Praha kalmistu. Umberto Eco

kinni. Teadsin ka üht teist kohta, kakssada meetrit kaugemal Saint-Germaini bulvaril, ja lühike jalutuskäik ei oleks mulle halba teinud. Panin riided selga ning kleepisin pesukausi kohal oleva peegli ees seistes enne väljumist ette tavapärased mustad vuntsid ja kena habeme. Seejärel panin paruka pähe ning kammisin juuksed keskelt lahku, kammi eelnevalt õige pisut veega piserdades. Panin redingoti selga ja torkasin vestitaskusse hõbeuuri, jättes keti kenasti nähtavale. Et vanaduspõlve pidava kapteni moodi välja näha, meeldib mulle rääkimise ajal hüpitada rombikujulisi lagritsaliistakuid sisaldavat väikest kilpkonnaluust toosi, mille kaane sisekülge ehib pilt ühest inetust, kuid nägusais rõivais naisest – kahtlemata mõni kallis kadunuke. Aeg-ajalt pistan lagritsarombi suhu ja libistan seda keele peal ühest põsest teise, see võimaldab mul rääkida aeglasemalt – ning kuulaja jääbki huulte liikumist jälgima ega pööra jutule suuremat tähelepanu. Asi on selles, et väliselt tuleb jätta keskmisest madalama intelligentsitasemega inimese mulje.

      Läksin tänavale, keerasin ümber nurga ja katsusin peatumata mööduda õllebaarist, kust juba varahommikul kostis kõlvatute naiste näotut käratsemist.

      Maubert’i väljak ei ole enam see imede õu, mida ta kujutas endast siis, kui ma sinna kolmkümmend viis aastat tagasi saabusin: seal sagisid ümbertöötatud tubakaga kaubitsejad – jämeda lõikega tubakat saadi sigarijäätmetest ja piibutubaka jääkidest, peene lõikega tubakat aga mahavisatud paberossikonidest, esimese puhul oli tubakanaela hinnaks üks frank kakskümmend santiimi, teise hind kõikus ühe frangi ja viiekümne või ühe frangi ja kuuekümne santiimi vahel (kusjuures mingit erilist tulu sellest ärist ei tõusnud ega tõusegi, sest ükski neist usinatest ümbertöötajatest, kui märkimisväärne osa teenistusest mõnes veinikeldris kord läbi löödud, ei tea sedagi, kus kohas ta õhtul magama heidab) –, sutenöörid, kes, laiselnud vähemasti kella kaheni pärastlõunal voodis, saatsid ülejäänud päeva mööda paljude teiste jõukate vanaduspõlve pidajate kombel kusagil seina najal suitsetades, asudes karjakoerte kombel tegutsema pimeda saabudes, vargad, kes olid sunnitud üksteist paljaks riisuma, sest mitte ainuski kodanlane (kui just mõni linna lähimast ümbrusest tulnud logeleja) ei julgenud üle selle väljaku minna, ja minust oleks kujunenud magus saak, kui ma jalutuskeppi keerutades ei oleks astunud sõjaväelaslikul sammul – kohalikud taskuvargad pealegi tundsid mind, mõni tervitas koguni kapteniks tituleerides, eks nad arvasid, et mingil moel kuulun minagi nende allilma, ja ega siis hunt hunti murra – ja närtsinud võludega prostituudid – sest oleks neis veel vähegi veetlust järel olnud, siis harrastanuks nad oma ametit mõnes brasserie à femme’is –, kes pakkusidki end välja vaid kaltsumeestele, luparditele ja saastastele pruugitud tubakaga äritsejatele –, ent silmates nägusalt riides, korralikult harjatud torukübaraga härrasmeest, võis neil jätkuda julgust sind riivata või sul lausa käsivarrest kinni haarata, tulles seejuures nii lähedale, et sulle hakkaks ninna nende higiga segunev odava lõhnaõli lõhn – kuna aga see oleks olnud liiga ebameeldiv kogemus (ma ei tahtnud neid öösiti unes näha), siis, märgates mõnd seesugust liginemas, panin ma jalutuskepi höörivalt liikuma, et tekitada enda ümber otsekui kaitstud ja ligipääsmatu ala, ja nemad taipasid lennult, sest nad olid harjunud, et neid kamandatakse, ning kepi ees tundsid nad aukartust.

      Ja tagatipuks luusisid rahvasummas ringi politseinuhid, kes tulid sinna mouchard’e ehk nuuskureid värbama või kogusid lennult ülihinnalist teavet sulitempude kohta, mida parajasti juhtuti sepitsema ja millest mõni mees rääkis mõnele teisele liiga valjul sosinal, uskudes ise, et ta hääl kaob üleüldisesse suminasse. Kuid nuhid olid liiga võllaroaliku väljanägemise tõttu otsekohe äratuntavad. Ükski tõeline suli ei näe suli moodi välja. Ainult nemad.

      Nüüd sõidavad isegi trammid väljakult läbi ja ma ei tunne end seal enam koduselt, ehkki indiviide – ole vaid mees neid eristama –, kellest võib kasu olla, leidub ikka veel, kas või mõne majanurga najal, Café Maître-Albert’i lävel või mõnes kitsas kõrvaltänavas. Aga kokkuvõttes ei ole Pariis enam endine sellest ajast alates, kui iga nurga peal ilmub eemalt nähtavale see pliiatsiteritist Eiffeli torn.

      Aitab jutust, ma ei ole härdameelne kuju, ja leidub teisigi kohti, kust võin alati hankida seda, mida mul vaja läheb. Eile hommikul läks mul vaja liha ja juustu ning Maubert’i väljak oli igati asjaks.

      Juust ostetud, viis mu tee vana tuttava karnipidaja juurest mööda; märkasin, et karn on lahti.

      „Kuidas te siis esmaspäeval lahti olete?” küsisin sisse astudes.

      „Aga täna on ju teisipäev, kapten,” vastas tema mulle naerdes. Vabandasin segadusse sattudes, sõnasin, et vanuse lisandudes mälu halveneb, tema sõnas vastu, et ma olla endistviisi nooruslik ja igaühega võib juhtuda, et liiga varase ärkamise tõttu lähevad mõtted hajevile; ma valisin liha välja ja maksin ega teinud hinnaalandusest poole sõnagagi juttu – see on ainus viis, kuidas pälvida kaupmeeste lugupidamist.

      Arutades endamisi, mis päev siis ikkagi on, tulin koju tagasi. Kavatsesin vuntsid ja habeme eest võtta, nagu mul omaette olles ikka kombeks on, ja astusin magamistuppa. Ja alles siis rabas mind miski, mis paistis olevat vales kohas: kummutriiuli kõrval nagis rippus üks ülerõivas, kahtlemata preestrile kuuluv kuub. Lähemale astudes nägin ühel kummuti vaheriiulil kastanpruuni, vaat et heledapoolset parukat.

      Küsisin juba endalt, mis masti rändnäitlejale olen ma viimasel ajal peavarju andnud, kui mulle jõudis pärale, et kannan ju ka ise maskeeringut, sest vuntsid ja habe, mis mul ees olid, ei olnud ehtsad. Olin ma siis keegi selline, kes mõnikord riietub ümber jõukaks härrasmeheks, teinekord jällegi vaimulikuks? Aga kuidasmoodi olin ma minema pühkinud vähimagi mälestuse sellest omaenda teisest loomusest? Või tegin ma end mingil põhjusel (võib-olla selleks, et kinnivõtmise eest kõrvale hiilida) vuntside ja habeme abil teiseks, andes samal ajal omaenese kodus peavarju kellelegi, kes riietus abeeks? Ja kui see liba-abee (sest ehtne abee ei oleks omale ju parukat pähe pannud) elas minuga ühes, siis kus kohas ta magas, kui võtta arvesse, et majas oli vaid üks voodi? Või ta ei elanudki minu juures, küll aga oli eelmisel päeval tulnud millegipärast minu juurde varjule ning seejärel võtnud moonderüü seljast, et minna jumal teab kuhu jumal teab mida tegema?

      Tajusin peas tühjust, otsekui näeksin midagi sellist, mida ma oleksin pidanud mäletama, kuid ei mäletanud ja mis õigupoolest kuulub nagu kellegi teise mälestuste hulka. Ma usun, et jutt kellegi teise mälestustest on õige väljend. Tol hetkel oli mul tunne, et ma olen keegi teine, kes vaatab end nagu kõrvalt. Ja tollel teisel oli Simoninit vaadates korraga selline tunne, et ta ei teagi enam täpselt, kes ta selline on.

      Rahu, ja arutagem asja, sõnasin endamisi. Indiviidi puhul, kes bric-à-brac’i müümise sildi all võltsib dokumente ning on valinud oma elupaigaks Pariisi vähim ihaldusväärse kvartali, ei olnukski ebatõenäoline anda ulualust mõnele räpasevõitu sobingutesse segatud isikule. Aga et ma võisin olla unustanud, kellele peavarju pakkusin, vaat see ei kõlanud minu kõrvus normaalselt.

      Tundsin vajadust kiigata üle õla tagasi ja korraga näis mu oma kodu mulle võõra paigana, mis võiks peita muidki saladusi. Asusin seda uurima, nagu olnuks tegu kellegi teise eluasemega. Köögist väljudes jäi paremat kätt magamistuba, vasakut kätt aga tavapärase sisustusega võõrastetuba. Tõmbasin lahti kirjutuslauasahtlid, mis sisaldasid mu töövahendeid, kirjasulgi, potikesi mitmesuguse tindiga, eri aegadest pärit ja eri suuruses, alles valgeid (või kollaseid) paberilehti; peale raamatute leidus riiulitel veel karpe, mis sisaldasid mu dokumente, ja antiikne pähklipuust tabernaakel. Katsusin parajasti meelde tuletada, mille jaoks seda vaja peaks minema, kui kuulsin, et all antakse kella. Läksin alla, et see suvaline tülitaja minema kihutada, ja nägin üht vanaeite, kes tuli mulle tuttav ette. Ta teatas mulle klaasi tagant: „Mind läkitab Tissot”, ja ma pidin ta sisse laskma – mis hea pärast ma küll sellise parooli olin valinud!

      Ta tuli sisse ja lappas lahti tihedalt vastu rinda surutud riidetüki, näidates mulle ligi kahtekümmet oblaati.

      „Abee Dalla Piccola rääkis, et olete asjast huvitatud.”

      Eneselegi üllatuseks vastasin „loomulikult” ja küsisin hinda. Kümme franki tükk, sõnas vanaeit.

      „Te olete peast põrunud,” kostsin kaupmehevaistu kihvatades.

      „Peast