis polnud Zoe vaevunud sellele ega kahele järgmisele kõnele vastama.

      „Arvan, et peaksime rääkima, härra Barbarino,” ütles ta, jättes mehe küsimusele vastamata. „Kus me võiksime kohtuda?”

      „Noh, las ma mõtlen. Lõpetasin äsja 7. avenüül asjaajamise ja ma pole terve päeva jooksul midagi hamba alla saanud. Mõtlesin Carnegie delikatessirestoranis midagi näksida. Kas kohtume seal? Mul on roheline jakk seljas.”

      „Hakkan kohe tulema.”

      Neljas peatükk

      55. tänava ja 7. avenüü nurgal asuv Carnegie delikatessirestoran oli ehtne koššeristiilis söögikoht, kus serveeriti hiiglaslike portsjonite kaupa klassikalisi hõrgutisi, millele olid antud kuulsuste nimed.

      Zoe märkas erilise vaevata, et Buddy Barbarino istub üksi tagumises nurgalauas. Tegemist oli kiilaneva pealaega laiaõlgse mehega, kellel olid pehmed kititaolised näojooned ja kui otsustada kriiskavrohelise ruudulise pintsaku järgi, mida mees oli maininud, siis kohutav maitse riiete suhtes.

      Ta tegeles juba hiigelsuure võileivaga, kui Zoe nurgalauale lähenes. „Härra Barbarino?”

      Sööja takseeris tulijat pealaest jalatallani, kuid ei tõusnud püsti ega pakkunud tervituseks kätt. „Kutsuge mind Buddyks.” Ta jätkas mälumist. „Teie olete vist Zoe.” Mees viipas tooli poole, mis seisis teisel pool lauda. „Võileiba soovite? Mina tellisin keelt, soolaliha ja Šveitsi juustu Vene kastmega.” Osa kastmest nõrgus tema näppudele, kuid selle asemel et neid salvrätti pühkida, limpsis ta need ükshaaval puhtaks. „Nad nimetavad seda siin „Keel mälestuse eest”.” Buddy puhkes naerma. „Mõistate?”

      Roa nimi oli tuletatud Bob Hope’i tuntud laulust „Aitäh mälestuse eest”. Zoel polnud aimugi, kas kuulus koomik oli sellesse restorani jalgagi tõstnud, aga kui otsustada kuulsuste autogrammidega fotode järgi, mis seintel rippusid, siis arvatavasti oli.

      Kui Buddy lükkas menüü Zoe poole, raputas naine pead. „Tänan, ma ei soovi midagi.”

      „Te ei kujuta ette, millest ilma jääte.” Buddy tõstis pilgu ja haukas järgmise suutäie. „Kas teile on kunagi öeldud, et sellise näolapiga nagu teil peaks kogu aeg kaamerate ees viibima?”

      Zoe tundis, kuidas agent talle vastumeelseks muutub. Tegemist oli seda sorti mehega, kes andis newyorklastele halva kuulsuse, kuid mitte üksnes maitsetu jaki ja häbematu käitumisega, vaid sellepärast et temas oli midagi räpast, mis Zoe silmapilkselt valvsaks sundis. „Ei. Ja kui kavatsesite mulle öelda, et võiksite minust staari teha, siis unustage see ära.”

      „Kahju. Tedretähnid on moes. Ja punased juuksed samuti. Kui palju te kaalute? Umbes viiskümmend kilo?” Ilmselt tabas mees Zoe heitunud pilgu, sest ta jäi viimaks vait ja asus uuesti võileiva kallale. „Rääkige mulle Lolast,” kohmas ta täis suuga.

      Nende laua juurde tuli ettekandja ja Zoe tellis pudelitäie mineraalvett. Neiu kergitas kulmu. „Ja ongi kõik?”

      „Jah, ongi kõik.” Zoe, kes ei jõudnud oodata, millal kohtumine lõpeb, jutustas Barbarinole, kuidas oli tema kliendi leidnud, kuid jättis mainimata Lola Malone’i kolm telefonikõnet Heraldisse.

      Mehe töntsakale näole ilmus silmapilkselt jahmatus. Ta lõpetas koguni mälumise ja pani võileivajäägid käest. Pärast pikka vaikust, mida Zoe viisakusest ei katkestanud, piiksatas agent viimaks: „Te teete nalja, eks ole?”

      „Ei tee.”

      „Aga te ütlesite, et võmmid ei usu teid.”

      „Nemad ei usu mind sellepärast, et nad töötavad faktide, asitõendite ja pealtnägijatega, mida ma ei saanud kahjuks pakkuda. Aga ma tean kindlalt, mida nägin, ja jään endale kindlaks.”

      „Lola elab äärelinnas. Mida ta peaks säärasel kellaajal East Village’is tegema?”

      „Lootsin, et võib-olla oskate teie öelda.”

      Buddy raputas pead. „Pole aimugi. Minu ja Lola asjaajamised toimuvad telefoni teel ja nüüd, kui tal on püsiv esinemispaik, kuulen temast harva.” Ta turtsatas pahaselt. „Naised. Kõik on ühesugused. Kui nad sind vajavad, siis on nad sul kannul. Aga kui ei vaja, siis koheldakse sind nagu kõntsa.”

      „Ja kus tema esinemispaik asub?”

      „Ühes neist upsakatest ööklubidest, mille sissepääs maksab külastajale jala ja käe. Võib-olla olete sellest kuulnud – Blue Moon?”

      Zoe surus end vastu tooli seljatuge ja püüdis ennast näoilmega mitte reeta. Peaaegu kõik newyorklased olid sellest kõrgklassi ööklubist kuulnud, Zoe isegi rohkem kui teised. Paari aasta vältel oli ta veetnud seal kogu vaba aja ning seda heal põhjusel.

      Blue Mooni omanik polnud keegi muu kui tema endine abikaasa Rick Vaughn.

      Viimasest korrast, kui Zoe oli suvatsenud Blue Mooni lähedusse sattuda, oli möödunud vähemalt neli aastat. Piisas hoone nägemisest, kui ta sellest aeg-ajalt mööda sõitis, et ta mälestustesse upuks. Osa neist olid head, teised mitte, kuid igal juhul üritas ta kõiki neid unustada.

      Ja miks oli ta nüüd siin, Lexingtoni avenüül, kus plüüsist ööklubi asus, mõtted jälle Rick Vaughnile koondunud? Olnuks vale väita, et ta polnud nende kuue aasta tagusest lahutusest saadik kordagi eksabikaasale mõelnud. Polnud võimalik olla kellegagi kirglikus suhtes, põrutada temaga kuu aja pärast Vegasesse ja seejärel elada kaks kõige rõõmsamat, ahvatlusterohkemat ning masendavamat aastat oma elust, ilma et sellest kogemusest oleks jälgegi jäänud.

      Seega oli ta tõepoolest möödunud kuue aasta jooksul vahetevahel Rickile mõelnud. Arvatavasti koguni rohkem kui oleks pidanud, kui arvestada seda, et nad polnud lahutusest saadik kohtunud. See mees on nagu sõltuvust tekitav aine, oli Zoe kunagi Lizzyle poetanud. Harjumus, millest soovid vabaneda, kuid ei suuda.

      Nad olid kohtunud ühise tuttava sünnipäevapeol. Pikka ja kohutavalt nägusat meest oli ümbritsenud pool tosinat naist, kui sünnipäevalaps Roseanne oli Zoe käest haaranud ja ta teiste sekka talutanud. „Rick, ma tahaksin sulle kedagi tutvustada.”

      Kuus vaenulikku silmapaari oli Zoe poole pöördunud, kuid Rick Vaughn naeratas ja surus tema kätt, kuni Roseanne neid tutvustas. Nad olid veetnud terve ülejäänud õhtu koos, rääkinud oma karjääridest – Zoe lasteraamatute illustreerimisest ja Rick oma kadunud venna ööklubi ülevõtmisest.

      „Ma ei tea siiamaani, miks ta selle minule jättis,” tunnistas Rick ausalt. „Olin Simoni surma ajal mereväes ja kavandasin sõjaväelase karjääri. Aga nüüd juhatan ööklubi ja koguni naudin seda. Mine võta kinni.”

      Mehe sarm ja siiras huvi Zoe kunstiande vastu olid naise ära võlunud. Kui Rick järgmisel pärastlõunal helistas, oli Zoe juba hullumas, kõndis korteris edasi-tagasi ning püüdis telefoni mõttejõul helisema sundida.

      Mees kutsus ta ratsutama Connecticuti, kus tal oli järveäärne maja. Nad armatsesid selsamal õhtul, kuid mitte Nat King Cole’i muusika saatel kamina ees, nagu võinuks arvata, vaid hobusetallis, kus kirg oli nad ootamatult jalust niitnud.

      Just Ricki ebaharilik ja impulsiivne iseloom oligi Zoele armsaks saanud. Tegemist oli mehega, kes oskas ootamatu