Praha kalmistu. Umberto Eco

silmi, mis on nii võltsid, et mine või näost siniseks, neid pugejalikke naeratusi, noid hammaste kohal irevil hüäänimokkasid, noid raskeid, külgehakkavaid, tooreid pilkusid, noid nina ja huulte piirkonnas alailma tõmblevaid kurdusid, mille uuristajaks on olnud vihkamine, seda lõunamaa linnu nokaga sarnanevat nina … Ja silma, ah, silma … Palavikuliselt pöörleb see röstleiva värvi pupillis ja reedab maksahaigusi, maksale aga on laastavalt mõjunud sisenõred, mis on tekkinud kaheksateistkümne sajandi pikkuse vihkamise tulemusena; see silm kurdub tuhande väikese kortsu varjus, mis vanusega üha süvenevad, ning juba kahekümneaastaselt on juudil närtsinud välimus nagu mõnel vanainimesel. Kui juut naeratab, tõmbuvad ta tursunud laud nii vidusse, et jääb vaid vaevumärgatav pilu, riuklikkuse märk – väidab mõni –, kiimalisuse tunnus – täpsustas vanaisa … Ja kui ma olin asjast arusaamiseks juba küllalt suur, tuletas ta mulle meelde, et juut, kes on edev nagu hispaanlane, harimatu nagu horvaat, saamahimuline nagu hommikumaalane, tänamatu nagu maltalane, jultunud nagu mustlane, räpane nagu inglane, liimendav nagu kalmõkk, võimukas nagu preislane ja kurja keelega nagu astilane, on ohjeldamatu sugukihu tõttu veel liiderlik pealekauba – see tuleneb ümberlõikamisest, mis muudab nad kängunud kehaehituse ja tolle poolvigase vohandi kavernoosse kaliibri vahel valitseva koletu ebaproportsionaalsuse juures suguvõimekamaks.

      Mina nägin juute aastate pikku igal öösel unes.

      Õnneks ei ole ma nendega kunagi kokku juhtunud, välja arvatud see Torino getost pärit kõlvatu tüdruk mu poisipõlves (aga ma vahetasin temaga vaid mõne sõna) ja see Austria tohter (või Saksa, vahet pole).

      Sakslastega olen ma küll tutvust sobitanud, ja ma olen nende heaks koguni töötanud: inimsoo kõige madalam ilmmõeldav tase. Sakslasel tekib keskmiselt kaks korda rohkem rooja kui prantslasel. Sooletalitluse hüperaktiivsus ajutalitluse arvelt – see tõendab nende füsioloogilist halvemust. Barbarite sissetungide aegu puistasid germaanlaste hordid oma teekonna üle mõistusevastase roojalasuga. Muide, ka hilisemail sajandeil võis prantslasest rändur sellest, kas tal Elsassi piir juba ületatud või mitte, otsekohe aru saada tee ääres vedelevate väljaheidete ebahariliku suuruse põhjal. Ja vähe sellest: sakslast iseloomustab bromidroos, teisisõnu vastik higihais, ja on leidnud tõestamist, et sakslase uriin sisaldab kahekümne protsendi ulatuses lämmastikku, samas kui teiste rasside uriinis leidub seda vaid viisteist protsenti.

      Sakslane elab pidevate soolevaevuste küüsis, põhjuseks liialeminek õlle ja nende sealihavorstidega, millest ta end kurguni täis puugib. Ma nägin neid kord õhtul, oma ainsal Müncheni reisil, nois rüvetatud katedraalide moodi paigus, mis on suitsused nagu mõni Inglismaa sadam ning haisevad sularasva ja peki järele; nad istusid lausa kahekaupa, ikka mees ja naine isekeskis, käte vahel nood õllekruusid, mis juba üksi kustutaksid janu mõnel pahhüdermide karjal, ikka sedasi ninapidi koos ilges armudialoogis nagu kaks teineteist nuhutavat koera, sealjuures lärmakalt ja rämedalt naerdes, arusaamatu kugiseva lustiga, liimerdades igipõlisest rasvast, mis võiab nende palgeid ja ihuliikmeid samamoodi, nagu õli võidis muiste tsirkuseatleetide nahka.

      Ühtelugu on neil suus see nende Geist, mis tähendab „vaimu”, aga tegelikult on see hoopis kesvamärjukese vaim, mis nüristab neid noorest peale, ja saabki selgeks, miks sealpool Reini pole kunsti vallas kunagi loodud midagi huvipakkuvat, küll aga mõni peletavaid lõustasid kujutav maal ja surmigav poeem. Rääkimata nende muusikast: ma mitte ei mainigi seda leinalikku lärmitsejat Wagnerit, kes nüüdsel ajal juhmistab ka prantslasi, aga selle vähese põhjal, mida mina olen kuulnud, on ju tolle Bachi helitööd täiesti harmoonialagedad ja külmad nagu talveöö, tollesinase Beethoveni sümfooniad aga üks matslik prassing.

      Õlle kuritarvitamine röövib neilt vähimagi võime oma labasust tajuda, kuid labasuse kõrgem aste ilmneb selles, et nad ei häbene olla sakslased. Neil piisas Lutheri-suguse söömari ja kiimakotist munga (kas siis nunnaga saab abielluda?) tõsiselt võtmiseks ainuüksi sellest, et too oli Piibli seda nende keelde ümber pannes kihva keeranud. Kes see meil ütleski, et nad on kuritarvitanud kaht vägevat euroopalikku uimastit, alkoholi ja kristlust?

      Nad peavad end sügavamõtteliseks, sest nende keel on ebamäärane, sellel puudub prantsuse keelele omane selgus ja kunagi ei väljenda see päris täpselt seda, mida peaks, nii et ükski sakslane ei tea ilmaski, mida ta õieti ütelda tahtis – ning ajab selle ebakindluse sügavamõttelisusega segi. Sakslastega on nagu naistega, kohe kuidagi ei saa õiget aru kätte. Kahjuks sundis vanaisa lapsepõlves mind seda väljendusvaest keelt õppima ühes tegusõnadega, mida lugemise ajal peab silmadega paaniliselt taga otsima, sest nad ei asu kunagi seal, kus peaks – mis seal ikka imestada, Austria-meelne, nagu ta oli. Ja nii ma siis vihkasingi saksa keelt samavõrra nagu jesuiitigi, kes käis seda mulle sõrmenüpeldamise varal õpetamas.

      Neil piisas Lutheri-suguse söömari ja kiimakotist munga (kas siis nunnaga saab abielluda?) tõsiselt võtmiseks ainuüksi sellest, et too oli Piibli seda nende keelde ümber pannes kihva keeranud.

      Sestpeale kui too Gobineau kirjutas rasside ebavõrdsusest, jääb mulje, et kui keegi juhtub mõnest teisest rahvast halvasti rääkima, siis ikka seepärast, et ta peab oma rahvast ülemaks. Minul ei ole eelarvamusi. Sestpeale kui minust sai prantslane (kusjuures ema poolt ma juba olingi prantslane), jõudis mulle pärale, kuivõrd laisad, petturlikud, leppimatud ja armukadedad on mu uued kaasmaalased, oma piiritus uhkuses arvavad nad lausa, et kes ei ole prantslane, on metslane, iseenda aadressil ei suuda nad aga taluda vähimatki etteheidet. Ent ma olen aru saanud ühest: ahvatlemaks prantslast mõnd sugurahva puudust tunnistama, piisab sellest, kui kiruda talle mõnd teist rahvast, näiteks selles vaimus: „meil poolakatel on see või teine viga küljes” – ja kuna nad isegi halvas ei taha kellestki kehvemad olla, siis kostab neilt kohe vastu: „oh ei, me siin Prantsusmaal oleme hullemad”, ja lähebki lahti prantslaste laimamine, kuni neile lõpuks kohale jõuab, et oled nad lõksu püüdnud.

      Neile ei meeldi teised omasugused – isegi mitte siis, kui nad neist kasu lõikavad. Ebaviisakuse poolest ei leidu prantsuse kõrtsmikule võrdväärset, ta on niisuguse näoga, nagu vihkaks kliente (ja äkki see ongi tõsi) ja sooviks, et neid üldse olemaski poleks (see aga on vale, sest prantslane on ülimalt ahne). Ils grognent toujours.5 Eks te proovige neilt midagi küsida: sais pas, moi,6 ja torutavad huuli, otsekui laseks peeru.

      Nad on halvad inimesed. Nad tapavad igavusest. See on ainus rahvas, kes pani oma kodanikud heaks mitmeks aastaks sel viisil rakkesse, et lasi neil vastastikku päid maha raiuda, ja puhas õnn, et Napoleon suunas nende raevu teisest rassist kodanikele ja rivistas nad Euroopa purustamiseks kolonnidesse.

      Nad on uhked oma riigi üle ja nimetavad seda mõjuvõimsaks, kuid nende aeg kulub selle peale, et üritada seda riiki kukutada: barrikaadide püstitamisel ei ole keegi nii hakkaja kui prantslane – iga vähimagi ajendi ja tuulekahina korral, tihti põhjust isegi teadmata, olles varmalt valmis viimaste kaabakate kannul tänavale minema. Prantslane ei tea õieti ise ka, mida ta tahab, küll aga teab suurepäraselt, et ei taha seda, mis tal olemas on. Ja selle kuulutamiseks ei oska ta muud teha kui šansoone laulda.

      Nad arvavad, et kogu maailm räägib prantsuse keelt. Mõni kümnend tagasi sai ju too Lucas, nutikas mees teine, hakkama sellega, et võltsis kolmkümmend tuhat käsikirjalist dokumenti, varastas Pariisi Rahvusraamatukogus vanadest raamatutest esimesi tühje lehekülgi välja lõigates vanemaaegset paberit ning jäljendas erinevaid käekirju, ehkki mitte nii osavalt, nagu see minul välja kukub … Ma ei teagi, kui suurel hulgal ta neid kõva raha eest sellele poolearulisele Chasles’ile maha müüs (jutu järgi olevat teine väljapaistev matemaatik ja Teaduste Akadeemia liige, samas aga pururumal inimene). Ja mitte üksi tema, ka paljud ta akadeemikutest ametivennad uskusid tõsimeeli, et Caligula, Kleopatra või Julius Caesar kirjutasid üksteisele prantsuse keeles ja et prantsuse keeles vahetasid kirju ka Pascal, Newton ja Galileo, kui isegi lastele on teada, et toonaste sajandite mõttetarkadel käis kirjavahetus ladina keeles. Prantsuse õpetlastel ei olnud aimugi, et teised rahvad kõnelevad muid keeli. Lisaks seisis võltsitud kirjades, et Pascal olevat universaalse gravitatsiooniseaduse avastanud kakskümmend aastat varem kui Newton, ja sellest oli küll, et pimestada noid

5

Nad torisevad alailma (pr)

6

ei mina tea (pr)