Terassüda. Brandon Sanderson

veel innukamalt oma vaatlust. Snaiper pidi olema vaid üks osa vandenõust Eepiku tapmiseks. Mu käed hakkasid higistama. Teised inimesed tunnevad elevust spordisündmustel või põnevusfilme vaadates, aga mul polnud valmis klopsitud elevuspaketi jaoks aega. See aga… võimalus näha Kättemaksjaid tegevuses, vaadata oma silmaga mõnda nende lõksudest… Noh, see täitis sõna otseses mõttes ühe mu suurimatest unistustest, isegi kui see oli vaid esimene samm mu plaanides. Ega ma ei tulnud vaatama ainult seda, kuidas üks Eepik maha lüüakse. Enne öö lõppu kavatsesin ma leida viisi, kuidas veenda Kättemaksjaid mind oma ridadesse vastu võtma.

      „Aimus!” hüüdis lähedalt üks hääl.

      Lasin ruttu püssi alla ja tõmbusin kõrvaltänaval hoone vastu. Hetk hiljem jooksis mööda ähmane kogu. Jässakas mees vanamoelises kodukuues ja viigipükstes.

      „Aimus!” hõikus ta jälle. „Oota!” Tõstsin taas relva ja kasutasin uustulnuka uurimiseks sihikut. Kas see oli osa Kättemaksjate lõksust?

      Ei. See oli Donny „Vintpall” Harrison, üks väheldane Eepik, kelle ainus võime peitus selles, et tal ei lõppenud püstolis kunagi kuulid. Ta oli Terassüdame organisatsioonis ihukaitsja ja palgamõrvar. Polnud mingit võimalust, et ta osales Kättemaksjate plaanis – nad ei teinud Eepikutega koostööd. Kättemaksjad vihkasid Eepikuid. Nad tapsid neist vaid kõige hullemaid, ent ei laseks iial ühelgi oma ettevõtmisega liituda.

      Vandusin vaikselt omaette ja vaatasin, kuidas Vintpall Aimuse ja naise juurde astub. Naine paistis murelikuna, täidlased huuled pruntis, vapustavad silmad kissis. Jah, ta oli mures. Raudselt üks Kättemaksjatest.

      Vintpall asus rääkima, seletas midagi ja Aimus kortsutas kulmu. Mis siin toimus?

      Pöörasin taas tähelepanu naisele. Midagi tema juures… mõtlesin ma, pilk uitamas. Ta oli noorem, kui algselt arvasin, äkki kaheksateist või üheksateist. Ent midagi ta silmis reetis palju vanema mulje.

      Tema murelik pilk haihtus hetkega. Selle asendas tahtlik mõttelagedus, kui ta Aimuse poole pöördus ja edasi kõndimiseks märku andis. Olgu see lõks milline tahes, ta vajas, et Aimus edasi tuleks. Kõlas loogiliselt. Ettenägija lõksu püüdmine on raske. Kui tema ohutaju tabab kas või õhkõrn lõksuhais, paneks ta putku. Naine pidi tundma ta nõrkust, ent ei soovinud seda ilmselt kasutada enne, kui nad veidi eraldatumasse kohta jäid.

      Isegi siis ei pruukinud see töötada. Aimus oleks endiselt relvastatud ja paljusid Eepikute nõrkusi oli kurikuulsalt keerukas ära kasutada.

      Jätkasin vaatlust. Mis iganes Vintpallil probleemiks oli, ei paistnud sel naisega mingit pistmist olevat. Mees osutas vahetpidamata teatri poole tagasi. Kui ta suutis veenda Aimust tagasi tulema…

      Lõks ei käivituks iial. Kättemaksjad tõmbuks tagasi, haihtuks ja valiks uue sihtmärgi. Mina kulutaks veel aastaid, et sellist võimalust saada.

      Ma ei saanud seda endale lubada. Tõmbasin sügavalt hinge, langetasin püssi ja heitsin üle õla. Siis astusin tänavale ja hakkasin Aimuse poole kõndima.

      Oli aeg Kättemaksjatele oma resümee üle anda.

      2

      RUTTASIN hämaras mööda terasest kõnniteed, valguslaikudest aeg-ajalt läbi astudes.

      Võimalik, et olin otsustanud teha midagi eriti, eriti totrat. Umbes nagu ostsin-alustänava-kahtlastelt-tänavamüüjatelt-liha-ja-sõin-seda tüüpi totrat. Võib-olla isegi midagi veel rumalamat. Kättemaksjad planeerisid oma rünnakuid ülima hoolega. Mul ei olnudki plaani sekkuda – tahtsin vaid näha ja veenda neid siis end vastu võtma. Kõrvaltänavast välja astudes muutsin asju. Sekkusin plaaniga, ükskõik, milline see ka polnud. Leidus võimalus, et kõik läheb täpselt ettemääratult – et Vintpalliga oli arvestatud.

      Aga äkki mitte. Ükski plaan polnud täiuslik ja isegi Kättemaksjatel oli läbikukkumisi. Mõnikord tõmbusid nad tagasi ja sihtmärk jäi ellu. Parem oli taganeda kui riskida kinnivõtmisega.

      Mina ei teadnud, milline see olukord oli, aga pidin proovima vähemalt aidata. Kui oleksin selle võimaluse vahele jätnud, neaksin end veel aastaid.

      Kõik kolm – Aimus, Vintpall ja ohtlikult mõjuv kaunitar – pöördusid minu poole, kui ma nende juurde jooksin. „Donny!” hüüdsin ma. „Meil on sind Reeve’is vaja!”

      Vintpall põrnitses küsivalt ja silmitses mu vintpüssi. Ta sirutas käe pintsaku alla püstoli poole, kuid ei võtnud seda välja. Punases ülikonnas ja sügavpunase keebiga Aimus kergitas kulmu. Kui ma oleks ohtlik, hoiataks ta võimed teda kohe. Ma ei plaaninud aga järgmisteks minutiteks midagi, nii et ta ei saanud hoiatust.

      „Kes sina veel oled?” nõudis Vintpall.

      Peatusin. „Kes olen mina? Sa vana säde, Donny! Olen Spritzi juures nüüd juba kolm aastat töötanud. Kas sul võtaks see tüki küljest, kui sa vahetevahel inimeste nimesid mäletaks?”

      Mu süda peksis, kuid üritasin seda varjata. Spritz oli see kutt, kes Reeve’i Teatrit pidas. Spritz polnud Eepik, aga ta oli Terassüdame palgal – nagu enam-vähem iga teine, kes linnas mingitki mõjuvõimu omas.

      „Noh?” nõudsin ma. „Tuled siis või?”

      „Ära haugu mu peale, poiss. Oled sa mingi uksehoidja või?”

      „Käisin eelmisel suvel Idolini rüüstamas,” vastasin käsi ristates. „Ma teen karjääri, Donny.”

      „Sina kutsud mind härraks, idikas,” käratas Vintpall ja lasi käel pintsaku all langeda. „Kui sa „karjääri teeks”, ei kannaks sa tühipaljaid sõnumeid laiali. Mis lora sa tagasi minemise kohta ajasid? Ta ütles, et Aimus pidi tema jaoks mingid koefitsiendid välja arvutama.”

      Kehitasin õlgu. „Ega ta mulle ei öelnud miks, lihtsalt käskis teile järele tulla. Ütles, et ta eksis ja te ei peaks Aimust tüütama.” Vaatasin Aimuse poole. „Ma arvan, et Spritz ei teadnud… ee… et teil on tegemist, härra.” Noogutasin naise poole.

      Paus venis pikaks ja ebamugavaks. Läksin nii närvi, et oleksin võinud oma sõrmenukkide vastu lotopiletit puhtaks kraapida. Viimaks ajas Aimus end sirgeks. „Ütle Spritzile, et talle andestatakse, vähemalt seekord. Ta peaks seda ise taipama – ma ei ole ta kalkulaator.” Ta keeras ümber, sirutas küünarnuki naise poole ja kõndis minema, ilmselgelt eeldades, et too kargab iga käsku täitma.

      Kui daam lahkuma pöördus, heitis ta mulle kiire pilgu, pikad ripsmed sügavsiniste silmade kohal laperdamas. Avastasin, et naeratan.

      Siis taipasin, et kui ma vedasin ninapidi Aimust, vedasin ilmselt ninapidi ka teda. See tähendas, et tema – ja Kättemaksjad – pidasid mind nüüd üheks Terassüdame kannupoisiks. Nad jälgisid alati hoolikalt, et ei seaks tsiviilisikuid ohtu, kuid neil polnud midagi mõne palgamõrvari või kambajõmmi kõrvaldamise vastu.

      Oh, sa vana säde küll, mõtlesin mina. Oleks pidanud talle silma pilgutama! Miks ma talle silma ei pilgutanud?

      Kas see oleks mõjunud tobedana? Ma polnud iial pilgutamist harjutanud. Kas seda saab üldse valesti teha. Lihtne asi ju.

      „Sul on silmaga midagi lahti või?” uuris Vintpall.

      „Ee, ripsmekarv läks silma,” kohmasin vastuseks. „Härra, vabandust. Ee, peaksime tagasi minema.” Mõte, et Kättemaksjad vallandavad oma lõksu nii, et mõnusa kõrvaltoimena jääb sisse ka Vintpall – ja mina tema kõrval – muutis mind järsku väga-väga närviliseks.

      Kiirustasin kõnniteed mööda, astudes lärtsudes läbi paari lombi. Vihm ei aurustunud pimeduses nii ruttu ja et maa-alune oli valatud terasest, polnud sellel ka kuhugi voolata. Kaevurid lõid osa äravoolust koos torudega, mis ajasid alustänavatel õhku ringi, kuid nende hilisem hullumeelsus segas plaane ja nad ei lõpetanudki kunagi.

      Vintpall tuli mulle mõõdukal sammul järele. Aeglustasin ja kohandusin tema tempoga. Kartsin, et tal võib tekkida põhjus Aimuse juurde tagasi minna.

      „Mis sa kihutad, tatt?”