Olematu number. Umberto Eco

oli kellegi teise nägu. Ma pean silmas seda, et mul ei tule näiteks kunagi meelde mitte ühegi inimese nimi, kui see juhtub olema Rossi, Brambilla või Colombo või ka Mazzini või Manzoni, sest sellisel inimesel on kellegi teise nimi, ja ainult see mulle meelde jääbki. No ja Simei nägu ei püsinud mul meeles seetõttu, et see meenutas kedagi teist, kes polnud tema. Tegelikult oli ta natuke kõikide nägu.

      „Raamat?” olin ma korranud.

      „Raamat. Ajakirjaniku mälestused, aastase töö kokkuvõte ühe lehe väljaandmisest, mis lõpuks kunagi ei ilmunudki. Aga samas peaks selle väljaande nimi olema Homme, kõlades justnagu meie valitsuse lipukiri: homme, räägime sellest homme! Seega raamatu pealkiri võiks olla „Homme – Eilne päev”. Päris hea, mis?”

      „Ja te soovite, et mina selle raamatu kirjutaksin? Miks te ise ei kirjuta? Te olete ju ajakirjanik, eks? Vähemalt on teil plaanis ajalehe peatoimetajaks hakata…”

      „Toimetuse juht ei pea ise veel tingimata kirjutada oskama. Kaitseminister ei pruugi ju ka ise osata käsigranaadi splinti eemaldada. Loomulikult arutame eeloleva aasta jooksul raamatu kõik üksikasjad põhjalikult läbi – teie hooleks jääb stiili ja kujundlikkuse eest hoolitsemine, aga läbivad teemad panen ma ise paika.”

      „Kas raamat ilmuks siis meie mõlema nime all või pigem Colonna ja Simei vahelise intervjuu vormis?”

      „Ei, ei, kulla Colonna, raamat ilmuks loomulikult minu nime all, teie asi on pärast selle ilmumist vaikselt ära aurata. Teie oleksite lihtsalt – ärge nüüd solvuge – neeger. Ka Dumas’l oli üks sihuke, nii et ma ei taipa, miks minul ei võiks olla.”

      „Ja miks te just mind välja valisite?”

      „Sest teil on kirjutamise peale annet…”

      „Tänan.”

      „… aga keegi pole seda seni veel tähele pannud.”

      „Tänan veel kord.”

      „Andke andeks, aga te olete ju seni ainult provintsilehtedele kaastööd teinud, olete rüganud paari kirjastuse kultuuriorjana, kirjutanud valmis ühe teise autori romaani (see sattus mulle kätte, ärge uurige, kuidas, ja see toimib, selles on rütmitunnetust), ja viiekümneaastasena lippasite teate peale, et mul võiks teie jaoks tööd leiduda, siuhti kohale. Ühesõnaga – te mõistate kirjutada ja saate aru, mis asi on üks raamat, aga teie käsi käib räbalasti. Pole tarvis häbeneda. Minul on plaanis hakata mitte kunagi ilmuva lehe peatoimetajaks ka just sel põhjusel, et ma pole kunagi olnud Pulitzeri auhinna nominent ja minu suurim saavutus peatoimetajana piirdub ühe spordinädalalehe ja ühe meesteajakirjaga – ajakiri ainult meestele, või ausalt öeldes küll pigem üksikutele meestele…”

      „Mul võib jätkuda eneseväärikust ja ma võin pakkumisest ära öelda.”

      „Mida te ometigi ei tee, sest ma pakun teile kuus miljonit liiri kuus terveks aastaks, sulas, mustalt.”

      „See on ühe äpardunud kirjaniku jaoks suur summa. Ja edasi?”

      „Edasi on nii, et kui mulle käsikirja üle annate, ütleme kuus kuud pärast selle eksperimendi lõppu, saate veel kümme miljonit, puhtalt kätte, sulas. Ja need miljonid maksan ma juba omast taskust.”

      „Ja edasi?”

      „Edasi on juba teie enda asi. Kui te pole kõike naiste, hobuste ja šampanja peale maha laristanud, olete pooleteise aastaga teeninud maksuvabalt üle kaheksakümne miljoni. Siis võite juba rahuliku südamega mõni aeg ringi vaadata.”

      „Ma ei saa hästi aru. Kui mina juba kuus miljonit saan, siis ärge pange pahaks, aga jumal teab kui palju te veel ise saate, lisaks ülejäänud toimetajad, tootmis-, trüki- ja levikulud, ja te tahate väita, et mõni väljaandja on nõus terve aasta ülal pidama eksperimenti, millest ta ise mitte kui mingit kasu ei saa?”

      „Ma pole öelnud, et ei saa. Temal on omad kasud sees. Aga minul küll mitte, kui ajaleht lõpuks ei ilmu. Muidugi võib väljaandja otsustada, et see peab siiski ilmuma, aga siis on sel ettevõtmisel juba sootuks teine haare ja vaevalt ta siis mind enam selle etteotsa soovib. Seega olen valmis selleks, et kirjastaja aasta lõpuks otsustab – tema eksperiment on andnud oodatud tulemuse ja ta võib poe kinni panna. Sellepärast kindlustangi oma seljatagust: kui see asi kuradile lendab, annan välja raamatu. Sellest tuleb paras pomm ja ma peaksin õiguste pealt päris kena kopika teenima. Nii-öelda teine võimalus on aga see, et leidub ehk keegi, kes selle raamatu ilmumist ei soovi ja laob mulle ühe teatava summa peo peale. Maksuvabalt.”

      „Saan aru. Aga kui soovite, et minust saaks ustav kaastööline, oleks teil ilmselt mõistlik mulle selgitada, kes maksab, miks kogu see Homse projekt üldse olemas on, miks see on määratud läbi kukkuma ja mida te kavatsete öelda selles – mis siin ikka salata – minu kirjutatud raamatus.”

      „Vaadake, see maksja on commendatore Vimercate. Küllap olete temast kuulnud…”

      „Vimercatet ma tean, ta satub aeg-ajalt lehte: talle kuulub umbes tosin hotelli Aadria mere rannikul ning suur hulk vanadekodusid ja hoolekandeasutusi, lisaks tegeleb ta terve hulga valgustkartvate äridega, mille ümber käib igasugu jutte, ja tema käes on paar väiksemat telekanalit, mis alustavad ülekandeid alles kell üksteist õhtul ja kust tuleb ainult õnnemänge, telepoodi ja ülimalt kahtlase väärtusega meelelahutust…”

      „Lisaks veel paarkümmend meediaväljaannet.”

      „Ma ütleksin pigem kobrulehte – mingid seltskonnaajakirjakesed, nagu Nemad, Peeping Tom, siis veel kriminädalalehed, nagu Pilte Kuriteopaigalt, Varjatud Tagamaad, ühesõnaga rämps, saast.”

      „Ei, talle kuulub ka hulk elustiiliajakirju – aiandus, reisimine, autod, purjekad, ajakiri Tohter Tagataskus. Korralik impeerium. Kena kontor muidu, kas pole? Siin on isegi kummipuud nagu riigitelevisiooni suurtel bossidel. Ja toimetajatele on meil siin open space, nagu Ameerikas öeldakse, teie tarvis väike, aga väärikas kabinet, ning arhiiviruum. Puha tasuta käes – sellesse hoonesse on koondatud kõik commendatore ärid. Mis puudutab muid kulusid, siis meie toimetuse päralt on sama tootmis- ja trükitehnika mis muudel väljaannetel, seega kahaneb ettevõtmise kulu juba päris mõistlikule tasemele. Ja me asume samahästi kui kesklinnas, mitte nagu suurte päevalehtede toimetused, kuhu tuleb loksuda kahe metrooliini ja bussiga.”

      „Aga mida commendatore ise sellest eksperimendist ootab?”

      „Commendatore tahab pääseda rahandusmaailma, pankade ja küllap ka suurema ajakirjanduse peenemasse siseringi. Ta kasutab selleks lubadust anda välja uus ajaleht, kus öeldakse halastamatult välja kogu tõde. Kaksteist piloot- ehk nullnumbrit, nimetame neid 0/1, 0/2 ja nõnda edasi, mida trükitakse vaid väga väikeses mahus ainult nende silmade jaoks, keda commendatore peab selle vääriliseks ja kelle ta isiklikult välja valib. Kui ta on tõestanud, et suudab sellele niinimetatud rahandus- ja poliitikamaailma peenemale seltskonnale peavalu valmistada, siis pole välistatud, et see sisering palub tal oma eksperimendi lõpetada, commendatore paneb Homse kinni ja ongi sinna ringi vastu võetud. Ning ostab kokku, ütleme, kas või pisikesed kaks protsenti mõne suure ajalehe, panga või telekanali aktsiatest.”

      Minu suust kostis vile. „Kaks protsenti on ju paganama palju! Kas tal on siis nii palju raha?”

      „Ärge mängige lolli. Jutt käib rahandusest, mitte kaubandusest. Kõigepealt ikka ostetakse ja alles siis vaadatakse, kust selleks raha tekib.”

      „Saan aru. Nagu ka sellest, et see ettevõtmine saab korda minna ainult siis, kui commendatore kellelegi ei hinga, et ajaleht lõpuks ei ilmugi. Kõik peavad uskuma, et tema trükimasinad töötavad täie auruga, kui nii võib öelda…”

      „Loomulikult. Seda, et ajaleht lõpuks ei ilmu, pole commendatore hinganud isegi mitte mulle, aga ma lihtsalt kahtlustan seda, õigemini olen selles kindel. Meie kolleegid, kellega me homme kohtume, ei tohi sellest midagi teada – nemad peavad tööd rabama, arvates, et ehitavad üles oma tulevikku. Asja tagamaadest teame ainult meie teiega.”

      „Aga mis teist endast saab, kui panete kirja kogu oma aastase tegevuse, mille sihiks on commendatore