Sügistrummid. Diana Gabaldon

merre. Mõned mu kaaslased heidavad seal nädala jooksul ankrusse; kui te saaksite mulle jätta natuke provianti, võiksin neid suhteliselt ohutult seal oodata, ja teie saaksite teekonda jätkata ilma minu kohaloleku needuseta.”

      „Kaaslased? Te mõtlete – mereröövlid?” Iani hääles kõlas hirmunoot. Olles piraatide poolt Šotimaalt röövitud, ei omistanud ta neile mingeid romantilisi omadusi, nagu viieteistkümneaastased tavaliselt.

      „See sõltub vaatevinklist, poja,” kostis Bonnet muiates. „Mõlema Carolina kubernerid nimetaksid neid kindlasti nii; Wilmingtoni ja Charlestoni kaupmehed aga hoopis teisiti.”

      Jamie turtsatas. „Salakaubavedajad, neh? Ja millega need teie kaaslased siis ka kauplevad?”

      „Kõigega, mis on ülevedamise riski väärt.” Lõbus noot ei olnud Bonneti häälest kadunud, kuid nüüd vürtsitas seda künism. „Kas kavatsete oma abi eest mingit tasu küsida? Seda annaks korraldada.”

      „Ei kavatse,” vastas Jamie külmalt. „Ma päästsin teid Gavin Hayesi pärast, ja iseenda pärast. Sellise teene eest ma tasu ei küsi.”

      „Ma ei tahtnud teid solvata, söör.” Bonnet kummardas kergelt meie suunas.

      „Ei mõistnudki nii,” vastas Jamie lühidalt. Ta raputas valjad sirgu ja keeras kätt vahetades uuesti kokku.

      Vestlus suri selle väikese kokkupõrke järel välja, ehkki Bonnet jätkas sõitu meie taga põlvitades, piiludes üle mu õla pimedale teele. Kuid rohkem sõdureid välja ei ilmunud; mingit liikumist ei olnud, isegi mitte tuule kahinat lehtedes. Suveöö vaikust ei seganud miski peale mõne üksiku möödalendava öölinnu siutsatuse või öökulli huike.

      Hobusekapjade pehme rütmiline tümpsumine tolmus ja vankri kääksumine ning lõgin hakkasid mind unele uinutama. Püüdsin pead püsti hoida ja ees kõrguvate puude mustavaid varje jälgida, kuid tundsin ikka, kuidas ma Jamie najale vajun ja mu silmad kõigi pingutuste kiuste kinni vajuvad.

      Jamie pani valjad vasakusse kätte, võttis parema käega mul ümbert kinni ja tõmbas oma õla vastu. Nagu alati, tundsin teda puudutades ennast turvaliselt. Vajusin lõdvaks, põsk kõvasti vastu tema tolmust seržkuube, ja langesin otsekohe sellesse rahutusse unelusse, mille annavad kokku ülim kurnatus ja võimaluse puudumine pikali heita.

      Avasin korraks silmad ja nägin Duncan Innesi kõhetut kuju väsimatul mägilasesammul vankri kõrval astuvat, pea nagu mõttesse vajunult maas. Panin silmad jälle kinni ja kandusin uniellu, kus päevased mälupildid segunesid tärkavate unenägude fragmentidega. Nägin, kuidas kõrtsilaua all magab hiiglaslik skunks, kes ärgates ühineb „Tähelipu” lauluga, ja seejärel kõlkuvat poodut, kes tõstab oma jõnksleva pea ja irvitab, silmaaugud tühjad … Ärkasin selle peale, et Jamie mind õrnalt raputab.

      „Roni parem sinna taha ja heida pikali, inglismann,” ütles ta. „Sa tõmbled unes. Järgmisena kukud sa tee peale.”

      Nõustusin udusel pilgul ja ronisin kohmakalt üle istme vankrisse, vahetades kohad Bonnetiga, ning leidsin endale koha vankripõhjas noore Iani kägaras kogu kõrval.

      Vankris haises kopituse ja veel millegi hullema järele. Ian oli pea pannud rohmakalt raiutud poolikule hirverümbale, mis oli mässitud parkimata nahka. Rollo oli asja lahendanud paremini, tema karvane koon puhkas Iani kõhul. Mina võtsin pea alla nahast soolakoti. Sile nahk oli põse all kõva, kuid vähemalt ei haisenud.

      Vankri hüplevaid põhjalaudu ei saanud ka kujutlusvõimet pingutades mugavaks nimetada, ent kergendus, mida pakkus võimalus ennast välja sirutada, oli nii valdav, et ma raputamist ja hüppeid peaaegu ei märganudki. Keerasin ennast seljale ja vaatasin mõõtmatusse põhjapoolkera taevasse, mis oli vilkuvaid tähti tihedalt täis tipitud. Lumen Christi, mõtlesin ma, ja olles leidnud lohutust mõttest, et Gavin Hayes on taevatähtede valgel turvaliselt koduteel, jäin uuesti kohe magama.

      Ma ei osanud öelda, kui kaua ma sellesse uimastavasse palavuseja väsimusetekki mähituna magasin. Siis muutis vanker käiku ja ma kerkisin higist märjana aeglaselt teadvuse pealispinnale.

      Bonnet ja Jamie vestlesid vaiksel sundimatul häälel nagu äsjatutvunud inimesed, kes on esimese kohmetuse järel teineteisega pisut kohanenud.

      „Te ütlesite, et päästsite mind Gavin Hayesi – ja iseenda pärast,” lausus Bonnet parajasti. Ta kõneles tasa ja tema hääl oli vankrimürinas vaevalt kuulda. „Mida te sellega mõtlesite, söör, kui tohib küsida …?”

      Jamie ei vastanud kohe; jäin peaaegu magama, enne kui ta seda tegi, kuid lõpuks vastus siiski tuli, kandudes kehatult läbi sooja pimeda öö.

      „Te vist läinud öösi palju ei maganud, mis? Teades, mis järgmisel päeval tulemas on?”

      Bonnet kõhistas naerda, aga mitte väga lõbusalt.

      „Täpselt nii,” ütles ta. „Kahtlen, kas ma kunagi seda unustan.”

      „Mina ka mitte.” Jamie ütles hobustele midagi tasakesi gaeli keeles ja need aeglustasid sammu. „Olen ühe sellise öö üle elanud – teades, et kui saabub hommik, puuakse mind üles. Ja ometi jäin ma ellu tänu ühele inimesele, kes mu päästmiseks paljuga riskis.”

      „Või nii,” sõnas Bonnet vaikselt. „Nii et te olete asgina ageli, eks ole?”

      „Ah soo? Ja mida see peaks tähendama?”

      Puulehed kraapisid sahinal vastu vankrikülge ja vänge puudelõhn läks äkki tugevamaks. Midagi kerget puudutas mu nägu – ülalt langevad lehed. Hobused aeglustasid sammu ja vanker hakkas teistmoodi veerema, sest rattad olid jõudnud ebatasasele pinnale. Olime pööranud kitsale teele, mis viis Bonneti jõekese poole.

      „Asgina ageli on väljend, mida kasutavad punased metslased – tšerokiid mägedes; kuulsin seda ühe käest, kes oli mul teejuhiks. See tähendab „poolvaim” – keegi, kes peaks olema õigupoolest surnud, aga on mingil põhjusel siia ilma jäänud; näiteks naine, kes on paranenud surmahaigusest, vaenlase kätte sattunud, või siis ka vaenlaste käest põgenema pääsenud mees. Tšerokiid arvavad, et asgina ageli on ühe jalaga siinilmas, teise jalaga aga vaimude maailmas. Selline inimene saab vaimudega rääkida ja näha nannahiisid – väikest rahvast.”

      „Väike rahvas? Nagu meie haldjad?” küsis Jamie üllatunud häälega.

      „Midagi sinnakanti.” Bonnet sirutas ennast ja pukk kääksatas. „Indiaanlaste jutu järgi elavad nannahiid mägede sees ja tulevad sõja- ja hädaajal inimestele appi.”

      „Kas tõesti? Siis on see umbes nagu Šoti mägismaa juttudes – seal räägitakse vanarahvast.”

      „Tõepoolest.” Bonnet näis jutust lõbu tundvat. „No selle järgi, mis mina kuulnud olen, pole šoti mägilaste ja punanahkade vahel erilist vahet, kui kõnelda barbaarsest käitumisest.”

      „Jamajutt,” kostis Jamie üldsegi mitte solvunult. „Punanahad söövad vaenlaste südameid, nagu ma kuulnud olen. Mina eelistan sellele küll kausitäit head kaeraputru.”

      Bonnet tegi mingi häälitsuse, mille ta sealsamas alla surus.

      „Te olete mägilane? No siis ma pean küll ütlema, et barbari kohta olete te vägagi tsiviliseeritud, söör,” kinnitas ta Jamiele, tagasihoitud naer hääles võbelemas.

      „Olen teile teie lahke arvamuse eest üliväga tänulik,” vastas Jamie sama armastusväärselt.

      Meeste hääled hajusid rataste rütmilisse kääksumisse ja ma uinusin taas järge kuulmata.

*

      Kui kinni pidasime, rippus kuu madalal puude kohal. Mind äratas Iani kohmerdamine, kes ronis uniselt üle vankriserva, et aidata Jamiel hobuseid talitada. Ajasin pea püsti ja nägin saviste ning mudaste kallaste vahel voolavat laia jõge, mille sätendavmust pind kaldalähedastest kividest üle voolates hõbedaselt vilkus. Bonnet võis seda Uue Maailma asukale omase laia joonega ju ojaks nimetada, aga enamik paadiga liiklejaid oleks seda minu arvates täiesti korralikuks jõeks pidanud.

      Mehed liikusid pimedas edasi-tagasi,