Taltsutamatu pärijanna. Julia Justiss

ta viimane kiri, kirjutatud siis, kui ta teadis, et ei saa kunagi tunda rõõmu teie taasnägemisest. Oma viimases kirjas mulle palus ta, et te loeksite seda esimesena.”

      Mees küünitas enda kõrval asuvat kellanööri sikutama. „Mu assistent näitab teile kätte toa, kus saate omaette olla. Ma ühinen teiega taas koos lord Darnelliga, kui ta saabub. Kas ma võin teile veel midagi pakkuda?”

      Helena raputas tuimalt pead. „Ei, aitäh. Olete olnud väga lahke. Kas ma võin need võtta?” Ta sirutas käed välja.

      Naeratades ulatas härra Pendenning talle karbikese. „Tundke neist rõõmu, mu kallis. Teie ema armastas teid väga.”

      Hinnaline karbike käte vahele pigistatud, järgnes Helena noormehele teda peaaegu mitte märgates, süda liialt tulvil ühtaegu valu, rõõmu ja segadust, et rääkida.

      Ema oli tema jaoks igaveseks kadunud… kuid tema hääl ei olnud vaikinud. Helena hoidis käte vahel kombatavat tõendit kiindumusest, millesse ta kümne pika lahusoldud aasta jooksul uskunud oli. Hindamatu armastuse aare, suletud lihtsasse puust karpi.

      Ta suutis rinda rõhuvate tunnete tõttu vaevu hingata. Pisarad ähvardasid silma tungida, kuid ta hoidis neid tagasi.

      Tal oli lugeda lugu kiindumusest ja ta tahtis igat sõna selgelt näha.

      Üksi toas, kuhu ametnik ta juhatas, istus ta akna alla nurgatooli, asetas karbi lauale ja võttis kõige pealmise kirja välja.

      Mu kalleim Helena, ma suudan seda vaevu kirjutada, tundes kahetsusvalu, et tõenäoliselt ei saa ma enam kunagi näha sinu kallist nägu, haarata sind oma käte vahele ega tunda sinu südametukseid oma rinnal. Kuid ma pean oma kannatused lämmatama ja kindlaks jääma, olgu mu koorem kui suur tahes, teades, et ei näe sind enam kunagi, mu kalleim laps. Veelgi kohutavam oleks sul võita vabadus ja mitte saada sõnakestki minult leevendamaks sinu kurbust, kui sa avastad, et ma surnud olen. Niisiis, mu kallis, las ma ütlen sulle seda, mida ma ütleks siis, kui me saaks koos olla…

      Kui Helena kirja lõppu jõudis, valgusid sõnad paberil laiali ja ta käed värisesid liiga tugevasti, et paberileht kokku voltida. Kuidagi õnnestus tal kiri karpi tagasi teiste paelaga kimpu seotud kirjade peale asetada.

      Ja alles siis lubas ta ängistusel end kaua tagasi hoitud pisaratega üle ujutada. Ta nuttis seni, kuni väsis sedavõrd, et ihkas veel üksnes puhata. Peale kardinate ettetirimist keris ta vaikses toas ennast kerra, kattis näo käega ja jäi magama.

      2. peatükk

      Lisanud veel ühe arve lauale kuhjunud hunnikule, libistas Adam Darnell sõrmedega läbi pähkelpruunide lokkide. Ta tahtnuks olla pigem Wellingtonis, valmistamas ette rünnakut vastase vastu, kui siin Londonis, kus ta pidi püüdma päästa mõisa, mis isa pika ja surmaga lõppenud haiguse tõttu kehvas seisus oli.

      Ehk peaks ta siiski leppima saatusega ja järgima advokaadi soovitust ning leidma sobiva pärijanna, kellega abielluda. Kiired koputused raamatukogu uksele päästsid mehe selle sünge väljavaate kaalutlemisest.

      „Adam, kas ma võin sisse tulla?” Uks paotus pisut ja Adami kasuema piilus sisse, paelad kübaral tantsisklemas. „Ma ei tahaks küll sugugi sind segada, aga asi on pakiline!”

      Juureldes, missugune uus kriis võis ta püsimatut sugulast tabada – kas kadunud prillipaar või aiateel surnud varblane –, tõusis Adam püsti ja pakkus naisele laua ääres asuval toolil istet. „Tulge palun sisse, proua, ja päästke mind selle arvetekuhjaga tegelemisest.”

      „Oh, need jah!” Proua Darnell rehmas kergelt käega. „Põleta need ära! Su isa tegi alatasa nii.”

      Just sellepärast nende valdustes selline korralagedus nüüd valitseski, mõtles Adam. Hammustades huult, et mitte nii sobimatut vastust kuuldavale tuua, lausus ta hoopis: „Kuidas saate te mures olla, kui näete nii võluv välja? Nagu päike ise selles äärmiselt sobivas tualetis.”

      Leedi Darnell naeratas ja ta helesinised silmad lõid särama. „Küll sa oled ikka galantne! Ma pean ütlema, et kui õmbleja mulle seda kollast siidkangast koos sobiva heleda pitsiga näitas, teadsin ma kohe, et see on justkui minu jaoks loodud.”

      Adam ohkas endamisi, mõeldes, et lesestunud isa teine abikaasa, kelle väga suurest varandusest baronetina olid vaid säilmed järel, oli lootusetult ekstravagantne naine. Aga samas nii õrnatundeline ja vaibumatult rõõmsameelne, et olnuks nii kasvatamatu kui ka kasutu naist kulutuste pärast sõidelda. Samuti ei suudaks ta ealeski tasuda naisele selle eest, et too loobus kõigist talle nii südamelähedastest Londoni meelelahutustest, et põetada aeglaselt kustuvat isa, kui Adam ise armees oli.

      Taolist päikselist hinge ei saanud vaevata võlgade või laenude üksikasjadega. Tal tuleb lihtsalt teistes valdkondades kokku hoida – ja hakata otsima pärijannat, kelle kaasavara võiks perekonna rahakaevu taas täita.

      „Asi on pakiline,” kordas kasuema, katkestades mehe mõttelõnga. „Palun, luba mul toimida väärikalt.”

      „Mis lahti on?”

      Leedi Darnell näitas kirja. „Ma sain selle just advokaadilt, kes tegeleb mu kadunud nõo Diana varandusega, ja kirjas seisab, et Diana tütar, kes nüüd orvuks jäi, on teel Londonisse. Advokaat kirjutab, et Diana eriline tahe oli, et laps tuleks minu juurde elama.”

      Adam kortsutas kulmu. „Teie nõbu oli tüdruku ema? Kindlasti on lapse isa testamendis jäetud juhtnöörid, kes lapse eest peaks hoolt kandma.”

      „Ma oletan, et on, aga sellega peavad advokaadid tegelema. Praegu aga on väikesele tüdrukule kodu vaja.”

      Tundus, et sellise sasipuntra lahendamiseks võis advokaatidel kuluda nädalaid. Aga lapsele selleks lühikeseks ajavahemikuks peavarju pakkumine ei mõjuks ta kukrule ju eriti kurnavalt. „Tahate tüdruku meile tuua? Ma ei tahaks sugugi, et te kohusetundest lapsehoidjaks peaksite hakkama.”

      „Oh, ma naudiks seda! Aga…” leedi Darnell kõhkles, „…aga enne, kui sa nõusoleku annad, pean ma sulle ära rääkima, et mõne aasta eest oli Diana segatud üsna kohutavasse skandaali. Mitte et keegi peaks selles süütut lapsukest süüdistama, aga sa ju tead, millised inimesed on. Nüüd, kus sa endale naist otsid ja Charisel on esimene hooaeg seltskonnas käeulatuses, ei tahaks ma sugugi, et mõni minu sugulasega seotud vääritu tegu… teie võimalusi piiraks.”

      „Sel juhul pole teil vaja muretseda, kuna ma ei võtaks tõsiselt kedagi, kes võiks ema patte lapse kaudu nuhelda. Ja ma olen kindel, et Charis on sama meelt. Niisiis, kui vana see tüdruk on ja millal ta saabub?”

      „Advokaadi sõnul peatselt. Mis aga puutub ta vanusesse, siis ma ei oskagi öelda. Tead ju küll, kui lootusetu ma arvude osas olen! Pärast seda, kui Diana ja Vincent Lambarth abiellusid, viis mees ta kuhugi põlismetsadesse oma perekonna lossi ja sinna ta jäigi. Lambarth ei lubanud naisel enam kunagi Londonisse tulla, isegi mitte hooajaks ega lastki külla tooma. Nii et kuigi Diana käitumist ei saa õigustada, ei ole see siiski kuigi üllatav, kui Lambarth teda seal sünges kohas enam-vähem vangis hoidis. Loss asub rannikul ja kas sa ei arva, et seal on liialt niiske kliima?”

      Adami huuled värahtasid, aga leedi Darnell oli nii siiras, et mees surus maha tungi naerma hakata. „Ja kuhu see niiskus selle naise siis pagema sundis?”

      „Noh, kõigepealt pead sa mõistma, et Diana kiindus debüüthooajal talle täiesti sobimatusse noormehesse. Kuigi iseenesest polnud ju noormehele sünnipäraselt midagi ette heita – ta oli vikont Seagrave’i noorim poeg –, aga varasematel aastatel oli noormees näidanud, et tal on metsik, taltsutamatu iseloom. Noormees heideti välja Oxfordist sama aasta kevadel, kui Diana teda kohtas, ja kuigi Lambarth oli neiuga juba kuid kurameerinud, ei olnud Dianal enam peale Gaviniga kohtumist kellegi teise jaoks silmi. Diana pere püüdis muidugi teda ümber veenda. Aga siis, kui Gavin oli ühe armukadeda mehe väljakutse vastu võtnud ja mehe duellil tapnud, pidi ta maalt põgenema. Diana süda oli murtud. Aga Lambarth tahtis teda ikka veel ja Diana andis survele alla ning abiellus mehega.”

      „See liit aga ei püsinud.” Ja pole ka imestada, mõtles Adam. Missugune loll piinaks ennast astudes abiellu naisega, keda teab