Muidumiljonärid. Reet Kudu

oli seega ka nõukogude eliidi ja eesti revolutsionääride järglaste ülim kreedo! Endised marksismilektorid kinnitasid uusi venevastaseid dogmasid samasuguse kindlusega nagu kord teadusliku kommunismi õppematerjali. Karl algul naeris, kui kuulis, et mitte eesti komparteilased polnud Nõukogude Eesti parteikomiteedes ja linnavalitsustes olnud okupatsioonivõimuks, vaid okupantideks olevat olnud hoopis vene töörahvas – kõik koos ja eranditult, lapsed ja imikud kaasa arvatud! Aga ta naeruhimu kadus varsti, kui ta kodust välja tõsteti. Ja haihtus lõplikult siis, kui ka ta kõrgeltharitud sõbrad arutule tiblatamisele ja muule kommarilobale vastu ei hakanud, vaid hakkasid koos eesti lihtrahvaga venekeelseid mõnitama. Tänaseks jagasid nad kõik oma venevastaseid luulusid innukalt ka Brüsselis. Justkui oleks kunagine „külm sõda” olnud vene rahva, aga mitte kommunismi ja parteilastega!

      Jah, Karl tundis end süüdi oma poja ja Elle ees, oma ema ja kursusekaaslaste ees… Minevikuta kommaribossidel polnud aga mingeid süümepiinu, keegi ei vabandanud, kõik ülbitsesid edasi. Mõned nõudsid rahva rõõmuks, et Venemaa heastaks okupatsioonikahjud, kuigi just nemad ise olid Nõukogude Eestis kõige suuremad kahjurid, kes rahva ka pärast impeeriumi lagunemist uute seadustega hätta jätsid. Tippkommunistid said ka raudse eesriide tagant vabalt välismaale, nemad said kõike poolmuidu… Ja just nende tõde jäi laias maailmas kõlama. Lihtrahvas, kes raudse eesriide taga vangis istus, pidi järjekordselt vastutama vangivalvureist ideoloogide asemel! Kurjuse impeeriumi kurjus võidutses ka pärast NSV Liidu kadumist, sest võluvaid ja sõnaosavaid (eks)kommuniste usuti rohkem kui fakte ja kainet mõistust!

      „Taasiseseisvumine, päh?! Eesti Vabariigi ausa taastamise järel oleks ometi kõik need sotsid ja retsid uuesti pokri pistetud!” pomises Karl endamisi. „Enne sõda istusid nad juba vanglas. Kui nad tahtsid seda aega taastada, siis kobigu kongi tagasi! Sealt nad ju Stalinit tervitama saabusid… Kui sõjaeelne vabariik oleks tõesti maagilisel moel taaselustunud, poleks ükski tippkommar puhtalt pääsenud, need tegelikud okupandid ja kollaborandid! Heastanud oma kurjust kompartei varadega, seda oli ju tohutult! Aga ei, neil oli jälle vaja ronida eestlaste kodudesse, ainsasse pühasse paika, mis veel jäänud…”

      Kindel see, et president Päts poleks kasulikke insenere kahjulike partorgide rõõmuks koduta jätnud. Ei, kindlasti mitte. Sõjaeelne valitsus poleks lubanud parteitute eestlaste varaga kompartei patte kinni mätsida! Omandireformi õudust põhjendati sellegipoolest kaunikõlaliste sõnadega „taasiseseisvumine” ja „heastamine”, justkui tagastataks kodusid tuhandetele eesti kristustele, kes kõik suutnud surnuist üles tõusta. Küüditatud ja Siberis tapetud ometi hauast välja üles ei kerkinud, ellu äratati hoopis hingesoppides pesitsev kasuahnus ja halastamatus – need kõigi revolutsioonide kindlad tugisambad. Uute seadusepügalate väljanuputajatel õnnestus järjekordselt rahva kannatuste arvel rahvuskangelasi mängida.

      Karl püüdis uuesti täiskuu poole sülitada. Sülge polnud, selle asemel veeres jälle suhu soolane pisar, mis ta kasvavat hädisust tõestas. Oli vastik vesistada nagu plika, aga ta ei suutnud enam… Jalg valutas, hing samuti.

      Kui ta oleks olnud müstik, siis oleks ta kindel olnud, et tänane õudusunenägu ilmutas end talle üle mitme aasta just nimelt leninliku mässu sajandijuubeli puhul – eks nüüd täitunudki sada aastat bolševistlikust omandiröövist, mis kestis tänaseni!

      Karl Kaalikmäe mõtles mõtteid, mida ta juba kaua polnud mõelnud, sest veokijuhile need arutlused ei sobinud. Tuli teele vaadata, et mitte tukkuma jääda! Pagana unenägu, mis teda jälle üles ärritas ja möödunut meenutama pani.

      Jah, tema kui teadlase allakäik algas sellest hetkest, kui postkastis oli lühike tagastamisteade. Just siis algas tema aastakümneid kestnud mandumine mõtlevast leiutajast mõttetuks roolikeerajaks! Tal oli sellest elust villand! Ja kommariluuludest samuti! Elagu oktoobrirevolutsioon, pagan neid kõiki võtaks!

      2

      Noor peainsener Karl Kaalikmäe oli korteriremondile kulutanud mitte üksnes kõik säästud, vaid ka kogu vaba aja, kõik õhtud ja nädalavahetused! Ta oli pannud kogu hinge plekiliste ja pleekinud tapeetidega ruumide ümberehitamisse. Vannitoa kujundas lausa luksuslikuks, kõik oma higi ja vaevaga! Tookord oli Elle teda veel vaimustunult kiitnud: Karl oleks pidanud õppima hoopis sisearhitektiks! Kui nad kohutava sõnumi said, oli naine teist kuud rase. Karl oli just alustanud kabineti ümberehitamist fantastiliselt värvikirevaks lastetoaks. Noh, vähemalt sinna ei jõudnud ta viimast raha matta. Kui nad olid oma kompsud esimesse viletsasse üürinurka maha pannud, hakkas naine meeleheitlikult nutma. Neile mõlemale oli äkki selge, et tulemas pole hoopiski mitte niisugused ajad, mida neile murranguaegsetel miitingutel lubati.

      Elle tegi salaja aborti, sest taipas kodukaotuse katastroofilisust märksa varem kui mees ise. Karl lootis veel pikka aega oma taibukusele ja veenmisoskusele, rünnates arvude ja dokumentidega mitut masti ametnikke.

      „Nad tapsid mu tütre juba emaüsas… Olgu nad neetud!” ahastas rekamees parkla pimeduses. Ta ei tahtnud möödunud aegu meenutada ja piinas end ometi, sest und ei tulnud ja poja süüdistavad sõnad keerlesid peas.

      Tähed muutusid üha ähmasemaks, Karl ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. Ta oli uskunud, et ei hakka enam ammuse kodukaotuse pärast ahastama. Ja nüüd siis nuttis ta õudusunenäo tõttu lahinal ja pidurdamatult. Närvid olid ikka täiesti läbi!

      „Jäta, mees, rahune maha!” käsutas Karl ennast poolvaljusti ja piilus ehmunult kahele poole. Ta ei tahtnud sarnaneda mõne iseendaga rääkiva hädise mehehakatisega. Kaugreisile niisugused äpud ei sobinud. Ta oli ometi varem alati oma masendushoogudega hakkama saanud, küllap saab ka nüüd. Kõigepealt tuli üles otsida tualett…

      Ei, ta ei viitsinud pissiputkani kõmpida. Karl jälestas neid haisvaid välikempse, eriti poolakate omi, mida vist peaaegu ei koristatud. Hommikul jõuab ta varsti üle piiri, Saksamaal on asi palju mõnusam. Aga millega väljas pühkida? Oleks suvi, saaks kasutada puulehti. Mees mõmises pahuralt nagu haavatud karu ja läks tagasi masina juurde. Kabiinis polnud ühtegi vana ajalehte ega muud paberitükki.

      Lõpuks märkas ta istme all vedelevat raamatut, mis meenutas samuti minevikku – aega, kui ta oli veel olnud mõtlev ja lugev teadlane, mitte laipväsinud rekamees, kes õhtuti voodisse varises ja kohe magama jäi. Või ka uimasena teleripilti tekstile eelistas. Kunagine innukas lugeja ei ostnud juba ammu väärtteoseid, see plekiline ja määrdunud raamatukapsas oli erand, sest Elle oli ühe telefonikõne ajal meest üleolevalt hurjutanud: Karl ei teadvat eesti elust midagi, kui ta pole lugenud isegi „Lingvistilist metsa”!

      „Ise pead ennast suureks leiutajaks!” torkas naine nipsakalt. „Kui kirjutaksid samasuguse populaarteadusliku teose, ei peaks sa enam kaupu vedama nagu harimatu mats!” Elle viimane abikaasa Saksamaal oli vist mingi vanakraamikoguja ja eriline raamatukoi, kes ostis kokku ka eestikeelseid teoseid. Suure vihaga oli Karl tookord raamatupoodi tormanud, et oskaks järgmine kord Ellega vaielda. Teosesse süveneda polnud tal sellegipoolest aega. Õhtuti oli ta endiselt liiga väsinud ja autoroolis lugemine olnuks veel keerulisem kui nutitelefoniga rääkimine. Ta oli raamatut aeg-ajalt uurinud ja lõpuks enda peale vihastanud, et ta oli ilmaaegu raha raisanud.

      Valged kaaned olid veokikabiinis vedelemisest vahepeal päris hallikirjuks muutunud. Ähh, oleks alles paras vemp Ellele, kui ta tema kiidetud teost võsas märksa praktilisemalt kasutaks. Karl tegi raamatu trotslikult lahti, et paar lehte välja tõmmata. Rebides jäi talle ootamatult silma sõna „Kalevipoeg”. Keda huvitas praegu veel muistse eepose kangelane? Ja ometi väitis Elle, et autor olevat rahva seas uskumatult populaarne. Ehk oli siis juttu temasugustest Kalevipoegadest, kes välismaa poole teel?

      Karl hakkas väljatõmmatud raamatulehte uudishimulikult lugema: „See teatav Kalevipoja invaliidsus eesti kultuuri kontekstis ongi põhjustanud olukorra, et Kalevipoeg on küll meie rahva meeles, kuid mitte ilmtingimata südames. Kalevipoeg on mees ilma minevikuta.”

      Midagi meestest ilma minevikuta olid kätsatanud ka linnud Karli tänases unenäos. Veider igal juhul… Ta luges edasi: „Niisiis väljendub Kalevipojas üsna selgesti kahe maailma põrkumine: euroopalik ja soomeugrilik vaimuruum. Meie rahvuse kujunemise lugu on igas mõttes euroopalik ja germaanipärane… See ongi üks lõppematuid rahvuspsühholoogilise