Sügistrummid. Diana Gabaldon

siin ka külmetus- ja muude kergemate haiguste eest. Verejanulised mikroobid evolutsioneeruvad koos inimesega ja on tundlikud oma peremeesorganismide kõige peenemate keemiliste signaalide suhtes. Tulles teisest ajastust, ei olnud mu signaalid enam täpselt need, ja järelikult ei pidanud satikad mind enam oma saakloomaks.

      „Aga võib-olla on Ianil õigus ja ma lihtsalt haisen koledasti,” ütlesin valjusti. Kastsin sõrmed vette ja raputasin veetilku kivil puhkava kiili peale, kellest polnud värve neelava hämaruse käes näha rohkem kui läbipaistev vari.

      Lootsin, et Jamie teeb kiiresti. Olin päevade kaupa tema kõrval pukis istunud, jälginud ta vaevumärgatavaid liigutusi hobuseid juhtides, näinud valguse mängu ta näol, kui ta rääkis või naeratas, ja sellest piisas, et panna mu peopesi kihelema suurest soovist teda puudutada. Me ei olnud mitu päeva seksinud, sest Charlestoni jõudmisega oli kiire ja teiseks segas mind teadmine, et kuuldekaugusel on tosinkond meest.

      Mu keha silitas soe tuulehoog ja ihukarvad tõusid selle puudutusest püsti. Nüüd ei ole kiiret ja keegi ei kuule. Lükkasin käega üle pehme kõhu ja veel pehmema naha reite sisekülgedel, kus veri pulseeris ühes taktis südamega. Tegin peo kausiks ja tundsin painava iha paisunud ning niisket valu.

      Sulgesin silmad ja hõõrusin end kergelt, nautides tugevnevat seksinälga.

      „Ja kus sina oled, Jamie Fraser?” pomisesin ma.

      „Siin,” kõlas kähe vastus.

      Lõin silmad ehmunult lahti. Ta seisis jões, must kuue jala kaugusel, poolde reide ulatuvas vees, meheriist kahvatult kumava keha taustal mustav ja kange. Juuksed rippusid lahtiselt õlgadel, raamistades helevalget nägu, pilkumatuis silmis ainitine pilk nagu meie hunt-koeral. Ülim metsikus, ülim liikumatus.

      Siis ta liigahtas ja hakkas minu poole tulema, olles endiselt süvenenud, kuid mitte enam liikumatu. Mind puudutades olid ta reied külmad nagu jõevesi, kuid soojenesid mõne hetkega ja läksid kuumaks. Kõik kohad mu kehal, mis tundsid tema paitust, hakkasid higistama ja kuuma niiskuse laine voogas taas läbi mu rindade, muutes nad tema tugeva rinna vastas ümmargusteks ja kleepuvateks.

      Siis jõudis ta suu minu omani ja ma sulasin – peaaegu sõna otseses mõttes – temasse. Ma ei hoolinud palavusest, mind ei huvitanud, kas niiskus mu nahal on minu või tema higi. Isegi putukaparved kaotasid tähtsuse. Kergitasin puusi ja ta sisenes minusse, libeda ja kõvana, ning tema viimnegi jahedusevari haihtus mu palavuses, nagu oleks külm mõõgatera torgatud kuuma vere sisse.

      Mu käed liuglesid üle ta seljakumerusi katva niiskuskihi, mu rinnad värisesid ta rinna vastas ja nende vahelt nõrisev nire õlitas kõhu ja reite hõõrdekohti.

      „Issand, su suu on libe ja soolane nagu vitt,” pomises ta ja ajas keele välja, et maitsta soolaterakesi mu näol ning kortsukesi meelekohtades ja silmalaugudel.

      Vaevalt tajusin kõva kivi enda all. Päeva jooksul kogunenud soojus kerkis sealt läbi minu, kare kivipind kraapis mu selga ja tuharaid, kuid ma ei pannud seda tähele.

      „Ma ei suuda oodata,” ütles ta hingetult mulle kõrva.

      „Pole vajagi,” vastasin ma ja klammerdasin jalad kõvasti ta puusade ümber, nii et kaks ihu kiires lõppmängus üheks said.

      „Olen kuulnud kire kätte sulamisest,” ütlesin kergelt hingeldades, „aga see siin on hoopis hull.”

      Ta tõstis pea mu rinnalt ja kui ta põsk lahti tuli, kostis vaikne kleepuv lupsatus. Jamie hakkas naerma ja keeras end aeglaselt küljele.

      „Jumal, kui palav!” ütles ta. Ta heitis higist niisked juuksed laubalt ja hingas välja, rind pingutusest alles lainetamas. „Kuidas inimesed niisuguse kuumaga seda üldse teevad?”

      „Sama moodi nagu meie,” tähendasin ma. Ka mina hingeldasin.

      „Ei ole võimalik,” teatas Jamie veendunult. „Vähemalt mitte kogu aeg. Nad sureksid ära.”

      „No võib-olla nad teevad seda aeglasemalt,” ütlesin. „Või vee all. Või ootavad kuni sügiseni.”

      „Sügiseni?” kordas ta. „ Ma vist siiski ei tahaks elada lõunas. Kas Bostonis on palav?”

      „Praegusel aastaajal küll,” kinnitasin talle. „Ja hullupööra külm talvel. Olen kindel, et sa harjud selle kuumaga ära. Ja putukatega.”

      Ta pühkis õlalt eksinud sääse ja pööras pilgu minult jõele.

      „Võib-olla,” ütles ta, „ja võib-olla ka mitte, aga praegu …” Ta võttis mu ümbert kõvasti kinni ja veeretas ennast. Lendasime graatsiliselt veereva palgi kolina saatel üle kiviserva ja kukkusime vette.

      Lamasime, niisked ja jahedad, teineteist vaevalt puudutades kivil ja lasime viimastel veepiiskadel ihult aurata. Jõe teise kalda ääres poetasid pajud oma lehti vette, nende võrad mustasid loojuva kuu taustal. Pajude taga laius aaker aakri ja miil miili järel puutumatut metsa ning tsivilisatsioon ei kujutanud endast enamat kui kitsast platsdarmi rannikul.

      Jamie nägi, kuhu ma vaatan, ja aimas mu mõtted ära.

      „See on vist tüki teistmoodi kui siis, kui sa viimati teda nägid, kas nii?” küsis ta pealiigutusega lehise pimeduse poole osutades.

      „Päris hea tüki,” vastasin ta kätt võttes ja pöidlaga hajameelselt tema sõrmenukke silitades. „Siis on teed sillutatud; mitte kividega, vaid need on kaetud kõva ja sileda materjaliga, mille muuseas leiutas šotlane nimega MacAdam.”

      Ta mühatas muiates.

      „Nii et siis on ka Ameerikas šotlasi? See on hea.”

      Ignoreerisin teda ja jätkasin, vahtides värelevaid varje, nagu manaksin silme ette kõiki neid õitsvaid linnu, mis kunagi siia kerkivad.

      „Siis on Ameerikas hästi palju inimesi. Kogu maa asustatakse, siit kuni läänerannikuni välja, kus asub selline koht nagu Kalifornia. Aga praegu …” – soojast ja niiskest õhust hoolimata läbis mind kerge värin – „… pole seal muud kui kolm tuhat miili kõnnumaad. Seal ei ole mitte midagi.”

      „No neh, kui mitte arvestada tuhandeid verejanulisi metslasi,” lausus Jamie kainelt. „Ja sekka mõnd sama verejanulist metslooma.”

      „Nojah,” nõustusin ma, „küllap see on nii.” Mõte neile häiris mind; olin muidugi mingil ebamäärasel akadeemilisel viisil teadlik, et metsades elavad indiaanlased ja teised metsaelanikud, kuid nüüd asendus see üldteadmine märksa konkreetsema arusaamaga, et me võime väga vabalt – ja ootamatult – mõne sellise metsaelanikuga silmast silma kohtuda.

      „Mis neist saab? Ma mõtlen indiaanlastest?” küsis Jamie uudishimulikult, piiludes koos minuga pimedusse, nagu püüaks varjude vahelt tulevikku ära aimata. „Nad saavad lüüa ja tõrjutakse tagasi, eks?”

      Jälle jooksis minust läbi kerge külmavärin ja mu varbad tõmbusid konksu.

      „Jah, nii see läheb,” ütlesin. „Paljud tapetakse. Paljud võetakse vangi, pannakse trellide taha.”