Muidumiljonärid. Reet Kudu

et nii nagu eestlased pole kunagi lõplikult Kalevipoega omaks võtnud, ei ole nad omaks võtnud ka kriitikat „Kalevipoja” aadressil… Me oleme eestlased (eurooplased), kuid tahame olla soomeugrilased. Sellest lihtsast tõigast saabki alguse Kalevipoja lüüriline mädanemine, mille kaudu tuleb ilmsiks meie kangelast kummitav identiteedikriis. Sellele piinale ei too leevendust isegi tõik, et soomeugrilased võisidki vabalt olla esieruooplased…”

      See loomulikult Ellele meeldis, mõtles Karl tigedalt, olla esieurooplane oma saksa ätikese kodus, kuigi me oleme jäänud oma tegudes pigem nõukogude kodanikkudeks – me toetame kollektiivselt eesti partorgide uusi kampaaniaid, isegi nõmedat tiblatamist. Me ei protesteeri, nagu teeks tõeliselt vaba inimene, vaid naudime kaitsetute kannatusi.

      „Jah, me peidame end soomeugrilase maski taha, et mitte nõukogude korra eest vastutada!” hüüdis Karl vihaselt pimedusse, nagu vaidleks jälle instituudi teadusliku kommunismi õppejõuga, kes tahtis teda cum laude’ta jätta.

      Just seepärast eestlane tuhandetele ebaõiglaselt koheldud naabritele kaasa ei tunne! Keegi ei julge ega viitsi meenutada oma tegelikku minevikku. Vajatakse kauneid muinasjutte soomeugrilikust eripärast, mis eestlasi õigustaks ja Nõukogudemaal sündimise olematuks muudaks! Jah, mitte üksnes Kalevipoeg pole ilma minevikuta, vaid kõik Nõukogude Eesti elanikud jäeti ilma minevikuta, kui eesti bolševikud otsustasid tüki nõukogude aega oma eluloost kääridega välja lõigata. Säuhti ja valmis! Nõukogude Eesti partorgid keelduvad oma okupatsioonirolli meenutamast, sest see olevat olnud vaid mingi umbmäärane tiblade aeg, kus soomeugrilased vaevlesid slaavlaste ikke all. Kaunis muinaslugu, aga nii jäeti kogu rahvas ilma minevikuta, mitte ainult rahvuseepose kangelane!

      „Täielik ulme, teaduslik fantastika!” sülitas Karl laias kaares asfaldile. Praeguse eestlase soomeugrilikkus on veel suurem utoopia kui kommunismiparadiis, aga rahvas vajab seda usku nagu imejooki, et mitte häbisse surra!

      Seda siis mu tänane unenägu tähendaski? muigas ta hapult.

      Mehele tuli nüüd meelde, miks ta raamatu pärast pealiskaudset lehitsemist istme alla oli virutanud. Soomeugrilik unelemine ei aidanud tal kodu tagasi saada, vaid muutis ta kõlbmatuks lindpriiks, kes hädaldab oma kodukaotuse pärast, vastandudes nii ürgsele metsale, kust astus välja ilmsüütu soomeugrilane, keda ei huvitanud enam põrmugi, mida tähendasid sõnad „bolševik”, „menševik”, „nõukogude”…

      Raamatut edasi lugedes meenusid Karlile mitmed netiprotestid metsa kaitseks. Need tekkisid küll alles siis, kui taheti Eestit ja Euroopat kiirraudteega ühendada. Rekamehena oli ta sunnitud pidevalt veokijuhina Euroopa ja Eesti vahel pendeldama, kuigi kaupu oleks märksa parem ja tulusam olnud vedada rongiga. Selle nimel, et maanteedel oleks pikki kaubakolonne vähem, oleks Karl olnud valmis isegi ilma tööta jääma. Ta oli juba ammu veokijuhi elust tüdinud. Saaks äkki tööd hoopis uuel kiirraudteel? Ikka veidi põnevam amet. Kui eestlane pidas ennast eurooplasteks, miks siis võideldi metslase kombel kiirrongi vastu? Kaunishinged tegid vabariiki koos prügist puhtaks, kollektiivselt tormati kaitsma ka puid, aga kindlasti mitte temasuguseid, kes jäeti murranguhetkel oma hädaga üksi!

      „Pagana ilutsejad!” kirus Karl valjusti. Nad olid vapustatud metsa hävitamisest, mitte inimelude omast, kuigi üks tulenes teisest. Nõukogude Eesti endised kodanikud – kõik need vaprad soomeugrilased! – nõustusid vabatahtlikult endiste võimumeeste ja endiste dissidentide kehtestatud seadustega, mis kuulutasid, et jälle tuleb üheskoos ajamasin leiutada ja aeg tagurpidi liikuma panna – tagasi küüditamise hetke, kui kohtuta vägivald on lubatud! Ja kes ei kuuletu, jääb järjekordselt ajaloo hammasrataste vahele.

      Oli see tõesti vabaduse hind? Miks leedulased said hakkama teisiti? Ja ka suur osa idablokist. Ei tormatud järjekordselt naabri koju nagu neljakümnendatel, et võõras voodis endale pesa teha.

      Vihast hoolimata ei suutnud Karl raamatulehti kokku kägardada ja võssa minna, vaid hoopis jätkas lugemist:

      „Hämmastav on aga pigem see, et kui me hakkaksime kangekaelselt Kalevipoja soome-ugri jälgi ajama, siis leiaksime neid kogunisti sedavõrd palju, et Kalevipoeg osutub nii mõneski aspektis hoopis „Kalevala” ristiisaks, mitte vastupidi… pärimuslik sangar-Kalevipoeg ei ole nähtavasti mitte kunagi olnud eesti kultuuris keskne persoon. Kalevipoeg on pisut võõras kandilise lõuaga hiiglane, kes on ära eksinud animistlikku mõttelaadi padrikusse… Ja just sellel põhjusel on Kalevipojast saanud üks kultuurimärk paljude teiste hulgas, kes venitab end kangekaelselt üle finišijoone kusagil laulupeo, verivorsti ja vokivärtna vurisemise vahel. Selline on Kalevipoeg, nagu me teda tegelikult tunneme: unise pilguga sangar-bränd, rühikas šokolaadi-Kalevipoeg, kes on aja jooksul igasugusest soomeugrilisusest lihtsalt tühjaks jooksnud.”

      „Õigus, täpselt nii!” hüüdis Karl ja ta hääl kõlas magaval parkimisplatsil nagu pasunahüüe, aga enam see meest ei häirinud. Ta oli üle aastakümnete jälle teadlane, kes süvenenud põnevasse teksti. See tundus lausa teaduse suure võiduna kirjanduse üle, et just keerulise populaarteadusliku raamatu autor oli eesti poeetide asemel saanud rahva uueks paleuseks! Nemad Ellega lugesid nooruses peast ikka rohkem luuletusi, aga nüüd innustuti hoopis teistsugustest kirjaridadest:

      „Selleks, et anda tagasi Kalevipojale tema auväärne koht, tuleks esmalt tema roll veidi selgemini määratleda: Kalevipoeg on eeskätt riigimees ja militaarne sangar, kuid mitte mingil juhul maatark-korilane,” jätkas Karl lugemist ja unustas võssa minemise. „Müütilised võivad loomuldasa olla mõlemad. Me oleme enamasti püüdnud eesti kultuuri passitada müüdiga, kus valitseb sangar-kuningas Kalevipoeg, kellest andekas kirjamees Kreutzwald treis antiiktragöödia reeglitele vastava kangelase. Ja see kangelane sulab viimaks paratamatult meie nägemuses kokku vanast testamendist pärit Moosesega ning eestlaste saatus iisraeli rahva saatusega. Nähtav vastuolu ongi selles, et Kalevipojas ei ole kuigivõrd soomeugrilikku meelelaadi. See on laadi poolest pigem euroopalik sangarieepos, kuid me projitseerime kangekaelselt (ikka veel!) oma hõimuteadvuse kusagile hämarasse korilusmaagiasse, kus valitsevad hoopis teised jõud…” Täpselt, just seepärast Mikita nii väga Nõukogude impeeriumis sündinud kodanikku lohutaski. Ka Karli ennast! Tema populaarteaduslik teos oli kui ravim ja uimasti ühekorraga. Samasugune lugemisrõõm nagu kunagi ammu Lennart Meri rännuraamatud teismelisele poisile!

      Tuleb ikka uuesti vanad märkmikud üles otsida, mõtles mees. Äkki saab neist tõesti raamatu kokku? Elle rõõmuks! Või pigem naise vihastamiseks. Oma uusi leiutisi oleks küll mõttekam näidata hoopis Soomes, sest kohalikud soomeugrilased ja kolleegid polnud juba paarkümmend aastat tema andeid vajanud.

      3

      Karl ei tahtnud tõepoolest enam võssa, minekusoov oli lugedes iseenesest üle läinud. Ta pani väljarebitud paberilehed hoolikalt raamatu vahele tagasi.

      Tõesti uhke värk, et teadlane Mikita oli kirjanikud seljatanud. Ainult mõni rahvamehest humorist suutis veel tema populaarsusega võistelda, aga mitte ükski neist iseteadvatest poliitilistest suleseppadest, kelle toetusel oli loodud keeleinspektsioon. Mille või kelle kaitsmiseks? Mida need emakeelsed väiklused olid Karlile andnud? Jah, isegi see elukauge jutt Kalevipojast mõjus talle praegu märksa lohutavamalt kui tema kunagiste kirjanduslemmikute uued trükised, mida ta vahel raamatukogus vanast harjumusest lehitses, kui käis seal tasuta ajalehti lugemas.

      Ja äkki sai Karl aru, millest ta oli viimased paarkümmend aastat nii väga puudust tundnud. Mitte rahast ega asjadest, vaid just lugemisest. Kõik tekstid olid teda viimasel ajal üha rohkem ärritanud. Autorid kirjutasid puhtas eesti keeles, aga käisid talle ometi närvidele – mingid tühised armumised ja sekeldused, udune hämamine, mis ajasid väsinud rekajuhi vihaseks.

      Leiutaja tahtis jälle mõelda, süveneda, olla vaba maanteele vahtimisest ja unega võitlemisest. See oligi ta suurim nälg – lugemisnälg! Või veel rohkem mõtlemisnälg. Ta tahtis, et tal oleks jälle aega leiutada ja nuputada, lugeda ja märkmeid teha!

      Karl võttis plekilise raamatu uuesti ettevaatlikult pihku nagu pommi, mis võib kogu ta praeguse elu õhku lasta ja avas huupi: „Ilmselt on mingisugused „topeltteadvuse” rudimendid olemas kõigil inimestel (näiteks pooluni), kuid mõnel inimesel on suurem võimekus sellel piiril mängida. Rangelt võttes