Sügistrummid. Diana Gabaldon

kujutas Gavini haud endast tasast värske mulla nelinurka ümbritseva rohu hallikate toonide keskel.

      „Haua peal peab tema nimi olema,” teatas Jamie. Ta kriipis Gavini nime ja sünni- ning surma-aasta vaevarikkalt noaotsaga pehmesse liivakivitükki. Nühkisin tähesüvendeisse tõrviku küljest võetud tahma ja tulemuseks oli algeline, kuid loetav hauatähis, mille Ian kokkukorjatud väikese kivihunniku keskele sobitas. Selle väikese mälestusmärgi otsa seadis Jamie ettevaatlikult trahterist kaasa võetud küünlajupi.

      Seisime kõik natuke aega kohmetunult haua ümber, teadmata kuidas hüvasti jätta. Jamie ja Duncan seisid kõrvuti ning vaatasid maha. Cullodenist saadik oli neil olnud palju selliseid lõplikke jumalagajätte, kuigi sageli vähem tseremoniaalseid.

      Lõpuks noogutas Jamie Fergusele, kes võttis kuiva männirao, süütas selle tõrvikust põlema, kummardas ja läitis küünla.

      „Requiem aeternam dona ei, et lux perpetua luceat ei …” ütles Jamie vaikselt.

      „Igavest rahu anna talle, oo Issand, ja lase igavene valgus paista tema peale,” kajas noor Ian tasa vastu ja tõrvikuvalgus langes tema pühalikule näole.

      Pöörasime sõnatult ringi ja lahkusime surnuaialt. Meie selja taha jäi seisvas, raskes õhus ühtlaselt ja ilma hubisemata põlev küünal, nagu altarilamp tühjas kirikus.

*

      Kui me väljaspool linnamüüre sõjaväepostini jõudsime, oli kuu juba kõrgel taevas. See oli vaid poolkuu, kuid heitis küllalt valgust segitrambitud porisele teele meie ees, mis oli piisavalt lai kahe kõrvuti sõitva vankri tarvis.

      Olime selliste postidega tuttavad juba Savannah’ ja Charlestoni vaheliselt teelt, enamasti koosnesid need tüdinud sõdurpoistest, kes lasid meid käeviipega läbi, ilma et oleksid vaevunud kontrollima meie Georgiast saadud passe. Valvepostide esmaülesanne oli otsida salakaupa ja püüda mõnd peremehe juurest põgenenud sunnitöölist või orja.

      Isegi räpaste ja sugematutena ei äratanud me tavaliselt mingit tähelepanu; vähesed teelised nägid paremad välja. Fergus ja Duncan ei saanud olla lepinguliselt orjusse müüdud, võttes arvesse nende invaliidsust, ja Jamie olemus tungis läbi igast rõivast; närus kuues või mitte, keegi ei võinud teda mingiks teenriks pidada.

      Kuid täna öösel olid asjad teisiti. Valvepunktis oli tavalise kahe asemel kaheksa sõdurit, kõik korralikult relvis ja erksad. Musketirauad läigatasid kuuvalgel ja pimedusest kõlas hüüe: „Seis! Teie nimi ja amet!” Mu näost kuue tolli kaugusele tõsteti latern, mis mu hetkeks pimestas.

      „James Fraser, teel Wilmingtoni, koos perekonna ja teenritega,” vastas Jamie rahulikult ja tema käed olid kindlad, kui ta valjad mulle ulatas ja põuest passid võttis.

      Hoidsin pead maas, püüdes paista väsinud ja ükskõikne. Olingi tegelikult väsinud – oleksin võinud sinnasamasse maanteele pikali visata ja uinuda –, kuid kaugeltki mitte ükskõikne. Mida tehakse inimestega, kes abistavad tapalavalt põgenenud surmamõistetut? küsisin endalt. Mööda mu kaelakonti nõrgus alla üksik higipiisk.

      „Ega te tee peal kedagi näinud ei ole, söör?” See „söör” tuli pisut vastumeelselt; laterna kollases valgussõõris oli selgelt näha, kui kulunud on tema kuub ja minu kleit.

      „Üks vanker, mis tuli linnast ja sõitis meist mööda; küllap olete seda juba ise näinud,” vastas Jamie. Seersant mühatas midagi vastuseks, uuris hoolikalt passe, piilus siis vankrikatte alla ja tegi kindlaks, et isikute arv klapib.

      „Mis kaupa te veate?” Ta ulatas passid tagasi, viibates ühele alluvale, et see vankri läbi otsiks. Rapsasin tahtmatult valjastega, mispeale hobused korskasid ja raputasid päid. Jamie saapanina müksas minu oma, kuid otsa ta mulle ei vaadanud.

      „Natuke majapidamiseks tarvilikku kraami,” vastas ta endise rahuga. „Pool hirve, kott soola proviandiks. Ja üks laip.”

      „Mis asi?”

      Jamie võttis mult valjad ja keeras nagu muuseas randme ümber. Silmanurgast nägin, kuidas Duncan vaikselt metsapimeduse poole taandus; Fergus oli oma taskuvargaosavusega juba silmist kadunud.

      „Selle mehe surnukeha, kes täna pealelõunal üles poodi. Ma tundsin teda; palusin kolonel Franklinilt luba ta põhja poole sugulaste juurde viia. Sellepärast me öösel reisimegi,” lisas ta delikaatselt.

      „Selge.” Seersant viipas laternamehe lähemale. Ta uuris Jamiet silmi pilutades mõtlikult ja noogutas siis. „Ma mäletan teid,” ütles ta. „Te hüüdsite talle lõpus. Teie sõber?”

      „Ma tundsin teda kunagi. Palju aastaid tagasi,” lisas ta. Seersant nõksas peaga alluvale, kuid ei pööranud pilku Jamielt.

      „Vaata üle, Griswold.”

      Griswold, kes oli umbes neljateistkümnene, ei näidanud käsu täitmisel üles erilist entusiasmi, kuid kergitas kohusetundlikult kattevaipa ja tõstis laterna ligi, et vaadata vankripõhja. Sundisin ennast mitte pead pöörama.

      Minupoolne hobune korskas ja viskas peaga. Kui meil tuleb põgeneda, kulub hobustel mitu sekundit, enne kui vanker liikvele läheb. Kuulsin, kuidas Ian mu selja taga ennast kohendas, pannes käe istme taha peidetud hikkoripuust malakale.

      „Jah, söör, see on surnu,” teatas Griswold. „Surilinas.” Ta lasi kardina kergendustundega alla ja hingas nina kaudu pahinal välja.

      „Pane tääk otsa ja torka ta läbi,” ütles seersant, pilk endiselt Jamiel. Ma vist häälitsesin, sest ta silmad pöördusid minule.

      „Te määrite mu vankri ära,” ajas Jamie vastu. „Mees on üsna küps, päev otsa kuuma käes, mis?”

      Seersant turtsatas kärsitult. „Torka siis jalga. Lase käia, Griswold.”

      Silmanähtava tõrksusega kinnitas Griswold täägi püssi külge ja kikivarvule tõustes hakkas õrnalt vankripõhjas ringi sorkima. Ian mu selja taga oli vaikselt vilistama hakanud. Šoti viisi, mille pealkiri kõlas tõlkes „Hommikul ma koolen”, mida ma pidasin temast täiesti taktituks.

      „Ei, söör, surnud mis surnud.” Griswold lasi end tagasi kontsadele ja tema hääles kõlas kergendus. „Torkasin kõvasti, aga ei liigutand varvastki.”

      „Hea küll siis.” Seersant lasi noormehe käelehvitusega vabaks ja noogutas Jamiele. „Võite edasi sõita, härra Fraser. Aga ma soovitan tulevikus sõpru paremini valida.”

      Nägin, kuidas Jamie valjaid hoidvad sõrmenukid valgeks tõmbusid, kuid ta vaid ajas selja sirgu ja sättis kübara kindlamini pähe. Siis laksutas ta keelt ja hobused võtsid järsult paigalt, jättes laternavalgusse maha heleda tolmupilve.

      Pärast valgust tundus pimedus meid endasse neelavat; hoolimata kuust ei näinud ma peaaegu midagi. Öö võttis meid oma embusse. Tundsin ennast kui tagaaetud metsloom, kes on pelgupaiga leidnud, ja hingasin raskest leitsakust hoolimata vabamalt.

      Sõitsime ligi veerand miili, enne kui keegi suu lahti tegi.

      „Olete haavatud, härra Bonnet?” küsis Ian valju sosinaga, mis napilt üle vankrimürina kostis.

      „Jah, ta torkas mind kintsu, kuradi kutsikas,” vastas Bonnet vaiksel, kuid rahulikul häälel. „Jumal tänatud, et ta enne ära läks, kui veri läbi imbus. Surnud ei veritse.”

      „Olete tõsiselt viga saanud? Kas ma tulen taha ja vaatan üle?” küsisin pead pöörates. Bonnet oli katteriide kõrvale tõmmanud ja ennast istuli ajanud – ähmane kahvatu kuju pimeduses.

      „Ei, tänan, proua. Ma tõmbasin sellele suka ümber ja ma arvan, et sellest piisab.” Mu öine nägemus tuli tagasi; nägin heledate juuste läigatust, kui ta pea alla kummardas.

      „Kuidas tundub, kas te kõndida saate?” küsis Jamie, pani hobused sammu sõitma ja pööras ennast, et võõrast uurida. Kuigi tema toon ei olnud tõrjuv, oli siiski selge, et ta sooviks meie ohtlikust lastist vabaneda nii kiiresti kui võimalik.

      „Eriti mitte. Mul on väga kahju, söör.” Ka Bonnet sai aru, et Jamie sooviks tast lahti saada. Ta ajas