Praha kalmistu. Umberto Eco

või teise paljudeks päevadeks. Nõustuksin doktor Azamiga, kes kõneles täielikust somnambulismist. Sest mitte ainult unesrändajad, vaid ka uimastite, hašiši, karumustika, oopiumi tarvitajad ja alkoholiga liialdajad saadavad ju korda tegusid, mida nad üles ärgates ei mäleta.”

      Ei oskagi öelda, miks Diana haiguse kirjeldus minus nii suurt huvi äratas, kuid mul on meeles, et sõnasin Du Maurier’le: „Ma räägin sellest ühe oma tuttavaga, kes tegeleb sääraste haletsusväärsete juhtumitega ja teab, kuhu kohta võiks orvuks jäänud neiu paigutada. Ma saadan teie juurde abee Dalla Piccola, jumalale meelepäraste hooldeasutuste küsimuses väga mõjuvõimsa vaimuliku.”

      Järelikult pidin ma siis, kui vestlesin Du Maurier’ga, tundma abee Dalla Piccolat vähemasti nimepidi. Aga miks ma tolle Diana pärast nii väga muretsesin?

      Olen juba tundide viisi vahetpidamata kirjutanud, pöialgi tuikab, liiati einestasin ühtepuhku vaid töölaua taga, määrisin leiva peale pasteeti ja võid, kõrvale rüüpasin aga mõne klaasi Château Latouri mälu ergutamiseks.

      Ma oleksin tahtnud end premeerida, noh kas või lausa Brébant-Vachette’i minekuga, aga niikaua, kui ma ei ole arusaamisele jõudnud, kes ma selline olen, ei tohi ma linna peal nägu näidata. Siiski pean varem või hiljem võtma jälle ette käigu Maubert’i väljakule, et tuua koju pisut söögipoolist.

      Praegu ärme selle peale mõtleme ja hakakem jälle kirjutama.

      Noil aastail (mulle tundub, et see oli kas kaheksakümne viiendal või kaheksakümne kuuendal) tutvusin Magny juures tolle mehega, keda ma järjekindlalt mäletan kui Austria (või Saksa) tohtrit. Nüüd tuleb mulle ka nimi meelde, ta nimi oli Froïde (usutavasti on kirjapilt selline), kolmekümnendates eluaastates arst, kes Magny juures käis kahtlemata vaid seepärast, et ei saanud endale paremat lubada, ja kes parasjagu stažeeris Charcot’ juures. Harilikult istus ta naaberlauas ning esialgu piirdusime sellega, et vahetasime viisaka peanoogutuse. Minu hinnangul oli ta loomult kurvameelne ja omadega veidi segamini, soovides häbelikkusega pooleks, et keegi kuulaks ta südamepuistamist, mis aitaks tal ärevust pisut vaigistada. Paaril-kolmel korral oli ta otsinud ettekäänet, et mõni sõna juttu puhuda, kuid ma jäin alati reserveerituks.

      Ehkki nimi Froïde ei kõlanud minu kõrvus samamoodi kui Steiner või Rosenberg, teadsin ma ometigi, et kõigil Pariisis elutsevail ja rikastuvail juutidel on saksa nimi, ning kuna ta kongus nina oli muutnud mind kahtlustavaks, uurisin asja ükspäev Du Maurier’lt; too lõi ebamääraselt käega ja lisas „ma küll päris täpselt ei tea, kuid hoian temast sellegipoolest eemale, juudi ja sakslase segu ei meeldi mulle”.

      „Kas ei ole ta mitte austerlane?” küsisin ma.

      „Kas see ei teegi sama välja? Sama keel, sama mõtteviis. Ei ole ma neid preislasi unustanud, kes marssisid Champs-Élysées’l.”

      „Räägitakse, et arstiamet kuulub nende elukutsete hulka, mida juudid usinasti harrastavad, võrdväärselt liigkasuvõtmisega. Parem muidugi oleks, kui kunagi ei läheks raha vaja ega jääks üldse haigeks.”

      „Aga leidub ju ka kristlastest arste,” naeratas Du Maurier jäiselt.

      Olin hakkama saanud taktitusega.

      Pariisi intellektuaalide seltskonnas kohtab ka selliseid, kes enne, kui väljendavad oma vastumeelsust juutide suhtes, tunnistavad, et nende parimate sõprade hulgas leidub nii mõnigi juut. Silmakirjalikkus. Minul ei ole juudi soost sõpru (Jumal hoidku mind nende eest), ma olen oma elus alati juutidest eemale hoidnud. Ehk olen ma neist eemale hoidnud vaistlikult, sest juuti (nagu huvitaval kombel sakslastki) tunneb juba haisust (seda ütles ka Victor Hugo: fetor judaica), mis aitab neil üksteist ära tunda, ikka nii- ja naasuguste märkide põhjal, pederastidel käib see samamoodi. Vanaisa tuletas mulle meelde, et juutidele iseloomuliku lõhna põhjustab liigne küüslaugu ja sibula tarvitamine, ning vististi jäära- ja haneliha, mis valmistamise käigus muutub kleepuva suhkruvedeliku tõttu raskepäraseks ja sapimaitseliseks toiduks. Aga ilmselt on oma osa ka rassil, nakatunud verel, nõrgenenud nimmetel. On teised puha kommunistid, võta või Marx ja Lassalle, vähemasti selles osas oli mu jesuiitidel õigus.

      Mina olen juutidest pidevalt eemale hoidnud kummatigi seetõttu, et pööran nimedele tähelepanu. Vaevalt olid Austria juudid rikkaks saanud, kui ostsid omale kauni nime, milles peitus kas lill, kalliskivi või väärismetall, ena siis, kust pärineb Silbermann või Goldstein. Kõige vaesemad vennikesed hankisid omale Grünspani (vaserooste) masti nimesid. Ühtviisi nii Prantsusmaal kui ka Itaalias maskeerusid nad sel teel, et tunnistasid omaks linna- ja kohanimesid – näiteks Ravenna, Modena, Picard, Flamand –, vahel innustas neid revolutsioonikalender (Froment,35 Avoine,36 Laurier37) – õige kah, sest nende esiisad sepitsesid ju salamisi kuningatappu. Kuid tähelepanu tuleb pöörata ka eesnimedele, mis nii mõnigi kord maskeerivad heebrea nimesid: Maurice tuleneb Moosesest, Isidore Iisakust, Edouard Aaronist, Jacques Jaakobist ja Alphonse Aadamast …

      Kas Sigmund on heebrea nimi? Olin vaistlikult otsustanud, et ei lasku selle arstihakatisega usalduslikku vestlusse, aga ükspäev, kui Froïde küünitus soolatoosi võtma, ajas ta selle ümber. Kuna kõrvallauas istujad peavad austama teatavaid viisakusreegleid, ulatasin talle oma soolatoosi, märkides seejuures, et mõnel maal peetakse soola mahaajamist halvaks endeks, mispeale tema kostis naerdes, et ta pole ebausklik. Tollest päevast peale hakkasime pisut juttu puhuma. Ta palus vabandust oma prantsuse keele pärast, tema arvates kõlas see liiga vaevaliselt, kuid ta rääkis igas mõttes arusaadavalt. Väärharjumuse tõttu on nad ju rändrahvas ning peavad kohanema kõikide keeltega. Sõnasin lahkelt: „Üksnes kõrv peab teil veel harjuma.” Ja tema naeratas mulle tänulikult. Libeda tänulikkusega.

      Froïde oli ka ehtjuudilikult valelik. Kas ma vähe olin kuulnud räägitavat, et tema rassi esindajad peavad sööma vaid spetsiaalselt valmistatud erilisi toitusid, seetõttu nad ju elunevadki aina getodes, samas aga haukas Froïde isukalt kõike, mida talle Magny juures pakuti, ega põlanud söögi alla rüübata klaasitäit õlut.

      Kuid ühel õhtul näis tal olevat soov südant puistata. Ta oli juba kaks õlut tellinud ja küsinud pärast magustoitu närviliselt suitsu kiskudes veel kolmandagi. Korraga, kui ta parajasti ägedalt žestikuleerides rääkis, juhtus ta soola teist korda ümber ajama.

      „Asi pole üldse mitte kohmakuses,” sõnas ta vabandavalt, „vaid selles, et ma olen närvis. Juba kolm päeva ei ole ma oma pruudilt teateid saanud. Ma ei nõuagi, et ta kirjutaks päris iga päev nagu ma ise, aga see vaikus teeb mind murelikuks. Ta on õrna tervisega, mind nii kohutavalt vaevab, et ma ei saa ta lähedal olla. Ja pealegi vajan ma tema heakskiitu kõikidele oma tegemistele. Sooviksin, et ta kirjutaks, mida ta mõtleb Charcot’ pool toimunud supeest. Sest teate ka, härra Simonini, et mõni õhtu tagasi olin kutsutud tolle suurmehe juurde supeele. Igale noorele külalistohtrile, liiati veel võõramaalasele, selline au juba osaks ei lange.”

      Ja ongi su ees, nentisin endamisi, väike semiidi soost tõusik, kes karjääritegemise sihiga sokutab end korralikesse peredesse. Ja kas see pruudi pärast närvitsemine ei reetnud mitte alailma seksist mõtleva juudi meelast ja lõbuhimulist loomust? Sa ju mõtled temast öösiti, eks? Ja võib-olla ka hõõrud ennast, manades samal ajal oma vaimusilma teda, sinulgi oleks vaja lugeda Tissot’d. Aga ma lasin tal edasi rääkida.

      „Supeele olid kutsutud kõrget klassi külalised: Daudet’ poeg, doktor Strauss, Pasteuri assistent, professor Beck Instituudist ja väljapaistev Itaalia maalikunstnik Emilio Toffano. See õhtu läks mulle maksma neliteist franki, Hamburgi ärist hangitud ilus must lips, valged kindad, uus triiksärk ja esmakordselt elus ka frakk. Ja esmakordselt elus lasin ma oma habeme kärpida prantsuspäraseks. Häbelikkuse vastu aitab aga pisut kokaiini, see päästab keelepaelad valla.”

      „Kokaiin? Kas see ei ole mitte mürk?”

      „Kõik on mürk, kui võtta ülemäärane annus, vein niisamuti. Juba kaks aastat tegelen ma selle imetabase ühendi uurimisega. Vaadake, kokaiin on alkaloid ja seda saadakse taimest, mida Ameerika põlisasukad mäluvad selleks, et Andide kõrgusi paremini taluda. Erinevalt oopiumist

35

nisu (pr)

36

kaer (pr)

37

loorber (pr)