Terassüda. Brandon Sanderson

põgeneda?

      Eepik pöördus uuesti leti taga kügelevate tellerite poole. Mu isa käsi hoidis endiselt pingsalt mu õlast. Tajusin tema muret minu pärast peaaegu nii, nagu oleks see füüsiline tunne, mis kihutab isa käest üles minu sisse.

      Siis tundsin hirmu. Puhast, halvavat hirmu. Tõmbusin toolil kerra, nuuksusin ja värisesin. Üritasin peletada mõtetest neid jubedaid surmapilte, mida just äsja kogesin.

      Isa tõmbas käe tagasi. „Seisa paigal,” ütles ta hääletult.

      Noogutasin, sest olin liigutamiseks liiga hirmul. Isa heitis pilgu tooli tagant välja. Surmasõrm vestles ühe telleriga. Kuigi ma ei näinud neid, kuulsin kontide kukkumist. Ta hukkas neid ühekaupa.

      Isa nägu tumenes. Siis kiikas ta külgkoridori poole. Põgeneme?

      Ei. Seal lamasid hoopis langenud valvurid. Nägin läbi lahtri klaasseina, kuidas maas lebas püstol, toru tuhka maetud, osa käepidemest ribiluul puhkamas. Isa silmitses seda. Ta teenis noorena USA rahvuskaardis.

      Ära tee seda! mõtlesin paaniliselt. Isa, ei! Aga ma ei saanud neid sõnu välja öelda. Lõug värises, nagu oleks mul külm. Kui üritasin rääkida, plagisesid hambad. Äkki Eepik kuuleb mind?

      Ma ei saanud lasta isal midagi nii rumalat teha. Mul polnud peale tema ju kedagi. Ei kodu, peret, ema. Kui isa liikuma hakkas, sundisin end küünitama ja tema käsivarrest haarama. Raputasin isa poole pead ja üritasin midagi välja mõelda, mis teda peataks. „Palun,” suutsin sosistada. „Kangelased. Sa ise ütlesid, et nad tulevad. Las nemad peatavad ta.”

      „Mõnikord, poeg,” ütles isa mu sõrmi lahti kangutades, „tuleb kangelastele kaasa aidata.”

      Ta vaatas Surmasõrme poole ja sööstis siis järgmisesse lahtrisse. Hoidsin hinge kinni ja piilusin väga ettevaatlikult ümber tooli. Ma pidin ju teadma. Isegi kössitades ja värisedes pidin ma nägema.

      Surmasõrm hüppas letile ja maandus teisel poolel, meie poolel. „Niisiis pole vahet,” ütles ta endiselt muretul toonil üle põranda jalutades. „Panga röövimine annaks mulle raha, aga mul pole vaja asju osta.” Ta tõstis mõrvarliku näpu. „Pähkel. Õnneks taipasin duši all veel midagi: iga tahtmise puhul võib inimeste tapmine olla ülimalt ebamugav. Mina pidin hoopis kõiki hirmutama, näitama neile oma väge. Siis ei keelaks tulevikus mulle ükski inimene seda, mida soovin.”

      Ta kargas pangasaali teisel poolel asuva samba taha ja üllatas last süles hoidvat naist. „Jah,” jätkas ta, „panga röövimine raha pärast on mõttetu. Ent kui ma näitan, mida suudan – on see endiselt oluline. Niisiis jätkasin oma plaaniga.” Ta osutas, tappis lapse ning jättis õudushetkes viibiva naise kondi- ja tuhahunnikut embama. „Kas te pole rahul?”

      Ahmisin selle pildi peale õhku, samas kui hirmunud naine üritas tekki koos hoida, ehkki imiku luud kippusid nihkuma ja lahti libisema. Sel viivul muutus kõik minu jaoks palju reaalsemaks. Hirmutavalt reaalseks. Tundsin järsku iiveldust.

      Surmasõrm seisis seljaga meie poole.

      Isa kihutas lahtrist välja ja krahmas maha kukkunud püstoli. Kaks samba taha peitunud inimest sööstsid lähima ukse poole ja tõukasid kiirustades mu isa, lüües ta peaaegu pikali.

      Surmasõrm pöördus. Isa põlvitas ikka veel seal ja üritas püstolit tõsta, kuigi sõrmed libisesid tuhaga kaetud metallil.

      Eepik tõstis käe.

      „Mida sina siin teed?” kõmises üks hääl.

      Eepik pööras kannapealt ringi. Nagu minagi. Ilmselt pöördusid kõik selle madala, võimsa hääle poole.

      Tänavale viivas ukseavas kõrgus üks kogu. Valgus paistis kehakuju tagant ja ereda päikese tõttu oli ta vaevalt enamat kui siluett. Üks hämmastav, herkuleslik, aukartust äratav siluett.

      Olete ilmselt näinud pilte Terassüdamest, kuid ma ütlen teile – need on täiesti ebapiisavad. Ükski foto, video ega maal ei suudaks seda meest iial talletada. Ta kandis musta. Särk tihedalt üle ebainimlikult laia ja tugeva rinna hoidmas. Püksid lõdvalt rippumas, kuid mitte kottis. Maski ta ei kandnud, nagu mõned esimesed Eepikud seda tegid, kuid tema taga laperdas vaimustav hõbedane keep.

      Tal polnud maski vaja. Sellel mehel polnud põhjust end peita. Ta tõstis käed külgedele ja tuul puhus uksed tema ümber lahti. Tuhka pillutati üle põranda ja paberid plagisesid. Terassüda tõusis mõned sentimeetrid õhku, keep laiali paiskumas. Ta hakkas saali liuglema. Käsivarred nagu teraspoomid, jalad nagu mäed, kael nagu puupakk. Aga ta polnud kopsakas ega karune. Ta oli majesteetlik oma süsimustade juuste, nelinurkse lõua, hiigelliku kehaehituse ja üle kahemeetrise kasvuga.

      Ja nende silmadega. Intensiivsete, nõudlike, kompromissitute silmadega.

      Kui Terassüda graatsiliselt saali lendas, tõstis Surmasõrm kähku näpu ja osutas tema poole. Terassüdame särgil sisises üks lapike, nagu oleks selle peale sigaretti kustutatud. Mees ise ei ilmutanud aga mingit reaktsiooni. Ta hõljus astmeid mööda alla ja maandus õrnalt üsna Surmasõrme lähedal, üüratu keep tema ümber laskumas.

      Surmasõrm osutas uuesti ja paistis suurt hirmu tundvat. Taas närune sisin. Terassüda sammus väiksema Eepiku juurde ja kõrgus tema kohal.

      Teadsin sel hetkel, et seda mu isa ootaski. Seal seisiski kangelane, kelle tulekut kõik lootsid, kes heastaks teised Eepikud ja nende nurjatud teod. See mees siin pidi meid päästma.

      Terassüda küünitas ja haaras Surmasõrmest kinni, kui too katsus veidi hilinenult plehku panna. Surmasõrm jäi nõksatades seisma, päikeseprillid plaksatasid maha ja ta ahhetas valust.

      „Ma küsisin sinult ühe küsimuse,” ütles Terassüda, kelle hääl kajas kui kõuemürin. Ta keeras Surmasõrme ümber, et too talle silma vaataks. „Mida sina siin teed?”

      Surmasõrm tõmbles. Ta näis olevat paanikas. „Ma… ma…”

      Terassüda tõstis teise käe ja sirutas näpu välja. „Mina kuulutasin selle linna enda omaks, väike Eepik. See on minu.” Ta võttis väikese pausi. „Ja nende inimeste üle valitsemine on minu, mitte sinu õigus.”

      Surmasõrm kallutas pea abitult viltu.

      Mida? mõtlesin mina.

      „Sul näib jõudu jaguvat, tilluke Eepik,” ütles Terassüda põrandat katvatele luudele pilku heites. „Võtan vastu su teenistuse. Vannu mulle truudust või sure.”

      Ma ei suutnud Terassüdame sõnu uskuda. Need rebestasid mind sama sügavalt kui Surmasõrme mõrvad.

      See mõte – teeni mind või sure – muutus hiljem tema valitsemisaja aluseks. Ta piidles saali ja kõneles kõmiseval häälel: „Mina olen nüüd selle linna keiser. Teie kuuletute mulle. Minule kuulub see maa. Minule kuuluvad need majad. Kui maksate makse, laekuvad need minule. Kui eirate mu käsku, siis surete.”

      Võimatu, mõtlesin mina. Mitte ometi ka tema. Ma ei suutnud leppida, et see uskumatu olend oli täpselt nagu need ülejäänud.

      Mina polnud ainus.

      „See ei pidanud nii minema,” pomises mu isa.

      Terassüda keeras ümber ja üllatus ilmselt, et kuuleb midagi saalis kössitavatelt ja halisevatelt orjadelt.

      Isa astus ette, püstol käes. „Ei,” vaidles ta vastu. „Teie pole nagu teised. Ma ju näen seda. Te olete neist kõvasti parem.” Ta kõndis edasi ning jäi kahest Eepikust vaid mõne sammu kaugusele. „Teie olete siin selleks, et meid päästa.”

      Saal oli vaikne, kostis üksnes abitut nuuksumist, kui naine üritas oma surnud lapse jäänuseid endiselt koos hoida. Ta katsus hullunult, tulutult koguda kokku kõiki luid. Leinas ema ei jätnud maha isegi pisimatki selgroolüli. Tema kleiti kattis hall tuhk.

      Enne, kui kumbki Eepik jõudis vastata, paiskusid külguksed lahti. Mustade kuulivestide ja automaatidega mehed tulvasid panka ja avasid tule.

      Toona polnud valitsus veel