Olematu number. Umberto Eco

meie pilootväljaandeid kellegi hirmutamiseks või hoopis oma tagumiku pühkimiseks, on juba tema enda, mitte meie asi. Põhiline on see, et minu raamat ei räägi mitte sellest, mida me oma toimetuse koosolekutel oleme arutanud – säärasel juhul poleks mul teid tarvis, piisaks ka lihtsalt makist. Raamat peab jätma mulje hoopis teistsugusest ajalehest – näitama, kuidas ma selle aasta jooksul vaeva nägin, et luua iseseisva ajakirjanduse musternäidis, mis on vaba igasugusest survest, ning andma mõista, et see ettevõtmine jäi soiku vaid seetõttu, et vaba hääl lämmatati. Sellepärast on mul tarvis, et te oleksite loominguline, idealistlik, tõeliselt kõrgelennuline, kui te mõistate, kuhu ma rihin.”

      „Raamat seaks toimunu täpselt vastupidisesse valgusse. Suurepärane. Aga tõde kistaks varem või hiljem päevavalgele.”

      „Kes kisuks? Kas commendatore, kes peaks sel juhul üles tunnistama, et kogu see projekt sündis algusest peale ainult väljapressimise otstarbel? Parem oleks ju luua mulje, et ta pidi asja katki jätma, sest sattus ka ise surve alla – et ta eelistas ajalehe sulgeda, nii et sellest ei saaks kellegi teise hääletoru. Ja kas meie toimetajad peaksid tõesti hakkama tõde kuulutama, kui raamat on maalinud neist pildi kui südametunnistusega ajakirjanikest? Sellest tuleb betzeller,” – ta hääldas seda sõna nii, nagu kõik teisedki – „millele keegi ei saa ega oska vastu seista.”

      „Hüva, kuna me mõlemad oleme omadusteta mehed – andestage see tsitaat –, siis jään tehinguga nõusse.”

      „Meeldiv on teha koostööd ausate inimestega, kes ütlevad seda, mida mõtlevad.”

      3

      Teisipäeval, 7. aprillil

      Esimene kohtumine toimetajatega. Kuus tükki, peaks toime tulema.

      Simei oli mind hoiatanud, et minu asi ei ole ringi traalida ja igasugu hämaraid juhtumeid uurida, vaid kogu aeg toimetuses kohal olla ja kõike hoolega tähele panna. Ta alustaski nii – just nagu selleks, et minu kohalolekut kuidagi õigustada: „Saagem siis tuttavaks, härrased. See siin on härra Colonna, kellel on ajakirjanikuna erakordselt suur kogemustepagas. Temast saab minu lähim abiline ehk siis abitoimetaja, tema töö sisu on kõigi teie artiklid hoolega üle vaadata. Teil kõigil on ise taust – kes on töötanud vasakäärmuslikus lehes, kes aga näiteks, ütleme, Rentsli Hääles, mis on juba hoopis teine tera – ja nagu te näete, on meid siin spartalikult vähe, see aga tähendab seda, et kes on seni harjunud koostama nekrolooge, peab nüüdsest hakkama vajaduse korral koostama ka juhtkirju valitsuskriiside teemal. Seega on tarvis luua ühtne stiil, ja kui keegi peaks tundma kiusatust kasutada oma kirjutises sõna „palingenees”, annab Colonna lahkesti nõu sellest plaanist loobuda ja soovitab mõnd muud vastet.”