Taltsutamatu pärijanna. Julia Justiss

kui ta veel kunagi peaks võõraid oma maa pealt või isegi külast avastama, tapab ta lapse ära. Mu klient uskus seda.”

      „Seega karistati last ema pattude eest?”

      „Kardan küll. Pärast teist ebaõnnestunud katset ei lubanud Lambarth enam Helenat lossist välja, isegi mitte endaga kaasa kirikusse. Ilmselt ta vangistas ta müüride vahele, levitades samal ajal külas juttu, et igatsedes teda hüljanud ema, oli laps aru kaotanud – kindlustades nii selle, et kui Helenal kuidagi oleks ka õnnestunud põgeneda, poleks keegi ta abipalveid kuulda võtnud. Samuti pani ta oma valduste piiridele välja valvurid ja lasi neil pidevalt kontrollida küla ja kanda ette, kui sinna uustulnukaid ilmus.”

      „Kui naisel oli keelatud tütrele läheneda, kuidas ta siis teadis, mis toimus?”

      „Leedi Lambarthi teenijanna oli kohalik tüdruk, kes pärast oma käskija kadumist külasse naasis. Üks Seagrave’i agentidest jälitas tüdrukut Londonisse, kui see seal sugulasi külastas ja võttis temaga ühendust. Nad veensid tüdrukut endaga kaasa võtma meest, kes esineks ta tädipojana. See oli teine Seagrave’i mees Jerry Sutherland. Ta asus külla elama ja töötas seal, saates informatsiooni, mida tal koguda õnnestus ja ootas võimalust, et aidata tüdrukul põgeneda. Kahjuks ei lasknud lord Lambarth sellisel võimalusel tekkida.”

      „Ja nii ta mehe surmani siis vangiks jäigi?”

      „Jah. Aga ehkki ma teadsin, et teda hoiti vangistuses, olin minagi ta välimusest šokeeritud. Ma karistan karmilt ametnikku, kes teid sisse juhatas, enne kui sain teid hoiatada.”

      Kuna Adamil ei olnud mingit soovi paljastada oma esimest reaktsiooni seoses preili Lambarthi nägemisega ega ka erutust, mida tüdruku naeratus temas oli tekitanud, siis oli ta targu vait.

      Advokaat lonksas brändit. „Ja see, mille ta nii süütult teejoomise ajal paljastas, oli veelgi jubedam. Ma saan ainult halastajat jumalat tänada, et ta ema ei saanud kunagi teada täit tõde tüdruku kannatustest Lambarthi juures. Mehe kättemaks oli ränk – hoida naise eest, kes teda ära põlgas, last, keda naine väga kalliks pidas ja vangistada tüdruk sellisel moel, et ema ei julgenud püüda teda vabastada.”

      „Olgugi et laps, keda mees karistas, oli ta enda ihuvili,” märkis Adam.

      „Jah – ja see asjaolu illustreeribki mehe iseloomu. Üldiselt lahkunutest halba ei räägita, aga lord Lambarthi puhul olen ma küll kindel, et tema sealpoolsuses taevaväravaid ei läbinud. Seepärast ei pruugi ma teile seletada, miks preili Lambarth pärast sellist isapoolset kohtlemist mehelikku mõjuvõimu nii suure eelarvamusega suhtub. Alguses ma arvasin, et mul ei õnnestugi teda teie pere juures elama veenda.”

      Adam ajas selja sirgu. „Ma kinnitan teile, härra Pendenning, et preili Lambarthi koheldakse ainult lahkusega, kui ta minu hoolealune on.”

      „Ma ei pidanudki midagi muud silmas, mu lord. Kui avameelne olla, siis enne, kui ma üldse Helenale seda võimalust tutvustasin, tegin ma kindlaks, kas te ikka olete väärt, et ma ta ilma süümepiinata teie majja elama soovitaks.”

      „Te tegite seda!” hüüatas Adam, sugugi mitte kindel, kas advokaadi taolist põhjalikkust imetleda või panna tema kohta tehtud taustuuringuid pahaks.

      Ilmselt mõistes mehe segaseid tundeid, naeratas advokaat talle. „Loomulikult, kõik kellelt ma teie kohta pärisin, kiitsid teid taevani. Aga arvestades preili Lambarthi üleelamisi, pidin ma olema kindel.”

      Adam mõtles, et ta ei saa härra Pendenningile tolle ettevaatlikkust pahaks panna. „Tunnen seda kuuldes kergendust,” vastas ta pisut jäigalt.

      „Mis viib meid nüüd asja rahalise külje juurde. Helena on vankumatu oma otsuses kanda ise hoolt kõigi väljaminekute eest, mis tal teie külalisena olla võivad. Ja ma loodan, et see ”katseaeg” viib ta elama sooja ja armastavasse peresse ning ma ei tahaks rahaasjade üle vaieldes tema tuju rikkuda.”

      „Kas me peame kulutused supile ja pesupesemisele kokku võtma?” päris Adam kuivalt.

      Advokaat itsitas. „Ma usun, et teda õnnestub veenda lasta teil maksta igapäevaste kulutuste eest. Aga ta tahab maksta kõikide ostude eest väljaspool kodu. Palun lubage mulle, et lasete tal seda teha.”

      Adam tundis süüdlaslikku kergendust. Kuna preili Lambarthi ealist noort naist riidesse panna on tunduvalt kulukam kui last, siis võis mees ainult tänulik olla, et tüdruk kõik need kulutused enda kanda võttis.

      „Kui ta seda nõuab. Aga ma näen suuremat probleemi. Arvestades preili Lambarthi iga, pidanuks teda juba mõned aastat tagasi seltskonda viima. Ehkki üsna meeldiva kõnemaneeriga ja hoolimata puudusest, mida ta kannatama pidi ja tema taustast, mida te valgustasite, ei ole ta saanud absoluutselt ettevalmistust seltskonda astumiseks.”

      „See on tõepoolest probleem. Praegu ei taha ta muud, kui teie perega ühineda. Kui ta sealse eluga kohaneb, saab teie kasuema ehk talle käitumist õpetada, mis hiljem aitaks teda ametlikult seltskonda viia. Nagu me mõlemad teame, mu lord, selleks et ta saaks elada tõesti normaalset elu, nagu ta ema oleks soovinud, peab ta leidma enesele abikaasa, kes annaks talle positsiooni ja kaitse.”