Taltsutamatu pärijanna. Julia Justiss

ühe seinaäärse tooli juurde ja toetas end selle servale.

      Kas ta arvas, et mees võiks teda hammustada? Adamile tegi see nalja ja ta jälgis, kuidas tüdruk vargsi silmanurgast teda piidles. Advokaadi suhtes ta nii ettevaatlik ei olnud, sest see seadis end tema kõrvale istuma ja asus teed välja kallama.

      Adam pidi just poetama mõne kerge märkuse, et tüdruk end mugavamalt tunneks, kui see end teekannu poole pööras ja ninaga õhku tõmbas.

      Härra Pendenning ulatas talle tassi. Tüdruk võttis selle ettevaatlikult vastu, hoides õrna portselantassi endast eemal ja uurides selle sisu, siis aga kummardus tassi kohale vedelikku nuusutama.

      Adamil hakkas tärkama kohutav kahtlus, et tüdruku peas pole kõik korras, kui tüdruk äkki ootamatult naeratas. Ta nägu valgustas tundeküllasus, mis korraks paljastas ta näojooned, mis olid nii kaunid, et Adam vaat et jälle šoki sai.

      Enne kui vapustatud Adam jõudis selle ootamatu reaktsiooni üle pead murdma hakata, pööras tüdruk oma väljendusrikkad silmad advokaadi poole. „See on tee, eks?” päris ta härra Pedenningult.

      „Jah, mu kallis. Kas te pole seda varem joonud?”

      „Ema lahkumisest saadik mitte. Aga ma mäletan, et see oli hea.”

      „Maitske seda ja öelge, mida arvate.”

      Tüdruk jõi sõõmukese. „Oo, jaa! Tõesti hea!”

      „Mõned inimesed eelistavad seda juua koogitükikese või küpsise juurde. Sooviksite te ka midagi?”

      Ta pani tassi käest ja uuris kandikut, mida mees talle pakkus. „Kook. See on… leivast magusam, eks?”

      „Kas te pole ka kooki ema lahkumisest saati söönud?” uuris advokaat.

      „Ei. Kas leivast ja veest vangidele ei piisa?” päris tüdruk ja ta hääles kõlas kibedus. „Vahetevahel ka veel metsamarjad, kui mul õnnestus välja lipsata ja hullu Sallyt külastada.”

      „Ma arvan, et te leiate koogi olevat magusamagi kui marjad. Proovige natuke, palun.” Ehkki härra Pendenningi hääletoon jäi kergeks, kui preili Lambarth pakutud koogitüki järele küünitas, heitis advokaat Adami poole pilgu ja vangutas pead, endal silmad raevu täis.

      Hakates nüüd mõistma, mida advokaat talle püüdis vihjata, jälgis Adam tüdrukut pingsalt, rabatud preili Lambarthi vaimustusest toidu üle, millele tema klassi kuuluvad londonlased ei vaevuks pilkugi heitma.

      Mehe süda tõmbus haletsusest kokku, kui tüdruk kooki proovis. Ta tundis eneses kummalist särinat, kui tüdruku nägu taas joovastav naeratus valgustas. „See on imehea!”

      „Sööge nii palju, kui soovite, kullake. Te olete pärast nii pikka reisi kindlasti näljane.” Miski advokaadi toonis viis Adami mõttele, et mees vihjas millelegi enamale kui tüdruku hiljutine reis Londonisse.

      Kui tüdruk oli pisut kooki näkitsenud, proovis ta küpsiseid. Siis võttis härra Pendenning kaane veel ühelt nõult. „Proovige siit ka ühte, kui soovite.”

      Heitnud mehele pilkava pilgu, võttis tüdruk ühe ümmargustest asjadest pihku ja keerutas seda sõrmede vahel. „Nii sile,” lausus ta ja tõstis kera nina juurde. „Lõhnab magusalt, nagu marjad. Kas seda süüakse tervelt?”

      „Ei, kõigepealt kooritakse see ära.” Härra Pendenning näitas, kuidas puuvilja tükeldada. „Seda nimetatakse apelsiniks.”

      Tüdruku täiesti ootamatu helisev naerulagin ehmatas Adamit. „Muidugi! Oranži värvi. Ma olen nende kohta lugenud, aga raamatus ei olnud illustratsioone ja seepärast ei teadnudki ma, missugune see puuvili välja näeb.”

      „Võtke üks suutäis, kullake. See on magus nagu marigi, aga teistmoodi.”

      Tüdruku silmis süttis nüüd uudishimu. Ta võttis tükikese puuvilja, mille advokaat talle ära oli koorinud ja hammustas seda, naerdes taas, kui mahl ta lõuale pritsis ja ta tõstis teise käe, et tilkumist peatada.

      Selle käe, mille ta seni oma räbaldunud kleidi voltide vahel oli hoidnud. Kui tüdruk lõuga pühkis, vahtis Adam jahmunult sakilist armi, mis tüdruku pöidlast randmeni jooksis.

      Nagu Adam märkas, vahtis seda ka advokaat. Äkitselt tekkinud vaikuses heitis preili Lambarth esmalt pilgu Adamile ja siis Pendenningi suunas. Ta naeratus haihtus ja nägu läks punaseks, kui ta kärmelt vigastatud käe tagasi rüppe peitis.

      Adam kuulis Pendenningi õrna susisevat pakkumist. „Palun, võtke veel, mu kallis,” käis advokaat peale.

      „Tänan. Olen piisavalt söönud. Ma joon tee ära.”

      „Te sõite vaevalt pool tükikest kooki ja suutäie küpsist. Mulle tundus, et te mainisite, et pole Londonisse saabumisest saadik täna hommikul veel söönud,” lausus advokaat.

      „Ma ei ole eilsest saadik midagi söönud, aga sellest siin piisas küllaga. Ma olen harjunud… kergelt einestama,” rääkis tüdruk ja jälle kostis ta toonist irooniat.

      Jumal taevas, mõtles Adam rõõmustades, et härra Pendenning näis olevat võimeline vestlust temata jätkama, sest peaaegu uskumatud järeldused nähtust, mis ta peast läbi jooksid, muutsid ta kõnevõimetuks. Äkitselt oli tal äärmiselt hea meel, et leedi Darnell oli palutud ta nõo lapse eest hoolt kandma. Pärast äsja nähtut ja kuuldut, isegi kui tüdrukul oleks olnud kaks pead ja saba, oleks mees ikkagi tundnud kohustust tüdruk nende juurde elama võtta.

      Preili Lambarth jõi tee ära ja asetas tassi lauale. „Tänan teid, härra Pendenning. See oli suurepärane.” Ta heitis mehele virila pilgu. „Olen kindel, et sain toiduvalikus enam vaheldust kui viimase kümne aasta kestel kokku.”

      „Selles osas, kullake, saame me peatselt asja parandada,” lausus advokaat kirglikul toonil. „Ma loodan, et nõustute minuga, lord Darnell?”

      „Kahtlemata,” sai Adam viimaks sõna suust. „Ehkki te ema nõol oli te vanusest üsna vale arvamus, preili Lambarth,” rääkis Adam, viidates naerulsui nuku poole, mille ta lauanurgale oli asetanud, „aga see on mu kasuema üks suuremaid soove, mida mina ja mu õde jagame, et te teeksite meile seda au ja nõustuksite meie perega ühinema.”

      Tüdruku silmis süttis huvi. „Teil on õde?”

      „Jah. Charis on kaheksateist – umbes teievanune?”

      „Ma sain kakskümmend,” vastas preili Lambarth. „Õde…” kordas ta, pilk hajevil. „Oh, see oleks tore,” pomises ta.

      „Kuna Charis on väga armas ja kena, saate teiegi seda tundma. Kas te ei teeks meid kõiki õnnelikuks ja tuleksite meie juurde elama?”

      Preili Lambarth vaatas otse mehele silma. „Olete te ikka kindel, et mind sinna soovite?” päris ta otsekoheselt. „Te olete näinud, milline ma välja näen ja saanud aimu, mis elu ma elasin. Ma… ma ei ole kindel, et sobin ühte peenesse Londoni kodusse. Kuigi on ahvatlev mõelda, et võiksin ema nõoga koos elada ja isegi ehk endale õe saada, arvan ma siiski, et on parem, kui elan omaette.”

      Härra Pendenningi protestimine liitus Adami omaga. „Ei, mu kallis, see ei lähe sugugi! Meie kõrgemas seltskonnas ei ela noored vallalised daamid üksi.”

      Preili Lambarth kergitas kulmu ja kehitas õlgu. „Ma kinnitan teile, et olen võimeline ise enese eest hoolt kandma.”

      „Ma usun, et olete. Selles ei olegi küsimus. Vallalised naised lihtsalt ei ela üksi.”

      Preili Lambarthi hoiak muutus jäigaks. „Te ütlesite, et soovi korral võin igas Inglismaa linnas endale kodu rajada.”

      „See, et teil on olemas vahendid kodu rajamiseks ja selle üksi rajamine on kaks eri asja.”

      „Härra Pendenning, ma olen elanud ühe mehe majas vangina viimased kümme aastat. Ma ei kavatse kellelgi lasta end eales ahistada. Ja mulle ei lähe põrmugi korda, mida kõrgem seltskond minu eluviisist peaks arvama.”

      Peale seda, mida Adam oli näinud ja kuulnud, ei saanud ta parata, et mõistis tüdruku vastumeelsust.