Terassüda. Brandon Sanderson

kargas kohe eemale, vanad lahinguinstinktid sundisid teda selga panga väljapääsule lähema samba vastu suruma. Terassüda pööras end hämmelduses, kui temast uhtus üle kuulide laine. Need põrkasid nahalt ja rebisid riideid, kuid jätsid ta täiesti terveks.

      Temasugused Eepikud sundisidki Ameerika Ühendriike vastu võtma kapitulatsiooniseadust, mis andis kõigile Eepikutele kõigist seadustest täieliku vabastuse. Kuulid ei saa Terassüdant vigastada – raketid, tankid, inimeste kõige uusimad relvad isegi ei kriimusta teda. Ja kui Terassüdame saakski kinni püüda, ei hoiaks teda kinni ühegi vangla müürid.

      Lõpuks kuulutas valitsus, et sellised mehed nagu Terassüda on loodusjõud, orkaanide ja maavärinate moodi. Öelda Terassüdamele, et ta ei saa soovitut, on sama, nagu võtta vastu seadus, mille kohaselt tuul puhuda ei tohi.

      Sel päeval nägin pangas oma silmaga, miks mõned otsustasid mitte vastu hakata. Terassüda tõstis käe ja energia hakkas selle ümber kiirgama külma kollast valgust. Surmasõrm peitis end tema taha ja varjus kuulide eest. Erinevalt Terassüdamest näis tema relvi kartvat. Neile pole immuunsed mitte kõik Eepikud, ainult kõige vägevamad.

      Terassüda vallandas käest kollakasvalge energiapurske ja üks rühm sõdureid aurustus. Järgnes kaos. Sõdurid hüppasid kõikjale varju, kust võis seda leida, õhku täitsid suits ja marmorikillud. Üks sõduritest tulistas relvast raketi, mis sööstis Terassüdamest mööda. Ta paiskas endiselt vaenlaste pihta energiat ning tabas panga tagaosa, lüües seifiruumi pauguga lahti.

      Välja paiskus leegitsevaid rahatähti. Mündid lendasid läbi õhu ja sadasid kõlinal maha.

      Karjed. Kisa. Hullumeelsus.

      Sõdurid surid kiiresti. Mina kössitasin jätkuvalt toolil, käed kõrvadele surutud. See oli kõik nii vali.

      Surmasõrm passis ikka Terassüdame taga. Ja mina nägin, kuidas ta naeratas. Siis tõstis ta käed ning sirutas Terassüdame kaela poole. Ma ei tea, mida ta kavatses. Ilmselt oli talle antud veel teinegi võime. Enamikul nii tugevatel Eepikutel oli neid rohkem kui üks.

      Ehk oleks sellest piisanud Terassüdame tapmiseks. Kahtlen, aga nagunii ei saa me seda iial teada.

      Õhus kõlas üksainus pops. Plahvatuse müra kurdistas mind nii palju, et ma tundsin vaevu selles ära püstolipaugu. Kui plahvatuse suits hajus, nägin isa. Ta seisis Terassüdame ees, veidi kaugemal, käed üleval ja selg samba poole. Tema näol püsis meelekindel ilme ja ta sihtis püstoliga Terassüdant.

      Ei. Ei, mitte Terassüdant. Surmasõrme otse tema taga.

      Surmasõrm varises kokku, laubas kuulihaav. Surnud. Terassüda keeras end järsult ümber ja vahtis väheldasemat Eepikut. Siis viskas ta pilgu tagasi mu isa poole ja tõstis käe näo juurde. Seal, napilt ta silma all, jooksis Terassüdame põsel verenire.

      Esmalt arvasin, et see pärines Surmasõrmelt. Aga kui Terassüda selle ära pühkis, jätkas koht veritsemist.

      Mu isa tulistas Surmasõrme, kuid kuul riivas enne Terassüdant ja kriimustas teda.

      See kuul vigastas Terassüdant, samas kui sõdurite lasud maha põrkasid.

      „Vabandust,” ütles isa väga ärevalt kõlades. „Ta sirutas oma käe teie poole. Ma…”

      Terassüdame silmad läksid suureks. Ta tõstis käe silme ette ja silmitses kätel oma verd. Ta näis olevat täiesti jahmunud. Terassüda kiikas selja taga oleva seifiruumi poole ja vaatas siis mu isa. Hajuvas tolmus ja suitsus seisis üksteise ees kaks kogu – üks massiivne, kuninglik Eepik ja teine väike, totaka särgi ja kulunud pükstega kodutu mees.

      Terassüda hüppas pimestava kiirusega ettepoole ja lajatas käega mu isale rindu, lömastades ta vastu valget kivisammast. Luud purunesid ja isa suust purskas verd.

      „Ei!” karjusin mina. Mu hääl kõlas kõrvus imelikult, nagu oleksin vee all. Tahtsin isa juurde joosta, kuid kartsin liigselt. Mäletan tänaseni oma argust ja see ajab mul südame pahaks.

      Terassüda astus isa kõrvale ja korjas üles maha pillatud püstoli. Raev silmis leegitsemas, sihtis Terassüda püstoliga otse isa rindu ja tulistas juba kukkunud mehe pihta üheainsa lasu.

      See on tal kombeks. Terassüdamele meeldib inimesi nende oma relvadega tappa. Sellest on saanud üks tema tunnuseid. Tal on uskumatu jõud ja ta võib tulistada kätest energiapalle. Aga kui ta peab tapma kellegi, kes on eriliselt tema tähelepanu väärinud, eelistab ta nende oma relvi.

      Terassüda jättis mu isa samba jalamile vajuma ja viskas püstoli ta jalge ette. Siis hakkas ta energiat igas suunas tulistama. Ta süütas toole, seinu, lette, kõike. Mind paisati toolilt, kui üks tabamus üsna lähedale tabas ja ma põrandale veeresin.

      Plahvatused paiskasid õhku puitu ja klaasi. Kogu ruum vappus. Paari südamelöögi jooksul tekitas Terassüda piisavalt kahju, et Surmasõrme mõrvarlik amokijooks sellega võrreldes leebeks muuta. Terassüda laastas saali, tõugates ümber sambaid, tappes kõiki, keda nägi. Ma pole kindel, kuidas mina ellu jäin, kui üle klaasikildude roomasin. Samal ajal sadas mulle peale puutükke, krohvi ja tolmu.

      Terassüda lasi kuuldavale raevu ja nördimuse kriiskeid. Kuulsin seda vaevu, aga ma tundsin, kuidas see akende jäänuseid purustas ja seinad värisema pani. Siis levis temast mingi võimas energialaine. Ja põrand tema ümber muutis värvi, moondus metalliks.

      See levis ja uhtus üle kogu saali meeletu kiirusega. Põrand minu all, sein minu kõrval, maas olevad klaasikillud – kõik muutus teraseks. Nüüdseks teame, et Terassüdame raev muudab elutud objektid tema ümber teraseks, kuigi jätab elusolendid ja kõik nende küljes oleva puutumata.

      Kui ta karje hääbus, oli suurem osa panga sisemusest läbinisti teraseks muundunud, ehkki suur osa laest jäi puiduks ja krohviks, nagu ka ühe seina tükk. Järsku lennutas Terassüda end õhku, murdis laest ja mitmest korrusest läbi ning võttis suuna taevasse.

      Koperdasin isa juurde. Lootsin väga, et ta võtab midagi ette ja peatab kuidagi selle hulluse. Kui ma temani jõudsin, viskles ta krampides. Veri kattis ta nägu ja nõrises rinnas olevast kuulihaavast. Klammerdusin paanikas isa käsivarre külge.

      Uskumatul kombel suutis ta kõnelda, kuid ma ei kuulnud ta sõnu. Olin selleks ajaks täiesti kurt. Isa küünitas ja tema värisev käsi puudutas mu lõuga. Ta lausus veel midagi, ent ma ei kuulnud teda ikka veel.

      Pühkisin varrukaga silmi ja üritasin seejärel teda jalule tirida ning endaga kaasa vedada. Kogu maja rappus.

      Isa haaras mul õlast ja ma vaatasin teda pisarsilmil. Ta lausus üheainsa sõna, mida suutsin huultelt lugeda.

      „Mine.”

      Mõistsin. Juhtus midagi üüratut. Midagi, mis paljastas Terassüdame, mis hirmutas teda. Siis oli ta veel uus Eepik, linnas ei tuntud teda hästi, aga mina olin temast kuulnud. Ta oli väidetavalt haavamatu.

      See püstolilask vigastas teda ja kõik nägid teda nõrgana. Polnud mingit võimalust, et meil lastakse ellu jääda – ta pidi oma saladust kiivalt hoidma.

      Pisarad mööda põski voolamas ning isa hülgamise pärast end täieliku argpüksina tundes keerasin ma ümber ja jooksin. Hoone värises plahvatusest ikka veel, seinad pragunesid, laetükid murenesid. Terassüda üritas maja kokku kukutada.

      Mõned jooksid esiustest välja, kuid Terassüda tappis neid pea kohalt tulistades. Teised pagesid külguste kaudu, ent need viisid üksnes sügavamale panka. Need inimesed lömastati siis, kui enamik hoonest varises.

      Peitsin end seifiruumi.

      Tahaksin väita, et olin seda valikut tehes nutikas, aga ma lihtsalt eksisin ära. Mäletan ähmaselt, et roomasin pimedasse nurka ja tõmbusin kerra. Nutsin sel ajal, kui ülejäänud maja kokku kukkus. Et suurem osa peasaalist muutus Terassüdame raevu tõttu teraseks ja seifiruum oli juba algusest peale metallist, jäid need osad terveks.

      Tundide pärast tirisid päästetöötajad mind rusude alt välja. Olin uimane ja vaevu teadvusel. Ere valgus pimestas valusalt, kui mind välja kaevati. Ruum, kuhu ma peitusin, oli osaliselt kokku vajunud ja seisis